Katkist südant lappides

Olen alati uskunud, et suhetes tuleb riskida. Isegi kui kõik totaalselt aia taha läheb, jääb kogemus ja teadmised, mis aitavad meil ühel päeval ära tunda seda õiget.

Ma olen ikka öelnud, et esimene armastus on kõige ilusam – siiras, aus, selles pole grammigi hirmu ega manipulatsiooni.

Kui esimene armastus on aia taha läinud ja olgem ausad esimene vasikas ju ikka läheb aia taha, hakkab tegelikult üks kannatusterada pihta. Piisab sellest, et puudutame tulist pliiti korra ja teinekord me oleme juba ettevaatlikud, juba tuleb mängu hirm.

Mäletan selgelt emotsiooni, et kardan armuda, sest vaatamata kõigele ilusale assotseerus sellega ka valu – esimese armastuse valu on veel eriti laastav. Tundsin, et ei taha kunagi seda uuesti läbi elada.

Aastad möödusid, haavad paranesid, inimene ununes, kuid alateadlikult jääd ikka otsima sama tunnet. Kahjuks aga seda tunnet lihtsalt ei saa enam tekkida, sest nii nagu opereeritud süda pole iialgi võrdväärne opereerimata organiga, pole ka murtud süda enam iial täisväärtuslik.

Nii hakkad sa katsetama. Riskid ja lood uue suhte ja kui selles juhtub midagi valesti minema, siis sinu hirm aina süveneb. Minu esimene pikem suhe oli teadupärast tõeline õudusunenägu – olin koos inimesega, kel oli nii palju probleeme, et lõpuks ma polnud enam kindel, kas jaksan selle koormaga elada. Kui ma lõpuks neist ahelatest vabanesin, oleksin nagu keldrist päikse valguse kätte pääsenud. Võttis aastaid, et sellest üle saada.

Uue suhte loomine sellise koormaga on juba märksa keerulisem – hirmud, kahtlused, partneri ülekuulamine. Kõik selleks, et olla kindel, ega ei komista sama reha otsa. Oma minevikutraumadega on tegelikult võimalik oma suhe yäiesti ribadeks peksta. Ja isegi kui probleemi ei tundu, siis ikka jäävad hirmud, ikka jääb tahe leida midagi sarnast selle esimese kogemusega + igas suhtes siiski lerkivad üles uued asjad, mis vajavad lahendamist, sest ka teine inimene saabub oma eelnevate kogemustega. Kaks erineva taustaga inimest kohtuvad ja üritavad suhet toimima saada.

Kui Sul on üht tüüpi inimesega suhe ebaõnnestunud, saab sinust lõpuks katsetaja – äkki sobib mulle siis hoopis teine natuur. Kardad jälle mööda panna, otsid ikka seda müstilist tunnet. Mida kogenum oled, seda kiiremini suudad selekteerida valed valikud. Suhted muutuvad aina lühemaks, sest Sa suudad juba päevade või kuudega ära öelda, et vot see on see, mida ma ei suuda aktsepteerida või see pole tunne, mida olen otsinud.

Kohtad väga erinevaid inimesi, väga erinevaid probleeme, väga erinevaid õnnestumisi. Haiget saamise eest pole keegi kaitstud. Järjest rohkem lähed Sa katki, järjest väheneb Sinu usk armastusse kui sellisesse, järjest rohkem kaotad iseend, järjest enam süveneb lootusetus.

Haiget saanud inimesed võivad käituda erinevalt, kes kaotab eneseväärikuse, kes muutub kibestunud ja kurjaks, kes müüb end lihtsalt maha. Kõik need suhted, mis arenevad on ehitatud järjest enam logisevamale vundamendile. Kes läheb armukeseks, kes hakkab mängima, kes võtab esimese ette juhtuva mehe või kes läheb partneriga kokku valedel põhjustel.

Armastus aina kaugeneb.

Ma vahel tunnen, et olen end kaotanud. Nüüd, kus olen tulnud eluga välja teatud raskustest, olen leidnud aega, et vaadata enda ümber... Kuidas ma ka ei püüa, aga minu usk armastusse on hakanud hääbuma ja see on kurb, kuradima kurb, sest just mina olen olnud see, kes on innustanud inimesi seda otsima, sellesse uskuma.

Isegi kui ma midagi tunnen, siis ma pole enam kindel, mis see on. Ma pole kunagi rahul sellega, mida partner pakub.

Kuna ma olen komistanud ka väga palju lausa ebastabiilsete inimeste otsa, siis kardan ka sattuda kellegi objektiks või vangiks. Ma kardan muutuda nende sarnasteks. Ma mõistanm neid inimesi, kes on minust kinni haaranud ja püüdnud mind vägisi enda omandiks muuta. Neil on hirm... neil on vajadus ... Nad on piltlikult öeldes valmis tapma, et tunda seda, mida nad tundsid ehk kunagi aastaid tagasi. Aga see on hirmus!

Kõik see mis toimub ümberringi, inimsed oma pagasiga, mina ise oma pagasiga. See tekitab vaid küsimuse, kas on üldse võimalik enam luua tugevat liitu mis töötaks? Kas peale mitmeid ebaõnnestumisi on võimalik heita minevik kõrvale ja armastada nii, nagu me armastasime siis, kui veel noored ja ilusad olime? Kas me oskame enam armastada? Kas me teame, mis see on? Kas me oskame olla armastatud?

Peale mõõna, tuleb alati tõus!

Teid kindlasti huvitab, kuidas mul peale kurikuulsat oparatsiooni läheb. 3h nikerdamist õnnestus ja tõusin narkoosist kenasti üles – aitäh Teile palvete ja heade mõtete eest! Kui keegi juhtus mind eile klubis nägema, siis ilmselt peetakse mind simulandiks – pole ju võimalik, et tüdruk otse opilaualt üles tõuseb ja tantsupõrandale tormab. Arst veel enne haiglast lahkumist manitses:”Nüüd lähed koju ja elad nagu hiir!” Hmm... Nooh, mul oli väga keeruline end hiireks mõelda, kuigi juust on tõepoolest üks minu lemmik hõrgutisi.

Tegelikult oli nii, et ma jõudsin haiglast koju ja ühel hommikul tõustes avastasin, et midagi on mäda. Klaaskehasse hakkas ilmnema veri – see tähendas vaid üht - operatsiooni tulemus hakkab vastu taevast lendama! Ja see juhtus. Ma tegin otsuse, et astun vastu kõigi arstide hoiatustele ja lõpetan päeva pealt väidetavalt mind elus hoidva ravimi võtmise. Jah, ma tean, mis risk see on, aga ma võtan vastutuse. Mind lükkas seda tegema hirm, et minu silmad ei saagi kunagi korda. Mind julgustasid anestesioloogi sõnad, et tegelikult on selle ravimi mõju kontrollimatu. Mind motiveeris tahtmine elada – elada täisväärtuslikku elu.

Ma asendasin keemia kahe väga mõjusa looduslikku abimehega – küüslauk ja omega 3. Ma ei oska öelda, mis toimub minu sees, mis seisus on minu veri, aga teate mis... Peale eilset , kui ma olin hommikutundideni rockinud tantsupõrandal, mõõtsin hommikul vererõhku, mis on olnud viimased 2 aastat ikka 160-170/100 ja arvake ära, see oli nüüd 109/64. Parem kui tervetel inimestel. Ja ma mäletan alati, kuidas neuroloog mind omal ajal välja naeris, kui julgesin väita, et tabletid ei võta rõhku maha, aga küüslauguga langes rõhk kohe. Selle peale arst vaid tõstis keemia doosi. Rõhk ei muutunud.

Ma alustasin meditsiinilise päeviku pidamist, ma jälgin kõiki näitajaid, aga tõepoolest ma pole ammu end paremini tundnud. Ma siiralt loodan, et see samm, mille tegin, aitab mul ka peatada silmade allakäiku, sest just peale selle verevedeldaja tarbimist hakkasid probleemid pihta. Keenmia vb meid aidata, aga alati on varjukülg.

Ma ei kutsu Teid üles oma arste ignoreerima, ma kutsun teid võtma vastutust. Arsti jaoks oled Sa vaid üks patsient tuhandest, aga oma hädadega pead ainult Sina elu lõpuni elama. Ma kindlasti jätkan oma inimkatset ja hoian Teid kursis.

Ma tahan rõhutada veel kahte asja. Üks tark mees on öelnud, et kõik haigused saavad alguse stressist. See on 101% tõsi! Vältige neid tegevusi ja inimesi, kes/mis teid rõhuvad. Väga raske on tulla põhjast üles, kui keegi Teid negatiivsusega iga päev alla tagasi surub. Õnnelik inimene on terve inimene ja selleks, et oma toonust tõsta tuleb teha vahel olulisi kärpimisi – mõtle läbi, kes on need inimesed, kes Sind eluenergiaga täidavad ja kes on need, kes viimsegi välja imevad – viimastega lõpeta suhtlemine juba täna! Ja kolmas oluline asi – USU ENDASSE, ÄRA ANNA ALLA! Kui Sina alla annad, annab elu koos Sinuga ja allakäik on kiire.

Hoidke mulle päidlaid sellel keerulisel, kuid tänuväärsel teekonnal.

Valuga silmitsi

Järgnev lõik räägib enda eest, kannab endas selget sõnumit ja emotsiooni... See lõik on neile, kes on läinud võõrsile piimajõgesid ja pudrumägesid otsime, neile, kellest on maha jäänud lapsed või abikaasa, kallim või vanemad. See on minu lapsepõlve kogemus, mida jagasin kord inimesega, kellega sarnaselt emaga oli elu mind sidunud, aga keda reaalselt polnud kunagi minu jaoks olemas. Leian, et kui elus sarnased mustrid korduvad, siis on neist midagi õppida, siis on seal peidus märk ja aeg on muutusteks, aeg on end kaitsta ...väärtustada ...armastada.


“Ma ütlesin Sulle, ma olen eluaeg üksi olnud. Mu ema elas võõrsil, lahkus juba siis, kui olin veel laps – kõik võitlused ja katsumused tegin üksi läbi. . Ma tahan, et ükskord elus on mu kõrval keegi, kellele loota saan, kes on olemas. Ma ei otsinud süüdlast siis, ega tee seda nüüd, inimlikust aspektist alati mõistan – mõistan, et arved on vaja maksta, tööl on vaja käia, aga vajan ka vahel kõrvale lihast ja luust inimest - mitte tihti, aga sellistel hetkedel küll. Olen olnud fucking iseseisev, fucking vapper, aga ma olen ka INIMENE!!!Ma vajan ka tuge, head sõna, hoolitsust. Terve elu olen mina teisi mõistnud, aga kuna keegi mind mõistab või märkab. Võtke kõik oma eurod, elage nendega, olge õnnelikud! Rabage, kuni tervis on tuksis, elage seal piiri taga, üksi… Te tahate, et võitleksin, aga ma ei tahagi sellises maailmas elada, kus inimsuhteid ei väärtustata, kus tükike paberit või ülemus on tähtsam, kui oma laps, ema või kaaslane. Minu ema siiani õigustab end, et raha oli ju oluline. Ilma rahata ei saanud keegi, aga mina ilma emata pidin saama … Siis polnud mul valikut, polnud oskusi, et end kaitsta, nüüd saan ma oma valikud teha…”

Ma tahan töönarkomaanidele öelda vaid üht: Kurb on, kui ainsa vaba päeva võitlete välja ainult siis, kui on tarvis lähedase matustele minna. Kuradima vähe jääb nii alles neid meenutamisväärseid hetki, mis oli veedetud lähedastega siis, kui nad veel elavate kirjas olid.

Hiljuti kuulsin mehest, kes väitis, et ei saanud vaba päeva, et oma lihase ema matustele minna. Teie esimene reaktsioon? Tropp ülemus!? STOP! Mitte ükski ülemus või teine inimene ei saa mulle öelda, et ma ei saa või ma ei tohi. Selgrootu poeg, kes ei pannud asja paika. Mina ütleks kohe, et davai, lase mind lahti, ma ei tahagi sellises kohas töötada või ole mõistlik, lase ma jätan hüvasti inimesega, tänu kellele ma üldse siin ilmas olen ja ma tulen tagasi ja teen tänutundest kasvõi lõunapausi või vaba päevata töö lõpuni.

Küsimus on alati prioriteetides, väärtushinnangutes ja enesekehtestamises.

Minu jaoks on alati olnud inimene tähtsam, kui artikkel või mõni katkine masin. Ja ma ei tunne ühtegi inimest, kes minust sellepärast vähem lugu peaks ja nälga pole ka veel surnud…

Kui Sinu elu on võõrastes kätes...

Kell on pool 7 hommikul ja ma ei maga. Ma ei mäleta üldse, millal ma rahulikult magasin. Ükskõik kui positiivne Sa oled, ükskõik kui rahulikuks Sa püüad jääda, inimlik on tunda siiski hirmu.

Teid kindlasti huvitab, mida ütles anestesioloog. Enne, kui ma selle juurde asun räägin, mis juhtus siis, kui olin konsultatsioonilt lahkunud. Tõmbasin ukse enda tagant kinni ja PLÕKS – elekter kadus, ümberringi oli pimedus. See oli kuidagi eriti skeeri moment. Ma loodan, et selliseid asju ei juhtu haiglates tihti.

Igal juhul olid tohtrihärra sõnad, et kuidas ta jätab mulle selle loa andmata, seda operatsiooni on ju väga vaja. Muidugi, kes tahaks öelda 25a noorele naisele, et kuule, kahju küll, aga püüa leppida nüüd saabuva pimedusega – can u do it? Kui see arst poleks öelnud:”Teeme ära!”, siis oleks see tähendanud automaatselt, et oparatsiooni ei toimu.

Arst oli väga aus ja avatud. Hea tunne oli, sest ta suhtles minuga ja see on kõige muu juures kõige olulisem. Ükskõik mida see arst teile parasjagu ei üttle, kui ta vaevub selgitama, kui ta on positiivne ja avatud, siis see teeb minu, kui patsiendi elu märksa lihtsamaks. Mulle selgitati riske, mis pole teps mitte väikesed ja tegelikult ma isegi mõistan oma silmaarsti pinget – olukord on ülimalt ohtlik. Ka sel korral on parimad arstid konsulteerinud. Kõige raskendavamaks asjaoluks on tõik, et ma pean enne operatsiooni jätma ära eavimi, mis mind sisuliselt elus hoiab. Arst ütles otse, et kõike muud me saame kontrolli alla hoida, olgu veresuhkur, vererõhk või mis iganes, aga kui tekib tromb (mis on väga võimalik, sest seda takistav ravim on ära jäetud), siis ei saa me enam midagi teha. Ehk siis teisisõnu, kui ma saan narkoosis olles infarkti, siis on kõik. Päris kõhe muidugi, aga arst lohutas, et elu ongi risk, ka majast lahkudes võib telliskivi lagipähe kukkuda.

Ega riskid pole ju seotud ainult narkoosiga, reaalne oht on ju ka tõusta ja üldse mitte midagi näha. Keegi ei tea ju, kuidas see ülikeeruline u 2h operatsioon õnnestub. Päris kummaline olikui anestesioloogi juures mõõdeti suu suurust ja mingit kõri pikkust jne. Ilmselt saab neid vajalikke voolikuid ja asju päris palju olema.

Mis mind aga eriti mõtlikuks tegi, olid arsti sõnad, et me võiksime Sind siin ju pikalt uurida, aga see oleks piinarikas ja tulemust ikka ei annaks. Ehk arstid tunnistavad seda, mida ma isegi olen kahtlustanud – nad tegelikult pole üldse kindlad, mis minu peas toimub. Erinevad uuringud, mida peale infarkti tehti näitasid küll, et midagi toimub, aga keegi pole päris kindel, kas tegemist on trombidega või pigem ikka kitsenenud veresoontega või mõlemaga või üldse millegi veel müstilisemaga. Ja tegelikult ei saa isegi kõik need kõige targemad aru, mis toimub. Rääkimata sellest, et ravim, mida tarbin olevat üks väheseid, mille mõju tegelikult ei saa jälgida või kontrollida ehk arstid teavad, milline peaks olema selle mõju, aga keegi ei oma aimu, kuidas see täpselt toimib.

Tavameditsiin on küll paganama arenenud ja selliseid kergemaid asju saab edukalt diagnoosida, jälgida ja ravida, aga päris tihti peavad arstid olema hiromandid ja talitama täiesti kõhutunde järgi. Mis tegelikult on päris hirmutav ja paneb mind veel enam uskuma, et alternatiivmeditsiinil on suur roll. Üks tark mees on öelnud, et kõik haigused saavad alguse stressist. Kasvõi eilegi, seal kabinetis istudes – olin oma hommikused ravimid kõik võtnud – ravimid, mille doosid on aastatega jõudsalt kasvanud, aga mu vererõhk oli ikka täiesti utoopiline ja pulss oli nii kiire, et jäi mulje, et süda kargab rinnust välja. Ma võtan järjest rohkem ravimeid ja need järjest vähem mõjuvad. Aga siin ongi ju taga see point, et keemia ei ravi põhjuseid ja seetõttu on ka selle keemia mõju kaduv. Nt sain oma vererõhu alati alla kõige tavalöisemat küüslauku süües, mille peale mu neuroloog vaid muigas – no aga nii oli! Ma võisin pihuga tablette süüa, tulemus oli olematu, aga 2 küünt küüslauku supi sees ja rõhk oli poole tunniga maas. Ainus põhjus, miks ma pole küüslaugule üle läinud on see, et see imeasi vedeldab ühtlasi ka verd, mis on mu silmadele kahjulik. Isegi mingite looduslike asjadega pean ma ette vaatama. Aga ma ütlen, ravimitööstus on üks äri, mis teeb ka parimast arstist rahaorja. Arst ei tule sulle iial ütlema, et kuule, ma Sulle retsepti ei kirjuta, mine osta turu pealt küüslauku hoopis. Ta ei tohi seda lihtsalt öelda, sest siis võib ta oma puhkusest palmisaarel suu puhtaks pühkida. Minu rõõmuks on aina enam tekkinud arste, kes paralleelselt tavameditsiiniga on end kurssi viinud ka alterbatiivimeditsiinis leiduvate tõdedega. Mitte kõik arstid ei kummarda keemialaboreid ega arva, et inimkond saab pikalt nõnda jätkata. Ravima tuleb hakata põhjuseid, mitte tagajärgi, aga see viiks ju leiva laualt nii ravimitööstustel kui arstidel endil. Ja nii me olemegi siin maailmas – järjest põduramad ja haigemad.

Mina julgustan Teid uurima alati kõiki võimalusi. Arstidel on palju kogemusi ja teadmisi, aga nad pole ka jumalad. Samas ei tasu tavameditsiini alahinnata. Kui pimesool vajab ikka opereerimist, siis ilmselt ei lähe mingi woo-doo tädi juurde. Asjad peavad olema tasakaalus.

Ma ei tea, mis järgmine nädal saan, ma ei tea, kas ma ärkan nägijana, kas ma üldse ärkan, aga loomulikult ma loodan, et arstide ja minu ingliarmee ühise pingutuse tagajärjel, tulen ma sellest olukorrast võitjana välja. Ma palun Sinult, kes Sa seda loed, ma palun Sinult häid mõtteid, palveid ja usku, lootust ning armastust. Ma olen selles mõttes rahulik, et ma olen õieti elanud – sõpru hoidnud, kirglikult armastanud ja teinud ikka seda, mis on olnud südamelähedane. Ja minu lõputu kontrollivajadus saab nüüd korraliku raputuse – nüüd on see aeg, kus minu elu on arstide ja Jumala kätes. Ma ei tahtnud anda kontrolli kunagi käest – elu õpetas mind karmil moel ja sunnib seda nüüd väevõimuga tegema. See on õppetund. Nagu mu sõbranna ütles:”Sa ei õpi ka kunagi enne, kui elu on Sind nagu soolatopsi raputanud!” Olgu Jumal meiega! See pole lõpp, see on alles algus!

Armasta seda, mis on su ümber,kõrval ja sees

Eile oli meil ühe Eestist lahkunud inimesga juttu kodumaast ja ihast asuda elama kuskile mujale – kuskile, kus on parem. Kuna mulle on saabumas varsti Inglismaalt külalised, siis arutasime ka, et mida nt on pealinnas vaadata või näidata. Tema seisukoht oli, et huvitav mida turist üldse oskab nt Tallinnas hinnata, et Lasnamäe ja Mustamäe karbid pole just teab mis vaatamisväärsus.

Peale seda jutuajamist juhtusin ma nägema üht videot Tallinnast. Argiselt oleme ju harjunud, et turismivideod on sellised uhked ja fancyd –vanalinn ja meie uhked kõrged klaasist ehitised. Keku – keku meil on ajalugu ja meil on nüüdis arhitektuuri. Aga see video oli tehtud tavalisel sügispäeval ja filmitud oli kõige tavalisemaid maju, kõige lihtsamaid tänavaid ja kõige muserdavamat vanakooli raudteed. Ei midagi uhket ja erilist, aga isegi mulle, kes ma pole pealinnas sündinud, avaldas see muljet. Ikka me ju unistame Pariisist, Londinost, Brüsselist jt turismiatraktsioonidest, mõistmata, et mida meil siin kodumaal nii väga vaadata või näidata on.

On kunst armastada seda, mis on Su ümber, Su kõrval, Su sees... Turist näeb kõike seda, mis Sinu jaoks on nii igapäevane, et Sa ei oska seda hinnata. Umbes sama, kui lähed sõbrale külla ja imetled tema üliagarat naist, kes köögis praadi ja kooki teeb, aga oma mehe jaoks on see lihtsalt sama põllega kodukana, keda ta päevast päeva kohtab. Iseend peeglist vaadates viskab ka kopa ette, aga kellegi jaoks oled Sa alati haruldane, uudne, ilus ja hea :) Nii nagu inimeste näol muutuvad emotsioonid ja nad on alati erakordsed, muutub ka Sinu kodulinnas aastaaeg, kerkib mõni uus ehitis ja muutuvad inimesed tänavapildis.


Ma ei väida, et maailmas ei peaks ringi rändama ja uusi asju avastama. Ma ei väida, et kõik peaksid arvama, et nad on sündinud õiges riigis või linnas, kuid ma väidan, et vahel me oleme uue ja parema otsimisega nii hasardis, et ei märka ning hinda seda, mis meil juba olemas on. Alati on ju mujal parem, alati on ju kellegi teise naine tublim ja ilusam, alati on sõbrannal ilusam naeratus või juuksevärv. Just sellepärast ma ütlengi, et kunst on armastada seda, mis on algupäraselt Sinu ümber, kõrval ja sees -armastada oma kodumaad, oma abikaasat või iseennast.

Eestisse tulev turist on tihti väsinud lodevusest enda kodumaal, pilvelõhkujatest oma kodumaal, uhketest ehitistest või vastupidi vaesusest, pidevast kuumusest või maavärinatest. Ei ole olemas imedemaad, kus on nii hea, et kurtma ei peagi. Inimene on kord nii loodud, et me tahame alati midagi paremat. Aga STOP… Kui Sa pole õnnelik siin ja praegu, kas oled siis kindel, et oled õnnelik seal ja siis?

Kuidas ligineda "leinajale"?

Tegelikult on pealkiri eksitav, kuid just sellise paralleeli tõmbas täna mu vanaema, kui selgitas, et ilmselgelt pole minu lähedastel praeguses olukorras lihtne.

Eile õhtul tuli vabaema ja istus mu voodiservale. Pisarad voolasid ja ütles, et püüdku ma ikka positiivseks jääda ja ärgu ma kartku kõige hullemat. Ega ma enda pärast muretsegi, aga näha lähedast inimest muretsemas on päris piinarikas. Ma ei tea ju ise ka kuidas olla, kas võtta suhtumine, et kõik saab korda ja võidelda või leppida tõsiasjaga, et ega paremaks miski minna ei saa.

Oma emaga suutsin ma muidugi korralikult raksu minna. Vahel mul on tunne, et ta elab kuskil teises maailmas. Hakkas mulle rääkima pimedate juhtkoeradest ja võimalustest, mida kasutatakse kosmonautide puhul, et nad pikal kosmosetripil haigeks ei jääks jne. See ärritas mind, sest ma ei taha mõelda juba sellele, et olengi pime ja kõik on läbi... Ma ei õpi juba massööriks, ega treeni koera välja ja ma ei taha, et mu lähedased end sellisele sadedusele krutivad. Jumala eest, ma tahan, loodan ja usun, et kõik saab veel korda! Kui minu kõige lähem ringkond annab juba alla, kuidas siis mina leian veel jaksu võidelda? Mitte, et ma kardaks reaalsusega silmitsi seista, aga leian, et iga asja jaoks on oma aeg. Praegu on see hetk, kus kõik pole veel kadunud, see hetk, kus saab võidelda, otsida lahendusi. Emal on ikka olnud kombeks probleeme kas eitada(nt otsida mulle töökohti, mõistmata, et ma ei saa lubada endale praegu täiskohaga tööd) või siis suruda peale mingeid oma asju, nagu nüüd see koerte värk. Ta ei mõistnud lihtsat asja, et see traumeerib mind.

Vanaema ütleski, et aga keegi ei oska ju läheneda, ega aidata ... Kuidas siis läheneda “leinajale”(võrdlus tuleneb sellest, et enamik ei oska ligineda inimesele, kes on keerulises ja vaimselt rusuvas olukorras)? Mida mina ootan... Ma ei oota kõnet stiilis:”Kuule, nägin siin soodus hinnaga valget keppi, kas võtan Sulle igaks juhuks ära?” Samuti ei oota ma, et keegi nüüd koos minuga halama kukus. Ning ma ei eelda, et keegi minu nõudmise või kellegi peale käimise peale tuleks operatsiooni saali kätt hoidma. Ma olen eluaeg üksi arste pidi käinud ja olin üksi ka siis kui peale infarkti arvati, et mul on kasvaja või multipleks või jumal teab, mis muu kamm. Olen emotsionaalselt karastunud, mind on raske murda. Aga mulle meeldib teadmine, et inimesed on kättesaadavad, et ma saan kurta, kui tunnen, et vajan kurtmist, mulle meeldib, et saan abi paluda, kui vajadus selleks tekib. Ma tahan, et me elakisme päev korraga. Kui on vaja võidelda, siis võtame kokku ja võitleme, kui on vaja nutta, siis nutame, kui on vaja rääkida, siis räägime. Ma ei taha stressi, pinget ja ülemuretsemist. Ma ei taha ka, et minu probleemidest mööda vaadatakse või neid eitatakse. Jah, olukord on keeruline, jah ma ei saa elada hetkel nii nagu tavainimene, aga ma pole ka veel pime, jalutu või kurt. Seega ei mingeid juhtkoeri või mingeid täiskohaga tööpakkumisi. Parim, mida teha saate on mind kõvasti kallistada, palvetada, olla õlaks ja käia kõrvad lahti – äkki on kuskil mõni hea arst, äkki on mõni imetegija – proovida tuleb, alla anda ei tohi!

Mul on tegelikult väga vedanud, mul on suurepärased sõbrad ja perekond ning armas inimene kõrval. Neil kõigil on raske, aga ju see õpetab meid kõiki ja muudab meid kõiki tugevamateks.

Eile ma mõtlesin, et vahel on mul tunne, et löön kõigele käega ja lähen lihtsalt kaugele minema, sest ainus, mis mind kinni hoiab on arstide keeld. Kuidagi masendav onju istuda 4 seina vahel, joosta arstide vahet ja teada, et ega midagi ju tegelikult ei muutu ja mingi hetk on hilja, siis ei saa enam kuhugi minna, ega midagi näha... Minu suur unistus oli alati New York – ma olen alati tahtnud sinna minna. Üks sõber ütles, et ole nüüd normaalne, tegelikult pole seal ju midagi nii erilist – hot dog maitseb samamoodi, sa ei pea sellepärast oma elu ja tervisega riskima. Ja paljud eestlased polegi üldse käinud kuskil kaugel. Selles suhtes oli tema jutus iva. Aga see oli ikkagi minu unistus ja mulle ei meeldi, et keegi on minult selle ära võtnud. Teine sõber ütles, et aga Pariis on ju ka ilus ja sinna on maismaad mööda märksa lihtsam minna. Ka tõsi, vahel tuleb lihtsalt unistused ümber mängida. Keegi teine ei saa mulle öelda mida teha või mitte. Kas riskida ja minna maailma vallutama – näha, tunda, kogeda ja seejärel vb kannatada surmani. Või olla Eestis ja lasta ennast turgutada, rippuda niidiga elu küljes, aga olla sealjuures õnnetu, et kõik on jäänud tegemata. Ma kardan kõige rohkem seda, et minu tulevik koosneb kahetsusest – miks ma ei käinud ja teinud siis, kui selleks oli võimalus. Või miks ma ometi läksin ja riskisin... kas New York oli seda väärt? Ma olen alati olnud väga otsusekindel, kartmatu ja teadnud täpselt, kuidas toimida või mida teha. Hetkel on mu sisetunne justkui uinakul. Võib olla leiaksin räänates midagi, mis mind aitaks ... võib olla kaotaksin aga kõik. Elu on nagu vene rulett ja see on hirmutav. Olen siiski jõudnud ühele arusaamale – see on minu elu, minu valikud, minu riskid... Ja iga risk, mille ma võtan peab olema surma väärt, Ükskõik kuhu ma lähen või mida ma teen... Kui see saab saatuslikuks, siis oma unistuste eest surra pole patt. Kui ma olen sel hetkel õnnelik, siis mis vahet sel on. Kurb oleks siis, kui ma kuulaks kõiki teisi ja ebaõnnestuskin, see annaks mulle võimaluse alati kedagi teist süüdistada, A´la Sina vedasid mu siia või Sina ütlesid, et ära mine... Ma ei taha seda tunnet. Seega olen nüüd hästi hästi vaikselt ja õpin ennast kuulama, sest see hetk on käes, kus Sa oledki maailmas üksi... ainult mina tean, mida ma suudan või ei, ainult mina tean, mida ma tohin või ei, ainult mina tean, mis on mulle kõige olulisem ja millised on minu unistused. Kõlab egoistlikult, aga nii see on. Arstid ei saa minu elu kontrollida, sõbrad ei saa mulle nõu anda, on aeg ise oma elu eest vastutus võtta.

Aga raske on, tõesti on...mitte sellepärast, et ma kardan operatsiooni vms, raske on näha, et mu lähedastel on raske... Raske on see, et kärbin oma hädadega ka teiste tiibu... Ma ei taha koormaks olla. Ma ei taha, et nad peavad muretsema või, et nad ei saa minu pärast mingeid asju teha. Ma tahaks ka ju lennata ja aidata kallil inimesel oma unistusi täita - koos reisida jne, ma tahaks ka ju täiskohaga rabada ja oma emagi nt aidata, ma tahaks ka olla terve ja tubli ja lapsi teha, et sellega oma vanaema rõõmustada. Ma tahan, et minu lähedased oleksid õnnelikud...

Rasked valikud vol2

Ei julge enam ühegi arsti uksest sisse astudagi. See on nagu mingi kohutav õudusunenägu, millest ärgata vist polegi võimalik.

Uudised oleks nagu kivid kotis - iga päevaga muutub aga koorem raskemaks. Täna siis hirmutati mind jutuga, et ühe silmaga on olukord juba nii tõsine, et kui kohe noa alla ei lähe, siis ei anna midagi enam päästa. Aga...

Seda, kas noa alla üldse saab ja tohib, peab otsustama järjekordne arst - sel korral siis anestesioloog, kes ilmselt peab konsulteerima nii neuroloogi, nefroloogi, endokrinoloogi ja jumal teab kellega veel. Operatsiooni võimaldamiseks peab ära jätma mõned elulise tähtsusega ravimid ning narkoos ise on päris ohtlik, seda eriti veel juhul, kui une ajal võib iga väike asi jukerdama hakata. Ilmselgelt on tegemist üliohtliku operatsiooniga, aga kui seda mitte teha, siis võin oma nmägemisega hüvasti jätta.

Ees ootab miljoni arsti külastus, ilmselt haiglavoodi ja lähikondlased ikka soovitavad veel üht ja teist imeravitsejat. Ma olen tõesti oma mõistust kaotamas. Pole hullmat tunnet, kui minna arsti juurde ja seal jälle sugeda saada ning kuulda kui halvasti kõik ikka on. Koguaeg on see tunne, et saadaks kõik pikalt ja lihtsalt jookseks minema. Kuskile kaugele - kaugele...

Ma ei oska isegui enam unistada päevast, kus oleks mõni hea uudis... Ma ei mäletagi, millal viimati midagi ilusat juhtus.

Arsti sõnad olid veel, et:"Ega me sind igavesti päästa sa!" Heh, isegi kui saan edasi lükata midagi, siis tean ju, et kõik see ootab mind ees tulevikus. Eluisu võtab ausalt ära.

Teisalt källe on see sama isu vägagi laes, ma tõesti ei tahaks, et operatsiooni õed oleks viimased inimesed keda näed, olgu siis sellepärast, et midagi läheb nihu ja ei ärkagi, või sellepärast, et operatsioon ei anna tulemust. Ja mis siis saab, kui anestesioloog teatab, et seda operatsiooni ei tohi teha, see on liiga ohtlik= Mis minust siis saab?

Vahel ma loen või kuulen inimestest, kellega on juhtunud imed... Üks ime kuluks mulle ära küll. Kas te usute imeedesse?

Eriti masendavaks teeb olemise tõsiasi, et isegi kõige optimistlikumad sõbrad ja pereliikmed hakkavad hääle järgi tundes murduma...Ka nende usk ja lootus on kuhugi kadunud... Ärge veel andke alla! Kui mina enam ei jaksa, siis Teie lootus on mindki edasi kandnud ...

Elada, hingata, näha... Muud ma ei palugi... Lihtsad asjad, aga nüüd vist kuuluvad sõna IME alla ...