Per aspera ad astra

Kui Sinu elu on võõrastes kätes...

2012-02-14T21:11:00.002-08:00

Kell on pool 7 hommikul ja ma ei maga. Ma ei mäleta üldse, millal ma rahulikult magasin. Ükskõik kui positiivne Sa oled, ükskõik kui rahulikuks Sa püüad jääda, inimlik on tunda siiski hirmu.

Teid kindlasti huvitab, mida ütles anestesioloog. Enne, kui ma selle juurde asun räägin, mis juhtus siis, kui olin konsultatsioonilt lahkunud. Tõmbasin ukse enda tagant kinni ja PLÕKS – elekter kadus, ümberringi oli pimedus. See oli kuidagi eriti skeeri moment. Ma loodan, et selliseid asju ei juhtu haiglates tihti.

Igal juhul olid tohtrihärra sõnad, et kuidas ta jätab mulle selle loa andmata, seda operatsiooni on ju väga vaja. Muidugi, kes tahaks öelda 25a noorele naisele, et kuule, kahju küll, aga püüa leppida nüüd saabuva pimedusega – can u do it? Kui see arst poleks öelnud:”Teeme ära!”, siis oleks see tähendanud automaatselt, et oparatsiooni ei toimu.

Arst oli väga aus ja avatud. Hea tunne oli, sest ta suhtles minuga ja see on kõige muu juures kõige olulisem. Ükskõik mida see arst teile parasjagu ei üttle, kui ta vaevub selgitama, kui ta on positiivne ja avatud, siis see teeb minu, kui patsiendi elu märksa lihtsamaks. Mulle selgitati riske, mis pole teps mitte väikesed ja tegelikult ma isegi mõistan oma silmaarsti pinget – olukord on ülimalt ohtlik. Ka sel korral on parimad arstid konsulteerinud. Kõige raskendavamaks asjaoluks on tõik, et ma pean enne operatsiooni jätma ära eavimi, mis mind sisuliselt elus hoiab. Arst ütles otse, et kõike muud me saame kontrolli alla hoida, olgu veresuhkur, vererõhk või mis iganes, aga kui tekib tromb (mis on väga võimalik, sest seda takistav ravim on ära jäetud), siis ei saa me enam midagi teha. Ehk siis teisisõnu, kui ma saan narkoosis olles infarkti, siis on kõik. Päris kõhe muidugi, aga arst lohutas, et elu ongi risk, ka majast lahkudes võib telliskivi lagipähe kukkuda.

Ega riskid pole ju seotud ainult narkoosiga, reaalne oht on ju ka tõusta ja üldse mitte midagi näha. Keegi ei tea ju, kuidas see ülikeeruline u 2h operatsioon õnnestub. Päris kummaline olikui anestesioloogi juures mõõdeti suu suurust ja mingit kõri pikkust jne. Ilmselt saab neid vajalikke voolikuid ja asju päris palju olema.

Mis mind aga eriti mõtlikuks tegi, olid arsti sõnad, et me võiksime Sind siin ju pikalt uurida, aga see oleks piinarikas ja tulemust ikka ei annaks. Ehk arstid tunnistavad seda, mida ma isegi olen kahtlustanud – nad tegelikult pole üldse kindlad, mis minu peas toimub. Erinevad uuringud, mida peale infarkti tehti näitasid küll, et midagi toimub, aga keegi pole päris kindel, kas tegemist on trombidega või pigem ikka kitsenenud veresoontega või mõlemaga või üldse millegi veel müstilisemaga. Ja tegelikult ei saa isegi kõik need kõige targemad aru, mis toimub. Rääkimata sellest, et ravim, mida tarbin olevat üks väheseid, mille mõju tegelikult ei saa jälgida või kontrollida ehk arstid teavad, milline peaks olema selle mõju, aga keegi ei oma aimu, kuidas see täpselt toimib.

Tavameditsiin on küll paganama arenenud ja selliseid kergemaid asju saab edukalt diagnoosida, jälgida ja ravida, aga päris tihti peavad arstid olema hiromandid ja talitama täiesti kõhutunde järgi. Mis tegelikult on päris hirmutav ja paneb mind veel enam uskuma, et alternatiivmeditsiinil on suur roll. Üks tark mees on öelnud, et kõik haigused saavad alguse stressist. Kasvõi eilegi, seal kabinetis istudes – olin oma hommikused ravimid kõik võtnud – ravimid, mille doosid on aastatega jõudsalt kasvanud, aga mu vererõhk oli ikka täiesti utoopiline ja pulss oli nii kiire, et jäi mulje, et süda kargab rinnust välja. Ma võtan järjest rohkem ravimeid ja need järjest vähem mõjuvad. Aga siin ongi ju taga see point, et keemia ei ravi põhjuseid ja seetõttu on ka selle keemia mõju kaduv. Nt sain oma vererõhu alati alla kõige tavalöisemat küüslauku süües, mille peale mu neuroloog vaid muigas – no aga nii oli! Ma võisin pihuga tablette süüa, tulemus oli olematu, aga 2 küünt küüslauku supi sees ja rõhk oli poole tunniga maas. Ainus põhjus, miks ma pole küüslaugule üle läinud on see, et see imeasi vedeldab ühtlasi ka verd, mis on mu silmadele kahjulik. Isegi mingite looduslike asjadega pean ma ette vaatama. Aga ma ütlen, ravimitööstus on üks äri, mis teeb ka parimast arstist rahaorja. Arst ei tule sulle iial ütlema, et kuule, ma Sulle retsepti ei kirjuta, mine osta turu pealt küüslauku hoopis. Ta ei tohi seda lihtsalt öelda, sest siis võib ta oma puhkusest palmisaarel suu puhtaks pühkida. Minu rõõmuks on aina enam tekkinud arste, kes paralleelselt tavameditsiiniga on end kurssi viinud ka alterbatiivimeditsiinis leiduvate tõdedega. Mitte kõik arstid ei kummarda keemialaboreid ega arva, et inimkond saab pikalt nõnda jätkata. Ravima tuleb hakata põhjuseid, mitte tagajärgi, aga see viiks ju leiva laualt nii ravimitööstustel kui arstidel endil. Ja nii me olemegi siin maailmas – järjest põduramad ja haigemad.

Mina julgustan Teid uurima alati kõiki võimalusi. Arstidel on palju kogemusi ja teadmisi, aga nad pole ka jumalad. Samas ei tasu tavameditsiini alahinnata. Kui pimesool vajab ikka opereerimist, siis ilmselt ei lähe mingi woo-doo tädi juurde. Asjad peavad olema tasakaalus.

Ma ei tea, mis järgmine nädal saan, ma ei tea, kas ma ärkan nägijana, kas ma üldse ärkan, aga loomulikult ma loodan, et arstide ja minu ingliarmee ühise pingutuse tagajärjel, tulen ma sellest olukorrast võitjana välja. Ma palun Sinult, kes Sa seda loed, ma palun Sinult häid mõtteid, palveid ja usku, lootust ning armastust. Ma olen selles mõttes rahulik, et ma olen õieti elanud – sõpru hoidnud, kirglikult armastanud ja teinud ikka seda, mis on olnud südamelähedane. Ja minu lõputu kontrollivajadus saab nüüd korraliku raputuse – nüüd on see aeg, kus minu elu on arstide ja Jumala kätes. Ma ei tahtnud anda kontrolli kunagi käest – elu õpetas mind karmil moel ja sunnib seda nüüd väevõimuga tegema. See on õppetund. Nagu mu sõbranna ütles:”Sa ei õpi ka kunagi enne, kui elu on Sind nagu soolatopsi raputanud!” Olgu Jumal meiega! See pole lõpp, see on alles algus!

Armasta seda, mis on su ümber,kõrval ja sees

2012-02-12T03:10:00.000-08:00

Eile oli meil ühe Eestist lahkunud inimesga juttu kodumaast ja ihast asuda elama kuskile mujale – kuskile, kus on parem. Kuna mulle on saabumas varsti Inglismaalt külalised, siis arutasime ka, et mida nt on pealinnas vaadata või näidata. Tema seisukoht oli, et huvitav mida turist üldse oskab nt Tallinnas hinnata, et Lasnamäe ja Mustamäe karbid pole just teab mis vaatamisväärsus.

Peale seda jutuajamist juhtusin ma nägema üht videot Tallinnast. Argiselt oleme ju harjunud, et turismivideod on sellised uhked ja fancyd –vanalinn ja meie uhked kõrged klaasist ehitised. Keku – keku meil on ajalugu ja meil on nüüdis arhitektuuri. Aga see video oli tehtud tavalisel sügispäeval ja filmitud oli kõige tavalisemaid maju, kõige lihtsamaid tänavaid ja kõige muserdavamat vanakooli raudteed. Ei midagi uhket ja erilist, aga isegi mulle, kes ma pole pealinnas sündinud, avaldas see muljet. Ikka me ju unistame Pariisist, Londinost, Brüsselist jt turismiatraktsioonidest, mõistmata, et mida meil siin kodumaal nii väga vaadata või näidata on.

On kunst armastada seda, mis on Su ümber, Su kõrval, Su sees... Turist näeb kõike seda, mis Sinu jaoks on nii igapäevane, et Sa ei oska seda hinnata. Umbes sama, kui lähed sõbrale külla ja imetled tema üliagarat naist, kes köögis praadi ja kooki teeb, aga oma mehe jaoks on see lihtsalt sama põllega kodukana, keda ta päevast päeva kohtab. Iseend peeglist vaadates viskab ka kopa ette, aga kellegi jaoks oled Sa alati haruldane, uudne, ilus ja hea :) Nii nagu inimeste näol muutuvad emotsioonid ja nad on alati erakordsed, muutub ka Sinu kodulinnas aastaaeg, kerkib mõni uus ehitis ja muutuvad inimesed tänavapildis.

Ma ei väida, et maailmas ei peaks ringi rändama ja uusi asju avastama. Ma ei väida, et kõik peaksid arvama, et nad on sündinud õiges riigis või linnas, kuid ma väidan, et vahel me oleme uue ja parema otsimisega nii hasardis, et ei märka ning hinda seda, mis meil juba olemas on. Alati on ju mujal parem, alati on ju kellegi teise naine tublim ja ilusam, alati on sõbrannal ilusam naeratus või juuksevärv. Just sellepärast ma ütlengi, et kunst on armastada seda, mis on algupäraselt Sinu ümber, kõrval ja sees -armastada oma kodumaad, oma abikaasat või iseennast.

Eestisse tulev turist on tihti väsinud lodevusest enda kodumaal, pilvelõhkujatest oma kodumaal, uhketest ehitistest või vastupidi vaesusest, pidevast kuumusest või maavärinatest. Ei ole olemas imedemaad, kus on nii hea, et kurtma ei peagi. Inimene on kord nii loodud, et me tahame alati midagi paremat. Aga STOP… Kui Sa pole õnnelik siin ja praegu, kas oled siis kindel, et oled õnnelik seal ja siis?

Kuidas ligineda "leinajale"?

2012-02-11T13:50:00.000-08:00

Tegelikult on pealkiri eksitav, kuid just sellise paralleeli tõmbas täna mu vanaema, kui selgitas, et ilmselgelt pole minu lähedastel praeguses olukorras lihtne.

Eile õhtul tuli vabaema ja istus mu voodiservale. Pisarad voolasid ja ütles, et püüdku ma ikka positiivseks jääda ja ärgu ma kartku kõige hullemat. Ega ma enda pärast muretsegi, aga näha lähedast inimest muretsemas on päris piinarikas. Ma ei tea ju ise ka kuidas olla, kas võtta suhtumine, et kõik saab korda ja võidelda või leppida tõsiasjaga, et ega paremaks miski minna ei saa.

Oma emaga suutsin ma muidugi korralikult raksu minna. Vahel mul on tunne, et ta elab kuskil teises maailmas. Hakkas mulle rääkima pimedate juhtkoeradest ja võimalustest, mida kasutatakse kosmonautide puhul, et nad pikal kosmosetripil haigeks ei jääks jne. See ärritas mind, sest ma ei taha mõelda juba sellele, et olengi pime ja kõik on läbi... Ma ei õpi juba massööriks, ega treeni koera välja ja ma ei taha, et mu lähedased end sellisele sadedusele krutivad. Jumala eest, ma tahan, loodan ja usun, et kõik saab veel korda! Kui minu kõige lähem ringkond annab juba alla, kuidas siis mina leian veel jaksu võidelda? Mitte, et ma kardaks reaalsusega silmitsi seista, aga leian, et iga asja jaoks on oma aeg. Praegu on see hetk, kus kõik pole veel kadunud, see hetk, kus saab võidelda, otsida lahendusi. Emal on ikka olnud kombeks probleeme kas eitada(nt otsida mulle töökohti, mõistmata, et ma ei saa lubada endale praegu täiskohaga tööd) või siis suruda peale mingeid oma asju, nagu nüüd see koerte värk. Ta ei mõistnud lihtsat asja, et see traumeerib mind.

Vanaema ütleski, et aga keegi ei oska ju läheneda, ega aidata ... Kuidas siis läheneda “leinajale”(võrdlus tuleneb sellest, et enamik ei oska ligineda inimesele, kes on keerulises ja vaimselt rusuvas olukorras)? Mida mina ootan... Ma ei oota kõnet stiilis:”Kuule, nägin siin soodus hinnaga valget keppi, kas võtan Sulle igaks juhuks ära?” Samuti ei oota ma, et keegi nüüd koos minuga halama kukus. Ning ma ei eelda, et keegi minu nõudmise või kellegi peale käimise peale tuleks operatsiooni saali kätt hoidma. Ma olen eluaeg üksi arste pidi käinud ja olin üksi ka siis kui peale infarkti arvati, et mul on kasvaja või multipleks või jumal teab, mis muu kamm. Olen emotsionaalselt karastunud, mind on raske murda. Aga mulle meeldib teadmine, et inimesed on kättesaadavad, et ma saan kurta, kui tunnen, et vajan kurtmist, mulle meeldib, et saan abi paluda, kui vajadus selleks tekib. Ma tahan, et me elakisme päev korraga. Kui on vaja võidelda, siis võtame kokku ja võitleme, kui on vaja nutta, siis nutame, kui on vaja rääkida, siis räägime. Ma ei taha stressi, pinget ja ülemuretsemist. Ma ei taha ka, et minu probleemidest mööda vaadatakse või neid eitatakse. Jah, olukord on keeruline, jah ma ei saa elada hetkel nii nagu tavainimene, aga ma pole ka veel pime, jalutu või kurt. Seega ei mingeid juhtkoeri või mingeid täiskohaga tööpakkumisi. Parim, mida teha saate on mind kõvasti kallistada, palvetada, olla õlaks ja käia kõrvad lahti – äkki on kuskil mõni hea arst, äkki on mõni imetegija – proovida tuleb, alla anda ei tohi!

Mul on tegelikult väga vedanud, mul on suurepärased sõbrad ja perekond ning armas inimene kõrval. Neil kõigil on raske, aga ju see õpetab meid kõiki ja muudab meid kõiki tugevamateks.

Eile ma mõtlesin, et vahel on mul tunne, et löön kõigele käega ja lähen lihtsalt kaugele minema, sest ainus, mis mind kinni hoiab on arstide keeld. Kuidagi masendav onju istuda 4 seina vahel, joosta arstide vahet ja teada, et ega midagi ju tegelikult ei muutu ja mingi hetk on hilja, siis ei saa enam kuhugi minna, ega midagi näha... Minu suur unistus oli alati New York – ma olen alati tahtnud sinna minna. Üks sõber ütles, et ole nüüd normaalne, tegelikult pole seal ju midagi nii erilist – hot dog maitseb samamoodi, sa ei pea sellepärast oma elu ja tervisega riskima. Ja paljud eestlased polegi üldse käinud kuskil kaugel. Selles suhtes oli tema jutus iva. Aga see oli ikkagi minu unistus ja mulle ei meeldi, et keegi on minult selle ära võtnud. Teine sõber ütles, et aga Pariis on ju ka ilus ja sinna on maismaad mööda märksa lihtsam minna. Ka tõsi, vahel tuleb lihtsalt unistused ümber mängida. Keegi teine ei saa mulle öelda mida teha või mitte. Kas riskida ja minna maailma vallutama – näha, tunda, kogeda ja seejärel vb kannatada surmani. Või olla Eestis ja lasta ennast turgutada, rippuda niidiga elu küljes, aga olla sealjuures õnnetu, et kõik on jäänud tegemata. Ma kardan kõige rohkem seda, et minu tulevik koosneb kahetsusest – miks ma ei käinud ja teinud siis, kui selleks oli võimalus. Või miks ma ometi läksin ja riskisin... kas New York oli seda väärt? Ma olen alati olnud väga otsusekindel, kartmatu ja teadnud täpselt, kuidas toimida või mida teha. Hetkel on mu sisetunne justkui uinakul. Võib olla leiaksin räänates midagi, mis mind aitaks ... võib olla kaotaksin aga kõik. Elu on nagu vene rulett ja see on hirmutav. Olen siiski jõudnud ühele arusaamale – see on minu elu, minu valikud, minu riskid... Ja iga risk, mille ma võtan peab olema surma väärt, Ükskõik kuhu ma lähen või mida ma teen... Kui see saab saatuslikuks, siis oma unistuste eest surra pole patt. Kui ma olen sel hetkel õnnelik, siis mis vahet sel on. Kurb oleks siis, kui ma kuulaks kõiki teisi ja ebaõnnestuskin, see annaks mulle võimaluse alati kedagi teist süüdistada, A´la Sina vedasid mu siia või Sina ütlesid, et ära mine... Ma ei taha seda tunnet. Seega olen nüüd hästi hästi vaikselt ja õpin ennast kuulama, sest see hetk on käes, kus Sa oledki maailmas üksi... ainult mina tean, mida ma suudan või ei, ainult mina tean, mida ma tohin või ei, ainult mina tean, mis on mulle kõige olulisem ja millised on minu unistused. Kõlab egoistlikult, aga nii see on. Arstid ei saa minu elu kontrollida, sõbrad ei saa mulle nõu anda, on aeg ise oma elu eest vastutus võtta.

Aga raske on, tõesti on...mitte sellepärast, et ma kardan operatsiooni vms, raske on näha, et mu lähedastel on raske... Raske on see, et kärbin oma hädadega ka teiste tiibu... Ma ei taha koormaks olla. Ma ei taha, et nad peavad muretsema või, et nad ei saa minu pärast mingeid asju teha. Ma tahaks ka ju lennata ja aidata kallil inimesel oma unistusi täita - koos reisida jne, ma tahaks ka ju täiskohaga rabada ja oma emagi nt aidata, ma tahaks ka olla terve ja tubli ja lapsi teha, et sellega oma vanaema rõõmustada. Ma tahan, et minu lähedased oleksid õnnelikud...

Rasked valikud vol2

2012-02-10T07:17:00.000-08:00

Ei julge enam ühegi arsti uksest sisse astudagi. See on nagu mingi kohutav õudusunenägu, millest ärgata vist polegi võimalik.

Uudised oleks nagu kivid kotis - iga päevaga muutub aga koorem raskemaks. Täna siis hirmutati mind jutuga, et ühe silmaga on olukord juba nii tõsine, et kui kohe noa alla ei lähe, siis ei anna midagi enam päästa. Aga...

Seda, kas noa alla üldse saab ja tohib, peab otsustama järjekordne arst - sel korral siis anestesioloog, kes ilmselt peab konsulteerima nii neuroloogi, nefroloogi, endokrinoloogi ja jumal teab kellega veel. Operatsiooni võimaldamiseks peab ära jätma mõned elulise tähtsusega ravimid ning narkoos ise on päris ohtlik, seda eriti veel juhul, kui une ajal võib iga väike asi jukerdama hakata. Ilmselgelt on tegemist üliohtliku operatsiooniga, aga kui seda mitte teha, siis võin oma nmägemisega hüvasti jätta.

Ees ootab miljoni arsti külastus, ilmselt haiglavoodi ja lähikondlased ikka soovitavad veel üht ja teist imeravitsejat. Ma olen tõesti oma mõistust kaotamas. Pole hullmat tunnet, kui minna arsti juurde ja seal jälle sugeda saada ning kuulda kui halvasti kõik ikka on. Koguaeg on see tunne, et saadaks kõik pikalt ja lihtsalt jookseks minema. Kuskile kaugele - kaugele...

Ma ei oska isegui enam unistada päevast, kus oleks mõni hea uudis... Ma ei mäletagi, millal viimati midagi ilusat juhtus.

Arsti sõnad olid veel, et:"Ega me sind igavesti päästa sa!" Heh, isegi kui saan edasi lükata midagi, siis tean ju, et kõik see ootab mind ees tulevikus. Eluisu võtab ausalt ära.

Teisalt källe on see sama isu vägagi laes, ma tõesti ei tahaks, et operatsiooni õed oleks viimased inimesed keda näed, olgu siis sellepärast, et midagi läheb nihu ja ei ärkagi, või sellepärast, et operatsioon ei anna tulemust. Ja mis siis saab, kui anestesioloog teatab, et seda operatsiooni ei tohi teha, see on liiga ohtlik= Mis minust siis saab?

Vahel ma loen või kuulen inimestest, kellega on juhtunud imed... Üks ime kuluks mulle ära küll. Kas te usute imeedesse?

Eriti masendavaks teeb olemise tõsiasi, et isegi kõige optimistlikumad sõbrad ja pereliikmed hakkavad hääle järgi tundes murduma...Ka nende usk ja lootus on kuhugi kadunud... Ärge veel andke alla! Kui mina enam ei jaksa, siis Teie lootus on mindki edasi kandnud ...

Elada, hingata, näha... Muud ma ei palugi... Lihtsad asjad, aga nüüd vist kuuluvad sõna IME alla ...

Rasked valikud

2012-02-09T06:31:00.000-08:00

Juba pikemat aega on arstid mulle kuklasse hinganud, et pean võtma mingeid ravimit, mis pidavat olema mulle elulise tähtsusega. Võtsin teadlikult vastu otsuse, et mina neid rohte ei võta, sest esiteks on tegemist väga kange kraamiga, mis pikaaegsel kasutamisel võib tekitada maksakahjustusi ja karm tõsiasi, et kui need rohud peale saad siis neid võtma jäädki. Mind on igasugu keemiaga sõna otses mõttes üle koormatud.Kaua võib muudkui kirjutada aina retsepte ja loota, et organism ühel hetkel üles ei ütle? Rääkimata sellest, et apteegis käimine on juba kallim lõbu, kui ükskõik mis meelelahutus.

Juhtusin täna apteegis seisma ühe pensionäri seljataga, kes parasjagu oma rohuvarusid täiendas. Arve 110,70€. Memm:"Palju 10,70?" Apteeker:"EIIII!!!110,70!!!!" Memm võpatas nagu märkuse saanud koolipoiss ja asus usinalt rahakotist eurosid välja kraapima. Teate, pisara kiskus silma. Pool pensionit oli makstud võimaluse eest elada ja hingata, teine pool kulub ilmselt toidule ja küttele, seegi kulub ju elementaarsele, sest õhule ja armastusele lisaks kulub ka ju leiba ja vorstigi. Aga midagi ilusat? Millegi ilusa jaoks ei jätku Eesti pensionäril raha ja see on paganama kurb.

Tulles tagasi hommikuse arstivisiidi juurde, siis meie vestlus lõppes arsti poolse manitsusega:"Kas Sa tagad noorelt surra?" "Ei taha", ütlesin automaatselt. Aga ma ei taha ka lisaks muudele hädadele kahjustunud maksa ... ma ei taha seda keemiat!

Kui ütlesin et uurin ka alternatiivse meditsiini võimalusi, teatas arst et mul pole mõtet oma raha sinna toppida, mind saab elus hoida vaid tavameditsiin. Tuletasin meelde, et minu meelest ütlesid just tavaarstid, et teha ei anna enam midagi, mida mul siis enam kaotada on? "No sellepärast peadki võtma rohte, mida me oleme käskinud võtta." "Nojah," nähvasin vastu ja lahkusin.

Sellistes olukordades on väga raske seisukohta võtta. Muidugi ei taha ma veel susse visata, aga mu sisetunne ütleb selgelt, et kui mind üldse miski tapab, siis on see keemia, mida arutult sisse söön mitte need haigused, mis mulle kaela sadanud on.

Ometigi on süda nüüd raske, ravimit mitte tarvitades riskin eluga, ravimit tarvitades riskin võimalusega, et koorman oma organismi keemiaga ära. Finantsi ei jätku enam ei tavameditsiini ega alternatiivi tarvis. Ilmselge, et tänapäeval hädade pealt teenitaksegi. Olgem ausad, ravimifirmad pistavad enda taskusse üüratud summasid, arstid saavad uhkeid puhkusetuusikuid, et vaid õige firma toote retsepti väljastada. Ja mis kõige jubedam statistika räägib enese eest - enim sureb maailmas inimesi ravimite kõrvalmõjude kätte.

Vahel on lihtsalt kopp ees. Üks arst käseb üht asja sisse võtta, teine kurdab, et selle ravimi võtmine ajab tervise teisest kohast loksuma. Kujutage nüüd ette end sellises virr-varris. Kord oli juhus, kus hambaarst palus, et enne tulekut jätaksin võtmata verevedeldaja. Helistasin oma arstile... "Hull olete, see on eluohtlik!" Hambaarst siis omakorda seletas, et kui ma teda ei kuula, siis lõpetan EMOs plasmavahetuses, sest veri lihtsalt ei jää seisma ja viskan sinna samma nende tooli otsad. Oh Jumal! Ma vihkan ultimaatumeid stiilis:"Kui sa seda ei tee, siis ..."

Valikud on rasked, aga ju see kõik milleski hea on :) Pealegi kui kõik ütlevad et miski on võimatu, siis mina ütlen kiuste - kõik on võimalik!

Ohumärgid meie elus

2012-02-08T12:37:00.000-08:00

Ma olen Teile kindlasti rääkinud Kevin Trudeaust, kes ühes oma seminaris rääkis , et iga tunne või emotsioon on indikaator, mis näitab, et midagi on hästi või halvasti. Kui autol kütusetuli põleb, siis see pole ju mingi õnnetus, see vaid teavitab, et peame tankima. Kui meis endis heliseb häirekell, siis see pole halb, vaid see näitab, et midagi peab muutma. Minus on aastaid helisenud häirekellad, mida ma olen eiranud. Ma ei ole tahtnud tegeleda oma probleemidega, mis sügaval minus peidus on. Nii, nagu minu eelmine postitus oli šokiks paljudele minu lähikondlastele on selle loo taga peidus ka tõsiasi, et ma ise ei tahtnud enesele tunnistada, millega ma tegelikult igapäevaselt silmitsi seisan. See hoolimatus ja tõe eiramine on viinud mind sinna, kus praegu olen. Mitmed vaimsed gurud on rõhutanud, et kui me soovime mingile probleemile või olukorrale lahendust, peame sellele sügavalt silma vaatama, seda tunnistama ja mis seal salata vahel on vaja ka abi paluda. Kas seda sama mitte ei räägita alkohoolikute puhul? Selleks, et alkoholismist võitu saada, tuleb kõigepealt peeglisse vaadata ja tunnistada, et jah, mul on probleem, millest ma enam üle ei ole.

Ei eksi need, kes tunnistavad, et kõiksugu haiguste taga on mingid sügavamad põhjused. Oma diabeeti olen ma tihti seostanud oma lapsepõlve vajadusega saada enam tähelepanu oma emalt, kes ükikemana pidi hommikust õhtuni tööl olema ja kel seetõttu jäi minu jaoks aega napiks. Teise põhjusena olen näinud oma maailmaparandaja loomust. Pärinedes konfliktsest perekonnast õppisin ma varakult ära, et neil hetkedel, kui minuga olid lood kehvasti hoidsid minu pereliikmed kokku. Need mõtted polnud mul kunagi teadlikud, aga nüüd aastaid hiljem, olen ma aru saanud, et just alateadlikult võisin ma endale igasugu jamasid ligi tõmmata, et seeläbi saada tähelepanu või parandada oma lähikondlaste suhteid.

Peale infarkti asusin ma otsima abi. Arstid olid ju oma arvamuse öelnud – midagi pole enam teha. Aga kuskil peavad olema ju põhjused, miks on asjad üldse nii kaugele arenenud. Samuti keeldus minu mõistus uskumast, et 23a naisele, kes kõnnib oma kahel jalal, mõtleb täiesti arvstastavaid mõtteid ja on oma noore elu lävel ütleb keegi, et midagi ei anna teha. Minu hea sõbranna soovitas mul proovida PSYCH-K´d, mis siis kujutas endast seda, et keegi tungib sinu alateadvusse ning üritab sinna söövitunud mõttemustreid muuta. P-K praktik ütles mulle kohe, et minu probleem seisneb selles, et ma alateadlikult pole absoluutselt kindel, kas ma tahan elada või surra, mis tõttu saadan välja segast signaali, mille tulemusena sajab minu ellu pidevalt olukordi, kus ma vaagun elu ja surma vahepeal. Kui ma sellele hiljem mõtlesin, siis tõepoolest olin ma olnud alati suhtumisega, et surma ma ei karda ja kui on määratud, siis on määratud. Kui teised lapsed kirjeldasid salapäevikus millist pulmakleiti nad soovivad, siis mina kirjeldasin, et mis lilli mu hauale tuua tohib. See kõik oli selle tagajärg, mida olin haiglates läbi elanud – hirmujutud, surmaeelsed kogemused, surijad intensiivides jne.

Nagu ma eelpool mainisin, siis olen ma tõepoolest proovinud kõiksugu woo-doosid alates reikist lõpetades bioenergeetikute ja nõidadega, kes kõiksugu needusi maha võtavad. Ma ei julge öelda, et ükski neist asjadest mind aidanud pole, aga seda õiget asja ma leidnud pole. Kuigi reiki tõepoolest aitab kogu võitlusega kaasnevat stressi vähendada ja vahel piisab sellestki. Tegelikult olen ma jõudnud siiski karmi tõeni, et kui üldse, siis kõige enam olen ma suutnud end aidata ise ja seda just läbi tohutu analüüsi ja mõttemuutuste. Homöopaat võib sulle ju teesid soovitada, arst võib sind ju keemiaga turgutada ja nõid needused maha võtta, aga kui Sa ise samal ajal enesega tööd ei tee, siis tulemust ei tule kuskilt. Metsik raha, mis ma olen magama pannud otsides kõrvalist abi, aga lõppkokkuvõttes olen ma olnud ise see, kes nn tervendajatele kogu info kandikul kätte kannab. Ja nemad siis minu raha eest projetseerivad seda mulle tagasi. Ma teen kõva töö endaga ära, lähen räägin seda mingile woo-doo tädile, tema noogutab kaasa ja küsib selle eest 30-100 €.. Aastad on õpetanud, et enamik heategijaid tegelevad vaid siiski heategevusega enda taskusse. Siinkohal ma ei taha teha ülekohut tõelistele tegijatele, kellest on palju abi olnud. On inimesi, kes omavad teadmisi, andeid ja väga suurt südant, aga selleks, et neid üles leida, pead kõigepealt läbi trampima paljude soolapuhujate uksetagused. Aga fakt on see, et enamik tegelevad tagajärgedega, aga tegeleda tuleb põhjustega ja selleks, et neid põhjuseid leida tuleb olla iseendaga paganama aus ja omama kuradima head analüüsivõimet.

Täna sain ma kirja ühelt oma blogilugejalt. See kiri väga liigutas mind, oli täis väärt nõuandeid ja soojust. Aga seal oli midagi veel – üks lause, mis oli mulle varsemast tuttav. Tsiteerin: ”Mis on kogu nende asjade põhjus, sest tagajärjed Sul on juba olemas. See ei pruugi olla valesti elamine, pigem tahtmatus elada.. Mida kiiremini ajas liigud, seda rutem kulud. Kõike korraga ja kiiresti tahtmine toobki selle, et saadki ja isegi seda, mida ei palunud. Kui tahad kannatustest loobuda, siis tuleb neid juurde ja juurde.”

KULD! Kümnesse! Tahtmatus elada. Oma joviaalsuse juures on minus peidus olnud ikkagi mingi piiridel käija. Mulle on meeldinud riskida ja see surmahirmu puudumine võrdubki ju tegelikult sellega, et ma pole kunagi ka teadvustanud või välja öelnud, et jah, ma tahan elada. Kui minult küsida, et mis mind elus hoiab, siis ausalt öeldes nagu teab mis põhjust polegi. Ma ei tea, mis sunnib mind tegelikult igal hommikul voodist tõusma. Jah, muidugi on hetki, kus ma mõtlen, et elada on hea, nii palju on maailmale anda ja kõik on nii ilus, aga ma pole kunagi leidnud ka ühtki märkimisväärset põhjust, miks peaks Jumal mind siin maal nüüd hoidma. Ma olen ilmselt korra paar mõelnud enesetapule. Kui ma nooremana olin surmkindel, et ma poleks selleks võimeline, siis mingi aeg, kui tervvis läks ikka väga hulluks, siis see mõte kummitas mind päris korralikult. Ja mind ei hoidnud tagasi see, et oh mis siis minu perest saab või oh mis keegi pärast küll mõtleks, vaid mind hoidis tagasi Jumala kartlikus. 2 asja mida piibel ütleb: Jumal on Sulle elu andnud, Jumalal on ainsana õigus see ka võtta & ühelegi inimesele ei anta raskemat koormat, kui ta kanda jaksab. See viimane on mind vägagi motiveerinud võitlema, sest ma tean, et see teeb mind lõppkokkuvõttes tugevamaks ja tugevaid on vaja – nad on majakaks nõrgematele.

Teine asi. Minu ambitsioonikus. Kui palju kordi on mulle seda ette heidetud. Sa tahad kõike kiiresti ja kohe saada. Minu kolleeg räägib, et ma olen kuradima tark, aga ma ei viitsi jännata pikaajaliste projektidega, sest mul pole mahti tulemust ära oodata. Mu viimane partner kurtis sama asja, et ma tahan suhtega kiiresti mingisse punkti jõuda – nagu hakkakski kohe ära surema. STOP! Me jõuame poindini… Ma käitun nii, nagu ma hakkaks kohe ära surema… Ja siit me jõuame kirjasaatja poindini – ”Mida kiiremini ajas liigud, seda rutem kulud. Kõike korraga ja kiiresti tahtmine toobki selle, et saadki ja isegi seda, mida ei palunud.” Siin on mõttekoht!

Me jõuamegi poindini, ehk ohumärkideni. Olgu siis tegemist emotsiooniga, viltu kiskuvate ettevõtmistega või lausega, mida sinu poole tuleb juba mitmelt erinevalt inimeselt. Ära lase märke kõrvust mööda, ära eira neid. Kui ma tunnen end halvasti – MÄRK, ma teen vale asja. Kui mu tervis hakkab lagunema – MÄRK, ma pean enda mõtlemist muutma, ma pean enda eest hoolt kandma. Kui mitu inimest ütleb, et ma olen vale eriala peal, MÄRK, ehk tõesti on saadetud tegema midagi muud, aga ma lihtsalt olen nii kinni asjades, millest kinni ei tohiks hoida.

Ärge kartke esialgu negatiivsena tunduvaid kogemusi ja emotsioone - meil on neist palju õppida. Need motiveerivad meid ette võtma vajalikke muutusi,need teavitavad meid sellest, et meie vibratsioon on vale. Vajalikud muutused on tihti karmid ja kardinaalsed, aga vajalikud selleks, et leida hingerahu, õnn ja sisemine jõud.

Ka mina kardan, ka mina nutan, ka mina olen inimene...

2012-02-07T11:51:00.000-08:00

Kogu tõde minu tervisest

Ma ei tee seda kirjustist kerge südamega, need on asjad, millest on senini tednud vaid üksikud. Miks? Sest mulle ei meeldi kurta, sest ma vihkan heletsust. Miks ma nüüd räägin? Sest nüüd on õige aeg, sest nüüd on see aeg, kus ma tahan, et te mõistaksite, kui kaduv ja ebaõiglane võib elu olla ja õpiksite, et ükskõik kui karmilt elu teid vastu maad surub, lootust ei tohi kaotada.

Üheksa aastaselt hakkasid minuga juhtuma kummalised lood – minu kehakaal muutus olematuks, ma olin pidevalt väsinud, jõin liitrite kaupa vett ja öösiti olid mul tohutud krambihood. Kohalikud arstid arvasid, et tegemist on reumaga. Väike vanainimene! Haah! No seda ei uskunud küll vist keegi teine peale selle diagnoosi panija enda. Minu ema aga muretses end hulluks, sest päev päevalt jäin aina nõrgemaks, Ta oli võtnud eesmärgiks ise välja uurida, mis minuga lahti on – tervise raamatutes tuhlates jäi talle silma haigus, mille tundemärgid täpselt klappisid. Suundusime haiglasse. “Palun mõõtke mu lapse veresuhkrut,” oli mu ema palve.

Kaua ei pidanud ootama, kui oli selge. Diabeet. What the heck is that? Mäletan end istumas hirmunult arsti kabinetis, kus räägiti midagi igapäevastest vereproovidest, süstidest, kellaaja pealt söömistest. “Kuna ma terveks saan?” “See pole ravitav, pead sellega elama kogu elu!” “Sinu kõhunääre ei tooda insuliini, seega pead seda manustama süstides,” seletati mulle mingis heebriakeelena tunduvas asjas.

Jõulud olid just saabunud. Kõik lapsed olid haiglast koju lubatud. Mina olin üks väheseid, kes seal istus. Aastavahetus, vaatasin akna peal ilutulestikku ja nutsin.Miks oli midagi nii hirmsat just mind tabanud? Miks? Mind lubati korraks koju. Laud oli lookas, istusin kausside taga ja ei teadnud mida ma tohin siit süüa mida mitte. Hiljem kui mind spetsialistide käe alla saadeti kohtasin teisi diabeetikuid. Kes sõi õhkuse võikihiga saia, millel oli vaid kurk, kes jõio mõrudat teed, kes ütles, et visaku ma heaga asjatundmatu haiglasse kostiks toodud kommid ära. Terve elu tundus üks keelude ja käskude maailm. Aga miks ma ei tohi? See küsimus oleks võinud küsimata jääda, sest kui Sulle näidatakse kõrvalpalatis pimedat, jalutut või neeruhaiget, siis sa langed nii tohutusse deprerssiooni, et sul kaob eluisu sootuks ära.

Erinevalt teistest lastest tahtsin mina kohe end ise süstima hakata. Kui oli valus, sain vaid enda peale kisada. 5-6 süsti päevas elupäevade lõpuni – milline sõelapõhi ma siis lõpuks olen, olid ainsad mõtted mu peas Rääkimata sellest, et endokrinoloogi põhi manitsus oli, et enda veresuhkrut peab korralikult mõõtma. Okei, see võis töötada ju haiglas, aga mitte igapäevaelus.

Elu väljaspool haiglaid ja eemal kurjustavatest arstidest oli hoopis teine. Isegi kui Sa püüdsid jälgida, mida sa sööd ja vältida komme ja teha süsti alati õigel ajal, siis lõpuks ununesid ikka nii mõõtmised, söömised ja süstid. Kuni ükskord see juhtus. Ma olin alati teadnud, et selline asi vb lõppeda koomaga. Lihtsalt vajusin ära. Jätsin ühel päeval süstid ära, midagi ei juhtunud, proovisin sama rada teiselgi päeval, ikka midagi hullu veel polnud, kuniks ma enam omal jõul ei tõusnud. Mäletan oma ema hirmunud nägu, kui mind kiirabisse viidi. Tilgutid, südamemonitor, kogu krempel külge ja otse intensiivi. Minu inimkatsed läksid mulle äärepealt maksma elu.

Aga ikkagi ma ei õppinud. Minu moto oli, et kui suren, siis suren, aga vähemalt olen elanud “täisväärtuslikku” elu. Minu suhtumine oli rohkem kui pohhuistlik. Kuni see juhtus. Ma polnud veel diabeetik olnud 10 aastatki, kui arst teatas:”Teil on neerukahjustuse esimene aste.” Ma teadsin, et see võib juhtuda, aga nii kiiresti? Tol hetkel oleks ma ilmselt tahtnud hüpata haigla aknast vastu asfaldit surnuks. Mind päästsid koos minuga haiglas olnud kamp diabeetikuid, kes kõik viskasid nalja ja püdsid mind mitte haletseda, vaid suunata eluga edasi minema.

Jälle ma korjasin end kokku, manasin naeratuse näole ja naasesin oma igapäeva ellu. Päev päevalt kummitamas mõte, et juba 3 aste tähendab dialüüsi. Heal juhul vb loota, et mõni noor inimene sõidab end vastu puud ja sealt pudeneb mõni neer, aga sellise asja tõenäosus on üliväike ja ega seetõttu kellegile ju halba sooviks. Pealegi on mul nii haruldane veregrupp, et kui asjad juba neerude hääbumiseni viiks, siis oleks ma kas igavesti voolikute külge aheldatud või tõmbaksin ise end oksa.

Aastad möödusid, mina põrutasin ikka läbi raskuste tähtede poole või oma edu arvestades võiks öelda, et läbi tähtede raskuste poole. 2010ndal aastal tõmbasin end nii pooleks, et see lõppes infarktiga. Kui alguses arvati, et see on vaid trombide tagajärg, siis hilisemad uuringud näitasid karmi tõde – kõik minu aju, kaela arterid on 70% kitsenenud. Minu unearterist ei käi veri korralikult läbi, mis tähendas sisuliselt, et ole valmis iga hetk vb tulla sõit loojakarja.

Mu päevad möödusid nefroloogi, neuroloogi, endokrinoloogi, hematoloogi ja igasuguste teiste arstide uksetaguseid kulutades. Pole asja, mida minuga tehtud poleks, küll võeti minu neerust tükke, küll pidin ma mingit meetrist voolikut neelama, et nad mu südant näeks jne. Täiesti perses, no miks ma pean seda kõike läbi elama?

Jälle korjasin end maast üles ja mõtlesin, et ma ju saan hakkama, ma suudan, ma tahan, mul on veel midagi maailmale pakkuda. Kui siis järsku... Ühel hommikul tõustes oli mu silmas suur laik.

Jah, see oli juhtunud, minu silmad... See oli juba löök allapoole vööd. Ma olin ju ajakirjanik – minu nägemine, see oli minu jaoks kõik. Arstide nimekiri pikenes. Silmasüstid, operaatsioon, mis nägemise seisukohast tegi asja vaid hullemaks. Esimest korda elus ma tundsin, et nüüd on koorem juba liiga raske. AITAB!!! Jumala eest aitab, ma ei jaksa enam. Saatke mulle surm, ma ei karda seda, aga seda elavat põrgut ma enam ei jaksa kannatada.

Mind ei murdnud need 30 000 süsti, mida elus olin saanud ja teinud , mind pole murdnud need uuringud, halvad uudised, mind pole murnud halvatus millest puhtalt välja tulin, aga kus läheb inimkannatuste piir?

Ma ei taha kurta, ma olen olnud õnnelik inimene, mul on toetav pere, fantastilised sõbrad, ma olen saanud teha asju, mida ma armastan. Olen vaatamata kõigile saavutanud elus enamat, kui mõni terve inimene. Aga ma tahan paluda üht – see siin on mu elu ja armastus, kirjutamine. Ma olen nautinud igat hetke, mu süda on alati rõõmust tulvil, kui te annate tagasisidet ja ütlete, et minust on olnud abi. See on see mida ma armastan. Nüüd aga vb see iga hetk otsa saada. Ma lihtsalt ei näe, pimedus astub samm sammult lähemale. Ja see on kõige kohutavam tunne, mida ma oskan kirjeldada. Ma ei tea, kas leppida oma saatusega või võidelda. Ma palun vaid üht, leidke see minut ja paluge Jumalat minu eest. Ma olen läbi käinud mitmeid arste, kolistanud läbi kõik nõiad ja tervendajad, proovuinud kõiki woo-doosid. Ma tahan näha!!! Ma tahan teha seda, mida ma armastan!

Kui minu saats on kuskilt kõrgemalt määratud, siis ma lepin sellega. Mis mind enam murda saab eksole, aga seni, kuni mul on võimalus, tahan Teile öelda AITÄH, aitäh, et te olete olemas olnud ja mind toetanud, aitäh, et te olete kõik need aastad minusse uskunud ja mid toetanud, aitäh, et te olete minu eest palvetanud ja aidanud mul raskustest imekombel läbi tulla.

AITÄH Jumalale, et ma elan!

Ilmselt see ülestunnistus peletab minust eemle hulk inimesi, vb ei saa ma enam iial unistuste töökohta, vb ei saa ma kunagi mehele, aga lihtne on elada, kui Sul pole enam koormat, mida sa üksi kandma pead. See on minu reaalsus olnud kõige selle särava ja glamuurse taga. See on põhjus, miks mul on nii palju aega. See on põhjus, miks ma pole lennanud elama nt Londonisse või Pariisi. See on põhjus, miks ma olen olnud vahel nukker või kuri, miks ma olen peletanud mõned inimesed eemale ja samas hoidnud oma sõpru ja lähedasi ja öelnud neile, et neid armastan. Ka mina kardan, ka mina nutan, ka mina olen inimene...

Laguneva abielu varuosad vol2

2012-02-07T05:39:00.000-08:00

Kuna eelnev postitus tekitas palju diskussiooni ja paiskas õhku rohkelt emotsioone, siis tunnen, et pean veidi veel selgitustööd tegema.

Olen suur Osho fänn ja Osho on ikka öelnud, et me ei saa lubada kellelegi midagi, mis meist ei sõltu. Ehk siis vandudes igavest armastust me tegelikult ju valetame, sest see tunne ei sõltu meist. See on tõsi ja kahjuks ka paratamatu, aga kui me räägime abielu liidust, siis aluseks on küll armastus, aga ainult armastusest abieluks ei piisa.

Austus. Ja see siin puudutab petmist. Üks asi on tunda, et abielu ei funktsioneeri ja enam midagi ei saa selle paremaks muutmiseks ära teha. Fine. Lahutus. Tuleb uus elu. Aga mis kuradi vabandus on neil, kes tahavad saada kõiki abielu hüvesid – soe söök, kantseldatud lapsed, korras kodu, soe voodi ja regulaarne seks või majanduslik kindlus, hellus, mõistmine ja turvatunne, aga vaja on veel midahi kõrvalt, et fun oleks. Mina nimetan seda lugupiadamtuseks!

Töö. Minu meelest on naiivne arvata, et suhe saab olla vaid mingi tore karussellisõit lõbustuspargis. Get real, igaühel saab mingi hetk villand – elu toodab rahamuresid, tervisemuresid, tööpingeid ja kõike muud igapäeva eluga kaasmevat, mis pingeid tekitab. Kes suudaks nende juures just väga happy olla ja pidevalt naeratada? Võimalik on, aga jällegi tohutu töö iseendaga. Mul on enda suhetest kogemusi, kus pinged on kasvanud üle pea, sisuliselt ollakse karvupidi koos, aga mitte kunagi ei tee probleemid minu partnerist halvemat inimest. Nii nagu mingi probleem ei tohiks vähendada minu armastust. Oluline on mõista, et jamades ollakse koos ja üksteise süüdistamise asemel, tuleks siiski püüda koos leida lahendusi. Ma ei ütle, et see on lihtne,a aga seetõttu nimetangi suhet/abielu tööks. See nõuab tohutut enese allasurunmist, empaatiavõimet, enese taltsutamist. Kriisihetkel rahu loomine pole mingi lasteaia mängumaailm.

Otsus. Abielu pole kohustuslik liit, see baseerub otsusel. Mina tahan olla selle inimesega koos, mina tahan panustada sellesse liitu oma aega, energiat ja teadmisi. Mina tahan olla sellele mehele truu ja püüda teda armasatad seni, kuni võimalik. Ma tahan olla temaga ka raskel hetkel, ka siis kui tunded pole enam sellised, nagu armumise hetkel. Ma tahan jagada temaga oma elu ja ma pingutan selle nimel, et see töötaks. Eesmärk on ju selge - järelikult tuleb vaid endast maksimum anda! Tunne on ju kindel – vundament paigas! Miks see ei peaks siis toimima? My wish is my command – kui sa tahad, et see töötaks ja kestaks, siis see ka toimib ja kestab. Vahel pole vajagi muud, kui usku, tahtmist ja positiivset suhtumist.

Nägin hiljuti ETV2 pealt saadet, kus üks väike, 10a tüdruk rääkis oma elust. Tema vanemad on lahutatud ja mõlemal vanemal on oma uued pered. See laps seletas nagu väike täiskasvanu:"Mul on hea meel, et issil on uus elu & tema uus naine on ka nii tore, aga seda valu, mida ma 3 aastaselt (!!!!!) tundsin, ei taha ma enam iial läbu elada, kõik lapsed ju tahavad, et nende vanemad koos oleks." Ta mäletas emotsiooni,mis oli tal 3 aastaselt. Tüdrukul hakkasid pisarad voolama ja ta jätkas: "Vanemad arvad, et ma ei näe ja kuule, kui nad vaidlevad, et kelle juures ma nv-sel olema peaksin, aga ma kuulen ja see on nii vastik!"

See saatelõik pani mind paljudele asjadele teisiti vaatama. Me arvame, et nad ei mõista, et nad ei näe, et nad ei kuule, et neil pole vahet. Me arvame, et meie otsused mõjutavad vaid meid endeid, kui miski ei meeldi, siis lähme lahku - who cares või tülitseme teises toas ja keegi ei näe.

Muidugi pole elu must-valge, muidugi võib armastus otsa saada, aga see ei tähenda, et peaksime selle nüüd mingiks elumotoks võtma, et me isegi ei püüa asju toimivana hoida, et me isegi ei püüa paremaid valikuid teha, et me isegi ei püüa suhetega tööd teha jne. Üks asi on enesele valetada, et armastus on seal, kus seda tegelikult ammu enam pole, teine asi on end natukene tagant piitsutada, et mõista, millest on probleemid alguse saanud ja kuhu armastus siis kadus. Lahutus on lihtne, aga kui nt mängus on lapsed? Neile see pole lihtne, neile pole ka lihtne, kui vanemad on õnnetud ja tülitsevad. Kus on siis lahendus? Ei tohigi lapsi teha? Ei tasugi abielluda? Ei, ma arvan, et otsus abielluda on õige ja ilus asi, aga ärgem unustagem, et pulmapeole järgneb palju ilusaid hetki, mis on põimitud töö ja vaevaga. Kes ütles et ühe liidu koospüsimine peaks olema kerge? Erinev taust, erinevad kogemused, erinevad teadmised ning oskused, erinev temperament ja kodune kasvatus. Nüüd aga peavad need kaks erinevat inimest looma ühtse terviku, tegema ühised otsused ja jõudma selleni, et mõlema tunnetega oleks arvestatud ja mõlemad tunneksid, et ME OLEME ÜKS.

Laguneva abielu varuosad

2012-02-07T01:57:00.000-08:00

Mulle meeldib vahel mõelda,kuidas ma erinevates situatsioonides käituksin.Kujutasin,et olen 40a, pikalt abielus olnud & mu mees vahetab mu mingi uuema mudeli vastu välja.Kuidas ma käituksin? Esiteks jookseks ma 3 tiiru ümber maja, teiseks tõmbaksin kortsud sirgeks ja kolmandaks krabaks endale verinoore mehe.Kompleksides vanamehe pässi saadaks kus kurat ja otsiks uue partneri,kes mõistaks üht lihtsat asja: See,et sa suudad midagi nooremat leida ja puuri panna, pole mingi teab mis anne ja oskus, mis võiks su ego upitada. Kiusatused kõnnivad ringi kõigi eludes, küsimus on vaid selgroos, austuses, sõnapidamises, tahtes pingutada ja tööd teha.Alati on lihtsam käega lüüa, alati on lihtsam kiusatustele järele anda, aga milleks siis üldse end siduda? Ei pea ükski naine olema kellegi sokipesija ja kodukokk seniks, kuni mehe õige valik mähkmetest välja kasvab.

Olgu tegemist naise või mehega, kõigiga teeb aeg oma töö. Kõik me tahaksime mängida uuemate mänguasjadega. Kõigile meile meeldiks ju, et keegi kiidab ja kummardab – noorem partner seda kindlasti teeb. ”Sa oled kõige targem naine, keda ma tean,” õhkas üks noormees hiljuti. Kas ma olen tõesti juba nii vana, et noorte meeste kärbeste päheajamine mõjub ka mulle, mõtisklesin omaette.

Keskeakriisi langedes nähakse tihti vaid iseennast ja oma vajadusi. Iseenda hirmud ja kompleksid, mida püütakse leevendada kõrvalsuhetega. Kahjuks aga kipub ununema, et kui see Sinu tollane valik poleks seisnud sinu kõrval siis, kui Sa veel puruvaene olid ja siis kui sul polnud elu ülesehitamidse kõrvalt isegi poolt tundi, et kodus viibida, poleks sa nii kaugele jõudnudki. See teievaheline armastus andis mõlemale tiivad ja õpetas lendama – koos taevalaotuses tiirelda on ju alati turvalisem, ilusam, mõnusam. Nüüd, kui aastad on tiibu kärpinud, ei peaks mitte jahipüssiga teist lindu maha laskma, vaid tuleks võtta oma turjale.

Kui Sa oled päevast päeva mossis ja tõre, kui Sa ei ütle iial head sõna kallile inimesele ja kui Sa pidevalt uitad oma mõtetes kuskil aasal ja püüad üheööliblikaid, siis see suhe ei saagi toimida. See mida me endast välja anname, tuleb meile ka tagasi. Ära anna oma mehele põhjust otsida midagi uut, ära anna oma naisele põhjust olla tuhmuv vasknõu.

Elus tuleb kõike ette, inimesed kasvavad lahku ja teineteist leiavadki märkimisväärse vanusevahega inimesed – siin pole ju midagi loomuvastast. Aga küsimus jääb ikkagi samaks, kui meie abielu on vaid teekond rehvivahetus punkti, kus saaks uued pastlad alla, et siis täiskiirusel edasi uhada, siis milleks ja kellele seda abielu üldse vaja on?

Elus ei lähe ka kõik alati nagu me oodanud, eeldanud või unistanud oleme.Elu suunib meid tegema valikuid, saadab meie teele raskusi, kärbib vahel julmalt tiibu. Elu on lühike ja kõiki unistusi lihtsalt ei jaksagi täide viia, eriti kui aega,raha ja energiat on vaja panustada ka tavalistesse kohustustesse igapäeva elus. Isegi kui ei jõudnud ümbermaailma reisile või elama oma majja, siis see ei tähenda, et see on olnud raisatud elu ja aeg. On miski, mis kaalub üles kõik palmid,uhked autod, diplomid ja õhtusöögid peenetes restoranides- see on armastus. Elada üksi külluses, pole iial võrdväärne ajaga, mis veedetakse kalli inimesega, olgus siis kasvõi vaesuses ja kartulikoori süües.

Väärtusta seda inimest, kes on Sinu kõrval kõik need aastad olnud.

Öös on (hirmutavaid) asju

2012-02-03T18:12:00.000-08:00

Ma olenm oma elus igat sorti asju kogenud – kohtunud surmaga, ärganud keset ööd üles ja kirjutanud unesegaselt luuletuse, mis hommikul tundus endale ka liiga hea, et tõsi olla, tundnud unehalvatust(see on see, kui ärkad üles, aga liigutada ja karjuda ei saa ja miski nagu surub peale) jne. Ühesõnaga must maagia pole minu jaoks võõras.

Täna öösel juhtus minuga midagi äärmiselt eriskummalist. Minu ja minu eksi suhted on viimastel päevadel olnud äärmusest – äärmusesse. Küll käis läbi teema proovida uuesti, küll suutsime me sellise raksuga tülli minna, et otsustasin, et ma ei taha teda enam oma ellu – varju ka ei taha! Väga kardinaalne otsus, mis baseerus esuialgu vihal, siis hirmul, lõpuks justkui kainel mõistusel, et nii on lihtsalt parem. Terve see meie tutvus on olnud emotsionaalne karusell, sõna otseses mõttes ropsid sisikonna vahel välja ja teine hetk kiljud ja karjud mõnust ja tipus olemisest... Teate ise neid ameerika mägesid... kui sealt alla hakkad uhama, siis see tunne on suhteliselt vastik.

Olnud siis just teatavaks teinud otsuse, et ma ei taha seda inimest enam näha, hakkas mind üõhtul muidugi südametunnistus piinama, et asi pole ju nii hull ka, lihtsalt targem oleks teineteist vältida. Ma suutsin ühe ööpäeva jooksul saata välja nii erinevaid signaale, et ka ma ise jooksin lõpuks ummikusse.

Ja siis öösel, kell fucking pool 4. Mingi unesegane olukord. Ilmselgelt unenägu, aga ma võin käsi piiblil väita, et emotsioonid olid nvägagi reaalsed. Ma nägin kuidas ma seisin selle mehe ukse taga ja kuidas ma olin igatsusest hullumas. Ja keegi lasi mind lõpuks sisse ja ma nägin seal magavat keha...ja ma lihtsalt läksin ja kallistasin. Ja siis käis mingis valus laks ja see inimene kadus kuhugi teise tuppa ära ja mina kaalusin, et kas lahkuda või mitte. Ma ärkasin üles ja kõik need emotsioonid, need lihtsalt möllasid mu sees – ma füüsiliselt tundsin, nagu oleks mu süda kehast lahkunud ja tal puuuduks täielik kaitse, mistõttu ma tunnene igat emotsiooni eriti erksalt. Mu süda peksis nii kõvasti, et ma ei saanud korralikult hingata. See oli mingi valu ja igatsuse kooslus. Ma tundsin, et ma pean helistama. Kell pool 4 varahommikul! Ma lihtsalt pidin! Unesegane meeskodanik muidugi ei saanud üldse aru, mis toimub. Ausalt öeldes oli mul ka endal tunne, nagu peaks Raja tänavale pöörduma, aga see tunne oli nii tugev. Ma pidin seda häält kuulma, ma pidin lausa küsima, kui kaugel või lähedal ta reaalselt on. Üks osa minust tundis ja alateadlikult kartis, et ta on kellegi juures.

Ma tundsin, et mu teadvus oli uinunud ja ego langenud ja see lubas mul öelda tol samal hetkel, et ma igatsen, et ma hoolin. Kui ma ärkan, siis ei luba mu ego, uhkus ja enesekaitserefleks seda teha. Sest ma ei taha ju haiget saada. Ma elan oma kookonis ja pritsin sealt mürki, et keegi mind ei saaks rünnata, ega haiget teha.

Ainult öösel, kui me oleme sügavas unes, muutume siirasteks nagu väiksed lapsed ja kaitsetuteks nagu ööliblikad. Meie hirmud, tunded, soovid ja lootused tõusevad tähtede poole. Ja kui me ei ärkaks, siis ei saaks me seda kunagi teada ...Nii, nagu ei saaks teada meie tundeist need , kellest me tegelikult hoolime.

See tunne on päris jube, kui sa saad täie mõistusega aru, et asi ei tööta, inimesed on erinevad, konfliktid on pidevalt üleval, tunded kõiguvad või kurat teab, kas neid üldse on, aga mingi magnet, mis tõmbab Su keha... Mul on tunne nagu miski kakuks mind uksest välja, ma ei taha minna, ma ei tohi minna, ma ei saa minna ja keegi isegi ei oota mind, aga see miski tõmbab nii metsikult. Hoian justkui küüntega uksepiidast kinni, valus on, kuradima valus on juba, jaks on otsas. Lihtsalt ei jaksa vastu hakata - see magnet lihtsalt tirib. See igatsus teise keha järele on füüsiliselt tappev. Mul on meeles tema kunagised sõnad, et meie vahel oleks justkui nöör, mis läheb teki alta välja, aknani, aknast välja ja sadu kilomeetreid otse minuni. Meid seob justkui nähtamatu nöör. Tunnen hetkel midagi sarnast. Mis sest, et reaalselt me ei suuda ilmselt 20 minutit ühes ruumiski olla, ilma, et see ei lõppeks vulkaanipurskega, aga see ei muuda seda tunnet.

Ma veel paberitega pole, aga see, ma ei tea kust, kaela sadanud inimene ja sellega kaasnevad müstilised juhtumised sunnivad küll varsti küsima – kas ma olen hull või mis krt toimub?

It´s all about thinking!

2012-02-02T20:29:00.000-08:00

Ma tõusin täna hommikul üles ja mõtlesin, et What The Heck, mis kuradima elu ma elan? Ma raiskan oma aega, ma mõtlen negatiivseid mõtteid, ma ei kasuta täiel määral oma potentsiaali. Ma tõmban endale oma vale mõtlemisega igasugust paska kaela. Küll on mu tervis kehv, küll ebaõnnestuvad mu suhted, küll ei leia ma sobivat tööd. Miks?Miks?Miks?

Ja siis ma teadvustasin – kõik on kinni minu mõtlemises! Toon lihtsa näite. Ma olen terve elu mõelnud, et ma ei taha mitte mingil juhul suitsetavat meest. See on alati olnud kriteerium number üks. Ükskõik mis, peaasi, et mitte suitsetaja. Arvake mis! Just! Erandlikult kõik minu partnerid on olnud nikotiinisõltlased. Ja ma pole kunagi mõelnud, et miks ometi ei õnnestu mul miljonite meeste hulgast leida mittesuitsetajat. Neid on ju terve ilm täis! Mu parimad sõbrad näiteks pole suitsetajad. Ja siis tuli see HEUREKA! Sest ma rikun kõige olulisemat reeglit universumis – alateadvus teadupärast ei tunne eitust. Sel hetkel, kui mina mõtlen, MA EI TAHA, saan ma selle täpselt kaela. Nii harva, kui ma mõtlen, mida ma tahan, enamik aega liigub ikka mõte selles suunas, mida ma ei taha. Tulemus on näha. Ma pean oma mõtlemist muutma!

Minu enda elu on kõige motiveerivam näide üldse. Mina olen ju see naine, keda keskkoolis taheti välja visata ja kes jäi kooli ainult tänu ühele töötajale, kes oma mõjuvõimu kasutades suutis teisi veenda, et minust saab asja. Ülikool, mitte ükski pedagoog ei uskunud, et minusugune füüsika/matemaatika hälvar võiks kunagi sisse aastuda Tartu Ülikooli. Ometigi kirjutasin mina lehes juba ammu, et ma kõrgkooli lähen. Ma võin mürki võtta, et paar minu õpetajat mõtlesid, et:”Milline rumal naiivitar, kirjutab sellest lehes, oh seda häbipinki pärast!” Aga mina teadsin, mida ma tahan ja mida ma suudan. Ma teadsin, mis on minu anne ja kutsumus ja isegi ma matemaatika tundi ei jõudnud, siis kirjutamiseks oli mul alati aega ja tahtmist.

Kui kõik ütlevad, et Sa ei suuda, siis tea – Sa suudad!

Mina olen ju see naine, kes ärkas ühel hommikul ja teatas, et tahab Eestisse tuua bändi, mis maksab rohkem kui Padar & The Sun. Mu ema kommentaar oli:”Sa oled mingi Päris Hilton või, kust Sa selle raha võtad?” Ja mingi ports sõpru ütlesid ka, et no sa võid ju siin unistada, aga püüa mitte kõrgelt kukkuda. Nagu WTF!? Mis mõtles keegi ütleb, et pole võimalik! Ma teadsin algusest peale, et on võimalik. Ma unistasin sellest, ma istusin ööd ja päevad üleval ja töötasin selle nimel. Jah mul polnud esialgselt kogemusi, tutvusi, rääkimata teadmistest, aga mul oli soov ja tahe.

Kui kõik ütlevad, et see pole võimalik, siis tea – kõik on võimalik, kui Sa sellesse usud ja Sa sellesse panustad!

Mina olen see naine, kellelel arstid ütlesid, et ma jään pimedaks või suren maha, kui ma lähen lennureisile. “See on eluohtlik!” Aga kui Su süda kutsub. Mis mõttes ma ei tohi minna ja oma varbaid basseinivette visarta ja päiksepaistel raamatut lugeda? Ma tundsin, et ma pean, ma tundsin, et ma saan. Isegi raha kukkus taevast sülle. Mis peamine - ma ju elan! Ütleks lausa, et parim reis minu elus !

Kui keegi ütleb, et Sa ei tohi, siis tea – see on kellegi subjektiivne arvamus, loeb, see, mida ütleb Sinu sisetunne!

Kõik algab mõtlemisest – ma ei suuda, ma ei oska, ma ei tohi,. see pole võimalik jne. Unusta ära! Sa väärid, Sa tohid, Sa suudad, Sa saad!

Küsi eneselt: What I want? What I really want? Ja nüüd korruta ja pea meeles – U GET WHAT U WANT!

Mul oli ükspäev sitt päev – teate ise, kõik läheb niigi halvasti ja siis keegi veel targutab ja ühel hetkel oletegi nagu laip. Ja minu pähe kerkisid järgnevad mõtted:

Mina tean, mida mina tahan, mina tean, mis mind õnnelikuks teeb, mina tean, et suudan igas olukorras jääda positiivseks ja leida lahenduse. Tean, et jään igas olukorras iseendaks. Mina tean, et minu elus on kõik määratud ja ma tunnen rõõmu igast väljakutsest, raskusest ja õnnestumisest :) Ma kasvan iga päev targemaks ja tugevamaks - iga kogemus on õnnistus :) Ma ei kahtle iial endas, oma südamehääles ega Jumalas. Kahtlused, hirmud ja negatiivsus on vaid pidurdavaks jõuks siin elus. Neist emotsioonidest olen üle ja sellistest inimestest hoian kõrvale.

Mul on villand mingitest inimestest, kes käivad oma kahtluste, hirmude ja negatiivsete mõtetega minu maailma risustamas. Halage kellegi teise õue peal. Mina tahan õnnelik olla, mina ei taha koos teiega halada ja seejärel põhja vajuda. Kuna õnn on minu valik, siis edaspidi valin enda maailma ainult neid, kes tahavad koos minuga õnnelikud olla.

Kui üks kodanik minu peale sõnu valimata karjus,siis sellest sai alguse suur muutus.Mõistsin,et minuga käitutakse nii,nagu ma endaga käituda lasen.Mina ei ole kellgi põrandamatt & ma ei luba enda peal trampida.Ma ei lase end võta isenesest mõistetavana & ma ei ole kellegi tõmmata/lükata.Ma ei sõltu kellegi tujudest & ma väärin kõige paremat!Ma ei luba enese kõrvale neid inimesi,kes on olemas vaid siis,kui nemad mind vajavad,ma ei luba enda ellu neid,kes mind ei väärtusta & ma ei jaga oma elu nendega,kellega ma ei tunne end turvaliselt ja hoituna.Minu inimesed on ilusad ja head!Minu ja minu inimeste vahel on ausus,lugupidamine,mõistmine, tasakaal ja armastus.

Teretulemast ilusad ja head inimesed, kes te tahate paremat elu, paremat maailma, kes te usute iseendasse ja sellesse, et universum, Jumal ja meie kõrgem mina on valmis pakkuma parimat, kui me vaid ise oleme valmis seda vastu võtma. Mina usun, mina suudan, tahan ja tohin!

Enesekehtestamisest (väiksed krutskid)

2012-01-31T13:15:00.000-08:00

Seda, et ma üks paras frukt olen, teavad kõik. Järgnev story on elust enesest. Minu kaaslane oli paras hajameelsus ja kippus igale poole hiljaks jääma ja end ära unustama. Ühel päeval oli tal vaja mingeid asjatoimetusi ajada ja nõustusin, et käin ja kooserdan kaasas. Kuna tegemist oli suitsetajaga ja mina teadupärast suitsetamist ei talu, siis ütles kaaskodanik, et teeb suitsupausi. Jättis autot suht-koht keset teed ja kadus nurga taha. Sain aru, et läheb vaid momendiks.

Ma vihkan väheseid asju, aga suitsetamine ja ootamine on neist peamised. Ootan siis 15 minutit – vaikus. Ootan veel 10 minutit, ikka vaikus. Nii, vaatan kella ja mõtisklen, et ok, veel 5 minutit ja siis lähen minema. Kaalusin veel kord, et äkki helistan ja küsin, et kuhu kadus, aga uhkus ei luba ka seda teha(ma ei ole ju see naine, kes käib ja targutab, et kus sa nüüd oled ja kuna tuled jne). Ilmselgelt oli mu kaaslane mind lihtsalt ära unustanud. Astusin autost välja. Võtmed ees jäi auto keset tänavat.

Muidugi sain ma aru, et see pole tark tegu, aga mis mõttes läheb keegi suitsupausile, mis päädib sellega, et ma pean varbad jääs pool tundi kuskil keset tänavat vahtima.

Nägin veel silmanurgast, kuidas kaaslane autosse naasis ja hakkas mulle helistama, aga jällegi ei lubanud uhkus ka tagasi auto juurde minna. Pealegi oli takso juba teel. Helistab. Vajutan tlf kinni. Südametunnistus piinab. Saadan sõnumi:”Läksin ära!Aja oma asjad korda! Kohtume hiljem ööbimiskohas!”

Õhtul kohtudes oli härra muidugi püha viha täis. “Mida Sa mõtled ometi, Sa jätad auto niimoodi üksi, võtmed ette!” Mina siis rahulikult vastu:”Aga mida Sina mõtled, et Sa jätad mu niimoodi ettehoitamata ootama ja külmetama!”

Muidugi polnud õige minema jalutada, muidugi poleks tohtinud autot nii jätta, aga mina pole ka see naine, keda jäetakse kuskile ootama ja kes oleks nii saamatu, et ei saa omal jõul minema mindud. Asi oli põhimõttes! Kui ma oleks tema naastes midagi kobisenud, oleks see läinud ühest kõrvast sisse ja teisest välja ja oleks ma kõik järgnevad korrad jälle oodanud. Nüüd aga jäi talle see olukord alatiseks meelde. Tasub ikka selgelt sõnastada, kauaks minnakse, kuhu minakse ja kas kaaslanna on valmis ootama või soovib oma asju seni ajada.

Eks ta vihane oli, aga ütles ise ka, et vähemalt ma pole naine, kes laseb pähe istuda, vaid olen selgrooga olevus, kes vajadusel koha kätte näitab.

Aeglaselt sõuad, kaugele jõuad

2012-01-31T11:17:00.000-08:00

Oma viimase suhte ebaõnnetumine sundis mind asjade üle järele mõtlema. Mäletate, ütlesin alguses, et emotsioonid puuduvad ja ükski mõte peas ei liigu. Siis tuli staadium, kus emotsioone oli liiga palju. Lõpuks võtsin eesmärgiks oma tavapärase eluga edasi minna. Läksin vana seltskonnaga peole – lasin rihma lõdvaks. Käisin oma sõpradega väljas ja võtsin aega iseenda jaoks. Ei mingit meest ega stressirohket arutelu, kes oma unistustest loobub või mis homme või kolme aasta pärast saab.

Kaine mõistus hakkas koju tagasi tulema ja see on päris hea tunne. Väga raske on tulla olukorrast välja ja analüüsida kõike nagu kõrvalvaataja. Tunnistada, et mündil on alati kaks külge. Iseenese vigade nägemine ja tunnistamine on üks kõige raskemaid asju siin elus. Nagu öeldakse – kõigepealt näed ikka pindu teise silmas, kui palki enese omas.

Nüüd taganjärgi vaadates mõistsin, et küsimus polnud minu partneris või tema valmisolekus. Mina olin see, kes selle suhte oli oma peas juba enne tapmuud, kui see oli alatagi saanud. Ja teate kuidas ma sellest aru sain? Vaadake minu käitumismudelit – ma andsin muudkui gaasi, sest nagu mu sugulane ütleb, ma olen ambitsioonikas ja mulle peab kõik kiiresti kätte tulema. Ma ei suvatsenudki seda kõike nautida, ma tahtsin, et tulemus oleks kohe käes, mind isegi ei kottinud, kas see suhe õnnestub või ei, peaasi, et midagi toimuks, et kiiresti saaks kõik läbi, päädiks see siis pulmapeo või lahkuminekuga. Peaasi, et on TULEMUS. Kui lähme lahku, siis saab kiiresti pisarad ära valada, ohvrit mängida ja edasi minna. Isegi sellel polnud vahet, kes kelle maha jätab. Ma olin alateadlikult pähe võtnud, et see ei tööta, samas oli mul endale vaja tõestada vastupidist, et ma eksin ja ma olen küll toimivaks suhteks võimeline. Et sellele tõestust saada, oli vaja viia suhe kiirkorras uutele tasanditele. Juba räägiti lastest, elukoha vahetusest, abielust ja jumal teab millest veel. Keda kotib, mis inimene tegelikult kõrval on, peaasi, et kogu lool oleks TULEMUS... ja kiiresti!

Ma võrdleks seda olukorraga, kus ma istun autosse ja hakkan Tartust Tallinnase uhama – gaas põhjas, tunne on hea, emotsioonid on laes, kiirendus on hea. Ja mis peamine, saabumine sihtpunkti peaks toimuma justkui nipsuga. Ja kui ma siis olen oma autoga kuskil kuuse otsas, pea verine ja küsin endalt, et mis valesti läks on ju selge, et see naudingujanu, vajadus kiiresti kohale jõuda läks mulle maksma äärepealt elu. Vale sõidukiirus. Sama paralleeli võin tuua ka oma olnud suhtesse. Kole kiire oli. Kuna ma ise olin peas suhte lõpu juba ette otsustanud, siis võisin ka lubada enesele suure mulli ajamist (teadlikult ma seda enesele muidugi ei tunnistanud). Mees, kes aga tahtis võtta rahulikult ja kellel olid ilmselt realistlikumad eesmärgid sai tõelise külma vee kraesse. Kujuta ise ette, et Sind pannakse autosse, mille juht on hulljulge liiklushuligaan, kes midagi ei karda. Loogiline, et tõmbas olemise külmaks. Isegi kui seal olid mingid tunded, siis need kadusid kiiresti kuskile maa alla peitu, sest kui oleks julgenud öelda, et midagi tunned, oleks ilmselt oodanud Las Vegas.

Enesekriitika kõlab praegu natuke liiga kriitiliselt, aga minu ambitsioon ja hulljulgus on ennegi pahandust kaasa toonud. Sädet peab olema, muidu ei jõua ka elus kuskile, aga me ei saa enne tormata, kui me pole kindlad, mida me tegelikult tahame. Ja kuidas me saame teada, mida me tahame, kui me pole inimest tundma õppinud. Muidugi kõikusid tunded üles alla, me olime ju kõigest kaks võõrast inimest, kellel oli küll teineteisega koos hea, aga olgem nüüd ausad, see pole just püsisuhte alustala.

Seda, kui oluline on võtta aega, mõistsin ma lugedes üht artiklit Eesti Ekspressis, mille lõpus oli üks kommentaar: "Kui eesti mees ei õpi oma poegi ise üles kasvatama ja eesti ema ei lase seda teha ,siis sellist riiki nagu Eesti varsti enam polegi. On ringlemas suur hulk hüljatud naisi lastega ja lõbujanulisi vallalisi mehi ja naisi, kes otsivad järgmist "elukaaslast" mingiks järgmiseks eluperioodiks.Otsitakse nagu midagi uut ja paremat aga tegelikult jõutakse enese ning oma laste elude hävitamiseni."

Ma jäin mõtlema, kui palju on Eestis peresid, kes on ka sarnasel viisil kiirustanud ja poolkogematta lapse saanud. Tänu nendele kiirustamistele on meie riigis tohutult palju õnnetuid lapsi. Vanemad ei tunne teineteist, vanemate vahel pole armastust, üks vanematest on joodik või vägivallatseja. Kui ma sel teemal FB´s sõna võtsin, siis pakuti lahendusena välja aborti. Abort ei ole lahendus! Tänapäeva naine jõuab kergelt voodisse, veel kergemini kliinikusse, aga see koorem millega hiljem elada tuleb küll ilmselt väga kerge pole. Ja mina isiklikult ei tee kellegile etteheiteid, pigem kutsun inimesi üles mõtlema - mida mina saan teha selleks, et üks laps saaks sündida ikka ilusamasse maailma :)

Põhimoraal on see: Jah, meil on hea meel iga väikse ilmakodaniku üle. Tulgu ta siis kasvõi valel ajal, olgu tehtud vale naise v mehega. Laps on rõõm! Aga olgem eneste vastu ausad - kas me alati hiljem ei mõtle, et dämit, ma oleks ikka pidanud looma parema maailma saabuvale kodanikule, sest oma laps on kõige kallim ja igati loogiline, et soovime talle kõige paremat. Kahjuks jäävad tihti soovid soovideks. Hiljem ei tee me joodikust karsklast, hiljem ei muuda me rongaema hoolivaks emaks, hiljem ei saa väevõimuga ühitada väärtushinnanguid, ega tekitada armastust sinna, kus seda enne beebit olnud polejne. Kõik see peab olema läbi mõeldud varem. Kellega, kuna, kas ma teen oma lapsi? Kas ma ise olen piisavalt küps ja valmis, kas mu partner on valmis, kas see laps on oodatud ja kas meil on talle pakkuda sooja söögi, riiete ja 4 seina kõrval kõrval ka KODU, PEREKONDA ja mitte ainult armastust lapse, vaid vanematevahelist ARMASTUST? Lapsi saab teha vaid kahekesi, seega loogiline, et neid tuleks ka inimesteks kasvatada kahekesi.

Enamike suhete eesmärk on ju luua perekond. Selleks, et see perekond oleks tugev ja suhe toimiks, tuleb võtta aega – aega üksteist tundma õppida, aega üksteisega koos olla. Suhe pole kunagi võistlus, kus tuleb kiiresti pulmade jõuda, see on protsess – protsess, kus kaks inimest on otsustanud proovida, otsustanud teha tööd ja näha vaeva.

Kuulasin täna sellist meest, nagu Kevin Trudeau ja mulle meeldis tema mõttekäik, et ära unista kindlast automargist või inimesest. Universum tahab Sulle alati pakkuda parimat – Sa ei pruugi seda head asja ise korraga ära tunda. Seepärast unista rahuldustpakkuvast suhtest ja küll elu toob Sinuni ise selle õige inimese. Ära sea aja kriteeriume. Iga asi tuleb õigel ajal. Ma ei tea, kas me kunagi uuesti kohtume, aga ma tean, et tuleb see, mis tulema peab, tuleb see, mis on meile kõige parem.

Usu alati paremasse homsesse! Sa väärid parimat! Ja ära unusta – suhe pole vaid meeldiv sõit, vahel keerutab ja vahel on süda paha, aga kes ütles, et elu peab kerge olema.

Lihtne luule

2012-01-28T04:49:00.001-08:00

Ma magan.
Sügavalt.
Uni.
Tuttav voodi.
Sina.
Ma kuulen:”Tõuse!”
Sinu nägu.
Võõras hääl.
“Tõuse!”
Avan silmad.
Nägu ja hääl ei ühti.
Kus ma üldse olen?
Kõik on võõras.
Ma ei läinud siin magama!
Just hoidsin nägu tuttaval padjal.
See siin pole minu padi, see siin on vale lõhn.
Ma ärkasin...
Minu uni oli vale.
Welcome to reality, baby!

Avameelselt südamevalust

2012-01-26T23:51:00.000-08:00

Elu on kahjuks kaardimäng. Sa ei tea iial millised kaardid saatus Sulle välja jaotab. Fakt on see, et kui me avame ennast, lubame enesele ligi, siis oleme ka haavatavad. Risk haiget saada kaasneb alati, kui oleme lubanud end tunnetetandrile. Sealt võib väljuda võitjana, aga vb naasta ka kuulihaavadega ning lombakana.

Ühel õhtul pani ta minu käe enda rinnale ja ütles:“ Tegin Sulle siia pesa – vooderdasin sulgedega ära, et sul siin hea ja soe oleks.“ Milline külm naine ma oleks pidanud olema, et see poleks mind liigutanud? Samas ilusaid sõnu ennegi ju kuuldud, aga sel korral need sulatasid, isegi mind, kes ma olen külm nagu antarktika ja tundetu nagu betoon. Kui mees sõidab Sulle öösel kell 4 teisest riigist järgi, siis see paneb sind uskuma, et armastus on võimalik. Kõige selle juures mu sisetunne tõrkus uskumast, et tegemist on reaalsusega. Teisalt jälle olin ju alati paadunud skeptik olnud. Oma eelmises suhtes sain alati tõreleda, et mida küll mees veel tegema peaks, et ma usukus tema 7a kestnud tundeid ja piiritut armastust. Ma ei tahtnud enam olla skeptik... ega jääkuninganna. Seda enam, et loo algus oli olnud nii muinasjutuline ja paljutõotav.

Kahjuks aga pole elu armastusfilm ega imal romaan. Enne kui arugi sain oli mind ämbri külma veega unest äratatud. „Mul ei ole tundeid“, kõlas ainus selgitus.

Ja mul polnud sõnu... Keegi oleks mind nagu vooluvõrgust välja tõmmanud. Screen oli must. Null emotsiooni. Null mõtet. Kurb? Vihane?Pettunud?Nothing! Ma üldse ei adunud, mis äsja juhtunud oli. Sa tahaksid nutta, aga pisaraid pole, sa tahaksid lüüa, aga mille eest, sa tahaksid midagi öelda, aga sõnu pole.

Kas ma ise pole alati öelnud, et ausus ennekõike?Kas ma mitte ise pole sarnasel moel kedagi jätnud?

Me elasime ühes suures illusioonis. Tahtsime, et see suhe töötaks. Mõlemal ju tunded kõikusid üles/alla nagu Ameerika mägedel, aga sellegipoolest see idüll meeldis meile. Hommikused kaisutamised, ühised pannkoogi küpsetamised ja pikad jutuajamised. Kõik oligi nagu päris.

Kahtlemata ma tundsin end nagu põrandamatt. Kuidas teisiti saabki ennast tunda kui Sind on tõstetud kõrgele õhku ja siis lastud väga valusalt kukkuda.Teisalt pole mul mitte mingit õigust olla pahane, minu enda kuldreegel – südant ei saa sundida.

Kui ma lõpuks midagi tundma hakkasin, siis segamini olid viha, kurbus, süütunne. Mis läks valesti? Kas ma oleksin saanud midagi teha teisiti? Miks me ei osanud haarata neist hetkedest, kus tunded olid laes, miks me ei osanud neid võnkeid tabada ja säilitada? Samas nädalake tagasi ma tajusin, et tal võivad olla kahtlused, aga ossavalt peitis ta selle väsimuse taha ja kinnitas, et ta ei taha pausi ega järelemõtlemise aega - ta olevat endas kindel, et tahab mind, tahab seda suhet ja kirjeldas väga siiralt enda tundeid... Polnud põhjust kahelda.

Vaatamata kõigile see kõik meenutas mulle, et elan. Ma polnud aastaid enam südamevalu tundnud, sest ma polnud kedagi ligi lasknud. Selles kaardimängus hoidsin enese käes valesid kaarte ja jäin kaotajaks. Aga elu läheb ju edasi.

Ja mis elamisse puutub, siis kahtlemata see lühike romanss aitas mul ühest mustast ajast läbi tulla... Sundis mind oma raskustele julgemalt silma vaatama, sundis mind elu eest võitlema ...

Ma siiralt loodan, et sinna sulgedega vooderdatud pessa lendab ühel päeval õige lind. Ja sel inimesel jätkub sisemist valgustatust oma Pr. Õige ära tunda. Oma loomuselt on ta ju hea inimene ja sooja südamega ja koosoldud ajast pole kahetseda midagi. Tule osata vaid olla olnud aja ja väärt õppetunni eest tänulik.

Ehk minugi rännakud pole veel lõppenud ja elul on üllatusi varuks. Kui ma seda nüüd isegi usuks ...

Peatu, võta hetk!

2012-01-24T08:24:00.000-08:00

Peale seda, kui 2010ndal aastal pidin üle elama infarkti muutis see suuresti minu vaateid elule. See oli see hetk, mis sundis mind aja maha võtma ning eneselt küsima: kellele ma elan, kuidas ma elan, millise eesmärgiga ma elan?

Ma olen viimastel päevadel väga palju mõelnud Eesti inimeste peale – lihtsate tööinimeste peale. Me tõuseme hommikul üles ning veename vannitoas hambaid pestes, et see hommikune trauma on normaalne ja, et me oleme sellega harjunud. Pealegi teevad ju kõik nii ja raha on ka vaja. Lapsed visatakse kooli ja lasteaeda ja tormatakse tööpaigale, olgu siis kontorisse, ehitusele, tootmishoonesse või leti taha. Võib-olla Sina, kes sa seda loed, töötad näitekirjaniku või modelliagentuuri juhina, aga fakt on see, et selleks, et elada pead ka sina tormama. Kurb tõsiasi on siiski, et enamik inimesi ei tee tööd, mida nad armastavad. Kui Sind hommikul pelgalt mõte oma tööpaigast erutab, siis oled sa üks väheseid erandeid.

Majanduslikult rasked ajad on viinud olukorrani, kus lapsevanemad jõuavad lasteaeda viimasel minutil ja pereisad helistavad aina tihedamini, et öelda:“Tööl läheb kauem, ära mind ootama jää!“ Mida need esialgu tähtsusetud asjad tegelikult Eesti peredega teevad? Kas need lapsed on õnnelikud, kes näevad ema/isa vaid magamamineku ajal? Kas need naised tahavad kodus olla, kui elu koosneb ootamisest , kas mehed saavad tunda end hea mehena, kui naine on kodus morn ja külmaks läinud suppi luristades peab ikka mõtlema, kas ots otsaga kokku tullakse. Paljud meist töötavad 24/7 – isegi kui me ise koju jõuame, siis meie aju on veel endiselt töölainel.

Ma ei kirjuta seda siin sellepärast, et mul oleks varrukast lahendused võtta, kuid ma tahan teid panna selle üle lihtsalt mõtlema. Tõusen-söön-tööle-koju-söön-magama. Ja ühel hetkel sa mõistad, et kurat võtaks, elu ongi läbi juba. Ja mida me siis saanud olemre? Haiged liigesed ja rikutud silmanägemine ja isegi miljonit pole pangaarvel, mis seda kõike korvaks. See on kurb! Meie lapsed on suureks saanud, meie noorus on käest libisenud, meie ülemus ei vaja meid enam ja meie naine on märkamatult ammu lahutuse sisse andnud. Kas Sa üldse märkasid, et teda enam pole sinu kõrval?

Olen kuulnud, et enim kõrvalhüppeid leiab aset tööjuures. Kõlab täiesti loogiliselt. Kellel on aega koju oma kaasa juurde minna, kui on võimalik kohvipausi ajal väike seks teha ja sealt jätkata tööjuttudega. Kes hakkab kinni maksma oma naise puhkusereisi, kui ülemus maksab kinni oma töötajate ühise preemiareisi. Ja kes see viitsibki koju morni naise juurde minna. Pealegi saab alati öelda, et :“Tööl läheb kauem!“ Ja nii need pered lagunevad.

Inimesed ütlevad, et neil pole aega. Aega mille jaoks? Aega oma laste jaoks, aega oma hobide jaoks? Aega iseenda jaoks? Aga mis siis elu mõte üldse on? Aega pole siis, kui Sulle öeldakse, et kaks kuud on elada jäänud. Kas ka siis tormad sa otse arsti kabinetist kontorisse, et üks tähtis kiri veel ära saata? Kas ka siis tahad sa veeta oma hilisõhtud perest eemal? Kas ka siis on raha kõige olulisem?

Me töötame selleks, et elada, et leib oleks laual ja katus pea kohal ja elame selleks, et töötada, et ikka oleks koht kuhu tormata ja mille küljes ihu ja hingega rippuda. Aga kas see pole mitte julm? Kas niimoodi me tahame veeta terve oma järelejäänud elu?

Minu elumoto on ikka olnud, et ela nii, nagu täna oleks sinu viimane päev. Mitte, et ma surma ootaks või kardaks, vaid see mõte sunnib lihtsalt eraldama olulist ebaolulisest. Mis on olulisem, kas näha oma laste esimesi samme või sõita 7 seeria bemmiga? Mis on maitsvam, kas kiiruga haaratud burger või oma naise armastusega tehtud õhtusöök? Kas kui ma keeldun tegemast ületunde, kas siis ongi vaesus või olen ma pigem õppinud väärtustama oma aega? Mõelgem sellele.

Sulle, mu kallis!

2012-01-18T15:31:00.001-08:00

Pimedas öös me oleme teel,
ümbritseb hirm, kõik tundmatu veel.
Ainsaks valguseks tähtede kee,
natuke lohutab ka kuu helendav leek.

Sa hoiad vaikselt mu käest,
väriseb käsi ning laubal külm higi, kas näed?
On kahtlused hinges, ees on raskuste mäed,
kuid aitamas on inglid ja kõrgemad väed.
Meid sidunud saatuse käed.

Samm sammult edasi läeme,
Teineteist uue nurga alt näeme.
Nurgad on teravad – karjume, andestust palume.
Vahel on valus, üksteiselt halastust anume.

Igatsus hinge rusub,
päev nii aeglaselt kulub.
Südamesse suur tunne end punub,
hinges on lootuste kudum.

Me seisame hommiku lävel,
tõde on selgumas, tunne on vägev.
Nähtud on hingede sügavaim sopp,
ei karda me tuult, tuld ja sügavat vett,
see kõik ei ole enesepett.

Kui hirm halvab

2012-01-15T08:30:00.000-08:00

Ma olen ikka öelnud, et meiega sarnastest inimestest saavad meie parimad sõbrad ja meie vastanditest partnerid.

Mina ja Tema avastasime ühel hetkel, et mida rohkem üksteist tundma õpime, seda enam mõistame, kui erinevad inimesed me oleme.Nagu ütles meie sõber:" Seni kuni sa sellele nime ei anna, on see ilus." Pm kohe. kui olime endeid tituleerinud paariks, läks lahti võimuvõitlus. Kelle jalas on püksid? Kelle unistused on olulisemad?Kelle väärtushinnangud on väärad? Oh my God! Ma ei valeta, kui mõtlesin, et lõpetan selle suhte enne, kui see on alanud, sest üleloomulikult raske tundus vaielda teemadel, mis mõne teise inimesega ei pöörduks kunagi tunde kestvaks diskussiooniks.

Ühel ööl suutsime me näiteks 6h vaielda teemal, kas naine ikka tohiks käia teiste meestega alasti saunas. Nüüd te kindlasti arvate, et mina, va liberaal nõudsin luba saunatada oma haaremiga. VALE! Mind hoopis häiris see, et Tema seisukoht oli, et see on ju täiesti ok. Ma pidavat olema lihtsalt nii usaldusväärne, et polevat tarvis muretseda, et saunapeost kadsvaks orgia välja. Usaldus on suhte juures ju päris oluline aspekt, aga minu seisukoht oli, et meest ikka võiks ja peaks häirima, kui tema vara vedeleb katmata mingi tüübi kõrval saunalaval. Ma olen eluaeg olnud segasauna inimene ja ma ilmselt ka ei kujuta ette, et ma kedagi keelaks v laseks ennast keelata, aga see ei tähenda, et see mulle meeldima peaks või, et mind ei häiriks, et teda see ei häiri. Lõpuks me jõudsime ikkagi selle tüli taga peituva tuumani - kui mees lubab kõike, siis jätab see naisele mulje, nagu ta ei hooliks. Tema tahtis näidata, kui palju ta usaldab, aga mina lugesin välja, et tal puudub omandiinstinkt. Erinevatelt planeetidelt, mis teha!

Kuna me oleme vöga erinwvad inimesed, siis on ka meie unistused väga erinevad, mistõttu läks sõjaks teemal - where we should live? Igaüks raius oma ja tegelikult pole see ju koht, kus saaks üldse vaielda - loomulikult kui kohtuvad kaks erinavat inimest, on ka nende eesmärgid ja unistused erinevad. Aga meie puhul kehtis see kuldne vanasõna, et kaks kõva kivi head jahu ei jahavata. Ehk siis ma tundsin end häiritult, sest mulle tundus, nagu üritaks ta oma unistusest teha minu unistust või siis meie unistust. Mitte, et mina tahaks, et keegi minu tahtmise järgi talitab, aga ma leian, et suhte alustalaks on siiski kompromissid. Purskasin juba nagu vulkaan ja tema oli vait, mis on skorpionile nagu punane rätik. Lõpuks pani ta mulle käe põlvele ja ma jäin vait. Ma nimetaks seda olukorraks, kus imik karjub, sest ilmselgelt midagi teda ärritab või häirib ja ema toa teisest otsast seletab, et ära nuta, ära nuta. Aga sellest ei piisa, laps tuleb sülle võtta ja näidata talle, et ma hoolin, ma austan, arvestan ja ma olen valmis kompromissideks.

Ühel hetkel hakkasime rääkima mingist kaugest tulevikust, a´la mis ikka lapsele nimeks tuleks panna. Fight! Ja ma hakkadsin mõtlema, et millest see tuleb, et me tülitseme asjade pärast, mis kunagi ei pruugi juhtudagi, mis on kuskil kaugel tulevikus. Ja siis ma mõistsin, et see oli meie viis vältida lähitulevikku, sest selle ees oli meil hirm.

Meie suhe on algusest peale olnud äärmiselt müstiline, kõik need protsessid, mis toimuvad on väga intensiivsed, aga samas õpetlikud. Neid nurki maha nühkides oleme ikka ja jälle jõudnud arusaamiseni, et tohutute sõnade taga on alati peidus lihtne tõde või emotsioon.

Kahlil Gibran on öelnud: "Sest mida muud on kurjus kui nälja ja janu käes piinlev headus?" Nii ongi. Meil on konflikt, me püüame end kaitsta rünnates, me püüame varjata oma nõrkust ja hirme. Me tihti ei julge või ei oska öelda välja neid ilusaid sõnu ega väljendada oma vajadusi. Selle asemel, et öelda tule ja kallista mind, püüame ebatervvel moel saavutada partneri tähelepanu, mis üldjuhul lõppeb fiaskoga, sest teine ei suuda sinu rünnaku taga olevat vajadust välja lugeda.

Selle asemel, et rääkida tulevikust, mis ei pruugi iial tulla, tuleb julgelt silma vaadata tänastele tunnetele ja väljakutsetele. Lõppude lõpuks, kui tegemist on tõelise armnastusega kaotab tähtsuse, kas koos ollakse Antarktikas või Aafrikas. Kui suhtes on olulisem asjaolu kus elatakse , mitte kas elatakse, siis on see suhe hukule määratud.

Igakord kui üks vaidlus on lõpuni jõudnud ja isegi kui ühist seisukohta pole leitud, tunnen ma siiski, et see pole olnud asjata.Toimivaks suhteks on vaja tõelist diplomaatilist vaistu. Kuidas vaielda nii, et see teisele haiget ei teeks, kuidas leida kompromiss, mis rahuldaks mõlemaid osapooli, kuidas öelda lihtsaid asju, ilma tohutu sõnade massita.

Keegi meist ei taha enda kõrvale selgrootut olevust, kel puudub isiklik arvamus või ambitsioon, samas on kahe nii erineva inimese liitmine tõeline kunst.

Ma tahan vaid öelda seda, et kõik mida sa näed, pole alati see, kuidas asjad tegelikult on. Kurjuse taga võib olla hirm, ebakindluse taga võivad olla tunded või varasemad kogemused, närvilisuse taga helluse vajadus. Inimene on müstika ja selle maski maha koorimine on üks huvitav väljakutse. Teravad nurgad, mida me viilime. Lihtne oleks alla anda, lihtne oleks eirata tunnet ja tõmmet ning nentida, me oleme lihtsalt liiga erinevad. Aga äkki on meil midagi üksteisele õpetada või teineteiselt õppida?

Meie kohtumise lugu

2012-01-06T00:23:00.000-08:00

Me kohtusime temaga buffee restoranis – lihaleti taga. Mina hoidsin paja kaant kuni tema liha õngitses. Viisakusest sai vestlus. „No kui mina poleks seal sind lihaga aidanud ja vestlust alustanud, siis me ei tunnekski”, oli minu seisukoht. ”Cammoon, kui Sa poleks mulle silma jäänud, siis oleks ma mõelnud, et ah las see kohmitseb oma lihaga seal, ma lähen võtan seni kartulit”, oli tema veendunud, et vestlus sai alguse just temapoolsele esimesele käigule.

Meie sõprus arenes kiiresti, need teemad, millest ma teiste sõpradega rääkida ei saanud, olid tema jaoks, kas just lihtsad ning mõistetavad, aga erinevalt teistest ta püüdis mõista. Me olime vestluspartnerid.

Nii spontaanne, kui oli olnud meie tutvumine osutus ka edasine suhtlemine. „Ma kutsuks Sind ühele vastuvõtule, aga sinna minek läheks ilmselt kalliks, Sul on ju pikk tee tulla”, viskasin ühel õhtul mõtte lendu. Oli ju pikalt niisama virtuaalselt vesteldud. „ Hmm, aga see on hea mõte, lähme! Head asjad ju polegi odavad!” Mõeldud tehtud. Tantsupõrandal keerutades veel arutasime kuidas üks meist peaks ikka oma eksiga suhted korda ehk seadma ja teine seletas kuidas uus ohver tuleks lõa otsa saada. Teemad nagu headel sõpradel ikka. Samal ööl hotellituppa minnes niheles igaüks omas koikus, aga miski pidevalt torkis piltlikult öeldes perset. Soe keha lebas minust meetri kaugusel ja mul oli külm. „Lükkaks äkki voodid kokku,” küsisin vaikselt. „Miks mitte!” Mõeldud, tehtud!” Vestlesime erinevatel teemadel terve öö… „Mulle meeldib inimlähedus,” sosistasin veel enne uinumist.

Olime juba varem rääkinud suhetest ja asjadest ning kokkuleppinud, et see on vaid väikse kaisutusega sõprus ja see ei hakka meie elusid kontrollima ehk kui näeme, siis jagame inimsoojust ja see on ka kõik.

„Kas Sa minuga heategevuslikule kirikukontserdile tuled,” küsisin ühel õhtul. „Ma ei ole kunagi käinud kirikukontserdil, aga see võiks huvitav olla, ikka tulen!” Mind võlus see spontaansus. Kontserdi lõppedes siirdusime tema juurde - minu esimene külaskäik, mis lõppes loomlikult ühise teki all. „Tead, Sinuga koos on kuidagi hea, kui teisi naisi tahaks kohe panna, siis Sinuga on nagu niisamagu huvitav ja mõnus.” Okei… Võtan seda siis kui komplimenti või peaksin ma hoopis mures olema, et ma pole piisavalt erutav? Olin veidi segaduses, aga mulle meeldisid kehtestatud reeglid ja piirid. Hea oli olla kellegi kaisus ja teada, et Sind austatakse niipalju, et neid reegleid ei rikuta ega pole ka solvumist, kui mehe isudele järele ei anta, sest selline kehaline kontakt võis ju keha imelikuks ajada. Hea oli teada, et ka minu libastumise korral on vähemalt üks kaine mõistus. Olen minagi ju kõigest inimene Selline süütu suhe sobis meile.

„Kui Sul aastavahetusel midagi teha pole, võid siia tulla,” pakkusin välja. Meid lahutas 400 km, seega olin kindel, et vastus tuleb eitav. Aga siiski mitte… „Kuule, kes see naine Sulle on ,”küsiti temalt. „Keegi, oleme lihtsalt sõbrad ja midagi enamat ei tule siit nagunii.” „Miks Sa siis 400km maha sõidad, et aastavahetusel temaga olla, kui Sul on võimalus oma sõpradega olla?” Ta ei teadnud seda vastust. VAIKUS.
„Nagu magnetina tõmbab Sinu poole,” tunnistas ta hiljem, kui olime end säravate jõulukaunistuste all sisse seadnud.

Sel uus-aasta ööl oli kõik kuidagi teisiti – kuidagi erilisem. Ta armastas tuua näite, et kui mõne teise naisega on seksiga koos nagu 8punkti 10st, siis minuga tunneb ta end niisamagi suurepäraselt. 10/10st. Meie vahel polnud midagi intiimset – ei suudlusi, rääkimata seksist. Ometigi polnud ma kellegagi tundnu sarnast ühtesulandumistunnet. Meie jalad olid põimunud, tulikuumad kehad vastu teineteist surutud ja sõrmed romantiliselt sõlmunud. „See ei ole normaalne,” nentisin. „Ei ole tõesti,” kõlas temagi kommentaar. Kui keegi oleks meid nõnda näinud, poleks ilmselt usutud, et oleme vaid sõbrad ja mitte pilgeni armunud paar või armukesed. „Aga mis siis saab, kui üks meist ära armub,” küsisin mina. Kumbki meist ei tahtnud seda isegi mitte ette kujutada. Olime mõlemad omadega suht sassis ja elud niigi keerulised. Let´s keep it simple,” ütlesin veel lõpetuseks ja uinusime taas teineteise kaisus. Ma ei tea miks, aga meie mõlema jaoks oli see esimene kord, kui uinumisest tõusmiseni on magatud kellegi käte vahel. Tavaliselt see väsitab. Aga temaga oli see mõnus ja turvaline. Hommik saabus ja mõningaste argitoimetuste järel vajusime teleka ette diivanile. Nii hea oli see tunne endiselt, aga siiski hirmus. Ma ju tean, et tema tahab minna kaugele ära, minul on siin poliitika ja edasiõppimise plaanid ning tervisejamade tõttu ei tahaks üldse mingeid suhteid, milleks, kellele, kauaks? Kui tema seisukoht oli, et kui mõlemal tunded tekiks, oleks see positiivne, siis mina olen pigem seda meelt, et see oleks katastroof. See ajaks kõik liiga keeruliseks. Vahtisime telekat edasi. ja järsku hakkasin mõtlema, et mis siis saab kui ta ära läheb ja mul tekib igatsus või vastupidi. Kui järsku kõlaski seljatagant küsimus:” Tead mis, kas siis kui ma ära lähen ja sind igatsema hakkan, kas siis me oleme lihtsalt liiga palju kaisutanud või see ongi normaalne?” TELEPAATIA- tahtsin ju just sama küsida. „See poleks hea, ära hakka” vastasin ja vahtisin tühjal pilgul telekat edasi. See sõprus hakkas võtma uut vormi ja see hirmutas meid mõlemaid. Põhiküsimus oli siiski – mis siis kui…?

Me ei oleks olnud ilmselt tavaolukorras teineteise jaoks esimene valik. Mistõttu oligi müstiline, kuidas me vaatamata oma erinevusele siiski kuidagi üksteise poole tõmbusime. Kuna tema oli elanud 3a Tais, siis õhkas sealt avatud mõtlemist. See väga meeldis mulle, aga alati tundus see olema hea omadus suurepärasele sõbrale. Seda, mis meie vahel tekkinud oli nimetasime mõlemad äärmiselt süütuks, puhtaks ja ilusaks emotsiooniks, mida oleks patt seksi või tunnete virr-varriga rikkuda. See mäng oli ohtlik, sest kaotada oli palju – sõprus, mis meie vahel oli tekkinud oli nende killast, mida kaotada ei oleks tahtnud.

Kui me kord jälle mõtisklesime, mis see on, mis meie vahel on, oli meiega ka kolmas osapool, kes ütles kuldse kommentaari:” Nii kaua, kui Sa sellele nime ei anna, ongi see ilus ja hea!” Tõepoolest me olime otsustanud, et me ei pane seda tunnet ja omapärast suhet raamidesse.

Ühel õhtul tundsin muret, et ehk oleks targem see asi lõpetada ja püüda olla nagu normaalsed inimesed, sõbrad, nagu sõbrad olema peavad. Jah, see kõlab ju julmalt, aga milleks istutada lillesibul mulda ja siis õie tärgates joosta aiakääridega lille kallale. See tundus minu jaoks märksa julmem, kui lihtsalt sibul käest visata ja matta maha plaan see mulda pista. Tema seisukoht oli, et me võiks ikka proovida jätta asjad nii nagu need on, et kuna me tihti ei kohtu nagunii, siis ehk ei tule ka tunnetemöllu ja kui tuleb, siis tegeleb sellega hiljem. „Ma tunnen end nagu katseklaasis, mind saadetakse mingi rüübi kaissu ja siis jälgitakse, mis juhtub,” pomisesin omaette. Tema vaid naeris. „Ma ei taha suhet, segadust, tundeid, jamasid, pisaraid – ma ei taha armuda,” karjusin murduval toonil. Nii ma tõepoolest tundsin ja mind oli haaranud tõeline hirm. „Mul on Sind lihtsalt oma ellu vaja, nii palju sisutühje inimesi on mu ümber.” Aga minul teda? Fuck! Ma ei taha sõltuda, mul pole kedagi vaja. Otsustasime siiski, et jätkame nii, nagu on ja lubasin, et kui minul tekivad tunded, siis ma lihtsalt lõpetan suhtlemise. Tema muidugi hakkas seletama, et ta ju teab, kui valiv ja pirtsakas ma olen, et mis tunded mul tekkida võiks. No tõesti, see, et tema endas nii kindel oli, ei tähendanud kaugeltki, et mina olen mingi jääkuninganna. Ma teadsin ja tundsin väga selgelt, et ma võin armuda… See oli vaid aja küsimus.

Meie vestlused muutusid siiski tõsisemaks. Ühel õhtul tunnistas ta, et on mõelnud just minule, et mina vääriks midagi paremat, kui tema. See oli üllatav, sest olin samal päeval mõelnud just sama asja, et miks see suhe tegelikult toimida ei saaks. Ma teadsin, et ma ei saa teda tarida oma keerulisse ellu, kus tulevik on teadmata. Ma ei tahtnud armuda, veel vähem tahtsin, et tema armuks, sest seda suhet lihtsalt ei tohtinud tekkida. Pealegi, kui mees räägib, et ma väärin paremat, siis tähendab see tavaliselt eesti keeles, et mul pole lihtsalt huvi ja ma mõtlesin toreda vabanduse, et sind mitte solvata. Tema väide oli, et alati see kindlasti nii pole… Mida ta tegelikult oma mõtles või tundis – who knows. Sinna see vestlus jäi…

Mõni päev hiljem otsustasin, et pean talle tõtt rääkima. Isegi kui oleme vaid sõbrad, väärib ta ju tõde selle kohta, mis olukorda ta end mässinud on. Tundsin, et võlgnen selgituse – miks ma ei taha armuda, miks ma ei taha, et temal tunded tekkivad ja miks ma kategooriliselt suhte vastu olen. Aga kuidas öelda ilusate sõnadega ja ilma kaastunnet või hirmu tekitamata, et õu, ma tahtsin nii muuseas mainida, et ma isegi ei tea, kaua mul jäänud on… Elada noh! Ja reaalsus oli ju see, et ma ei teadnudki. Ma teadsin ja tundsin, et iga päevaga läks olukord hullemaks, aga kas see muutus peatub või kas seisak tuleb mingis hullemas staadiumis või tuleb vikatimees järsult – seda ma ju tõepoolest ei teadnud. Aga ma tahtsin, et ta mõistaks, et ma olen normaalne inimene ja, et tema on normaalne inimene, aga isegi kui meie vahel lööks lõkkele ilus armastus, siis ma ei saaks mitte kunagi pakkuda talle seda, mida üks naine pakkuma peaks – tulevikku. See oli kurb ja see vaevas mind pidevalt, nüüd tuli vaid leida sobiv hetk ja seda ka öelda… Kuidas? Seda ma ei teadnud…

Sama päeva õhtul, kui olin seda otsustanud teatas härra, et ta oli mõelnud, et see aeg, mis oleme olnud koos, on olnud parim ja isegi kui ta leiab kellegi, siis ei ole selle inimesega kindlasti nii mõnus. Oh my God, mõtlesin mina, persse, miks just nüüd see jutt, kui mul oli plaanis rääkida tegelikust olukorrast. „Kuhu Sa rihid,” küsisin ilmselt lausa kurjal toonil. „Sinuga on tõesti hea koos olla,” tuli vastus. Shit, ma ei tahtnud seda kuulda. Ta muretses, et kuidas ta tulevikus ütleb oma kallimale, et sry, aga mulle meeldib tegelikult oma sõbrannaga rohkem koos olla. „Naudi seda aega seniks, kuni seda on,” ütlesin vaid lõpetuseks ja lisasin, et vaevalt ta hakkab käima kellegagi, kellega tal pole sama hea või paremgi. Ja siis see tuli…”Keda me lollitame, loomulikult pole mul ka pohhui!” Mul jättis süda lööke vahele, sest see tähendas vaid üht – vestlus, millele olin hommikul mõelnud, pii toimuma kiiremini, kui olin arvestanud. Olin just samal päeval ostnud üli seksika pesu, päris tore oleks ju sellega poiss lõplikult võrgutada ja siis teatada, et anna andeks, aga siinkohal see asi ka lõppeb ja seejärel patja nutta. Olin end kahtlemata jamasse mässinud.

„Kas Sa arvasid, et põgened ära Põlvasse ja asi jääbki nii?” „Kas polegi nii lihtne,” küsisin vastu. Tundus nagu oleks ta asjade peale mõelnud. „Ära muretse, kui asi liiga tõsiseks läheb, on mul kaart, mis tõmbab kõigele vee peale. Kurb, aga tõsi,” tulistasin enesel pisar juba silma tikkumas. „Mis kaart?” „Palun, ma ei taha sellest rääkida, kas me lihtsalt ei võiks nautida seda hetke, mis meil on?” Tundub, et ta lõpetas torkimisse. „Homme juba näeme, luban erilist ööd,” sõnasin kavalal moel. „Meil on kõik ööd erilised olnud!” See oli armas, tema oli armas, see „suhe” oli armas ja ta lubas, et ei lase millelgi seda rikkuda, sest see on siiras, puhas ja ilus. Kuulda üht meest nii ütlemas oli kuidagi eriti eriline. Seda, mida pidin rääkima, ma ikka ei rääkinud, sest ma ei tahtnud, et see ilus, äsja tärganud lill peaks juba närbuma karmi reaalsuse küüsis.

Meie kohtumise hommikul saatis ta järgneva sõnumi:” Sa küsisid, et kas ma kardan ja ma vastasin, et nii ja naa. Taipasin, et tegelikult kardan väga – mul on hirm ebaõnnestuvate suhete ees.” Just eelmisel ööl olin ka mina paraja paanikahoo all kannatanud. Aga rahunesin, sest taipasin midagi väga olulist. Me kohtusime reisil, kuhu minul puudus arstide luba minna, reisil, mille jaoks mul polnud raha ega reisikaaslast ja mille kohta nõid oli öelnud, et ükskõik mis, jäta kasvõi oma 25nda sünnipäeva pidustused ära, aga reisile sa pead minema. Ma riskisin oma eluga, ma sain oma sõbrannalt kingituseks suure summa raha ja ma otsustasin reisile minna üksi. Ma ei käi üksi lõunatki söömas. Ja mis veel naljakam, ma olin juba pool aastat väitnud, et veel enne aasta lõppu ja ilmselt novembris, leian ma kellegi – mu sisetunne ütles seda. Kui see kõik polnud ettemääratud, siis mis siin veel saab olla? Seega vastasingi talle, et kui algus oli ettekirjutatud, on ka lõpp, seega tuleb vooluga kaasa minna… Tuleb, mis tuleb!

Tähtis õhtu oli kätte jõudnu. Jällenägemise rõõm oli loomulikult suur. Meie vestlus oli vaba ja vahetu, nagu alati oli olnud. Ma tundsin end temaga hästi, aga veidral moel polnud seda sisemist värinat, mida olin kodus tundnud. Vaatasime filmi ja heitsime magama. Und ei tulnud kummalgi, aga enim häiris mind see pohhuismi tunne. Mis oli juhtunud? Miks ma ei tundnud enam seda, mida oli varem tema kaisus tundnud? Ta oli ju endiselt sama armas ja hea. Ütles veel, et nõustub minuga, kui ütlen, et see on ohtlik mäng. „Tunnen, et mängin tikkudega, sest iga hetk võib see klõps käia,” ütles ta mulle silma vaadates. „Kas Sa mulle öömaja pakud, kui külla tulen? Tulen Sind kindlasti Põlvasse vaatama!” Ikka pakun.” Süda oli siiski raske. Kuhu tunne jäi? Ma ju sisimas siiski lootsin, et sellest asjast sünnib midagi erilist – keelatut, aga erilist. Nüüd aga oli mind tabanud imelik tühjus. Oli see mööduv? Hommikul andsin lahkumismusi ja kalli ja jätsime hüvasti. Ilmselt oli tal veel tükk aega keha imelik, sest oli ju seksikas pitspesu oma töö teinud. Lihtsalt endiselt tundsime mõlemad, et veel ei tohi… Nüüd, kus mind olid tabanud kahtlused, olin eriti veendunud, et seksiga on tarvis oodata. Olin teel tagasi koju ja teadsin, et nüüd me pikalt ei näe. Valetaksin, kui ütleksin, et mul puudus igatsus… jah, vaatamata segastele tunnetele ööpimeduses, ma siiski igatsesin teda …

Edasised sündmused toimusid kõik väga kiiresti. Kas ma rääkisin talle? Jah ja seda polnud raske teha, just sellel pohhuismi hetkel. Pealegi kaotada polnud ju tol hetkel midagi. Rääkisime asjad selgeks. Kuna ma polnud päri s koju veel jõudnud, siis olid mu sõbrad minu peale pahased, et miks ma 6h järjest kellegagi seletan. Tõepoolest, meil juttu alati jätkus ja see polnud kunagi selline pastakast imetud teema, et peasi, et räägiks ja ka vaikus polnud piinlik. Kõik oli tasakaalus. Fakt oli see, et mingit laadi otsus oli vaja ära teha, sest kui pikalt vaagida, kas teha omletti või pannkooke, siis seni läheb piim vanaks. Me tahtsime koos olla, aga samas leidsime alati miljon põhjust miks seda mitte teha. Küll oli selleks hirm sõprust rikkuda, siis asjaolu, et meil on erinevad plaanid oma tulevase elukohaga, siis minu tervis ja sinna takka veel 101 muud põhjust. Siis aga saabus selguse hetk – kui me ei proovi, ei saa me iial teada. Milleks lasta see ilus algus raisku. Seega olime otsustanud, et proovime, tuleb, mis tuleb. Iga kogemus on millekski hea ja kui me sel ajahetkel teineteist vajasime, siis ju oli see õige asi. Samm sammult, nagu homset ei olekski.

Selline oligi meie kohtumise lugu, meie loo algus…

Elagu spontaansus, säiligu usaldus !

2012-01-01T10:24:00.000-08:00

Minu aastavahetus osutus sel korral päris üllatusterohkeks. Olime sõbraga kokkuleppinud, et ta sõidab mulle aastavahetuseks Tamperre külla. Veel laevast sain kõne, et millist napsu külakostiks tuua ja kõik tundus normaalne ja minevat plaanipäraselt. Olin just uksest välja astumas, et minna viimaseid shopinguid tegema, kui helises telefon… „Kuule, Sulle meeldib ju spontaansus? Ma võtan ühe inimese kaasa.” Ah, ah, nii, nüüd on mingi linnu laevast kaasa korjanud oli minu esimene mõte. „Vaata, ma eile Tartu – Tallinn tee peal korjasin ühe hääletaja peale, kutsusin ta endaga kaasa!” Mis mõttes kutsusid kaasa”, küsisin mina. „No ta on hästi põnev inimene ja Sulle ta meeldiks, loete sarnaseid raamatuid jne, ta on 35a mees.” „Segi oled kamminud või? Sa võtad minu ema korterisse kaasa mingi boheemist hääletaja?” „Ta on tõesti väga ok, andsin talle laenu, et ta saaks laevapiletid, aga kui Sa pole nõus, siis jääme Helsingisse!” „Okeiiiiiii….”

Asi tundus mulle kergelt öeldes kahtlane. Emale olukorrast rääkides küsis ta esimese asjana, et ega minu sõbra näol pole tegemist gayga, sest miks muidu ta mehi peale korjab. Teine mure oli ikkagi see, et täiesti võõras inimene, vb hommikul ärgates pole riiulit ka enam seinas. Ja kolmas jama seisnes selles, et olime planeerinud õhtusöögi sõbra juures, kuhu oli veel eriti kummaline kontvõõras kaasa võtta.

Teades oma sõpra, kes on avatud suhtleja oli kindel kaks asja – kui tegemist oleks mingi rumala tölliga, siis teda ta minu juurde kaasa ei võtaks, aga samas teades ka kui tolerantne minu sõber on, võis juhtuda ka, et öömaja tuleb anda mingile kodutule, keda sõber nüüd jõulumeeleolus poputab.

Pidasime emaga nõu ja lõpuks otsustasime, et mis seal ikka, elame – näeme, ei hakka ju minu aastavahetust ka ära rikkuma. Kohas, kus õhtusöögi olime planeerinud ütles veel majaomanik, et nii kui sisse astuvad teeme pildid, et kui pärast maja tühjaks röövitakse on midagigi olemas. Istusime siis kõik maha ja ootasime… Sõber oli helistanud, et jäävad 2h hiljaks mistõttu olid närvid veel eriti pingul. Kujutasin ette, et äkki mingi hambutu või koerakasukas kodutu. Või äkki mingis dressides jorss või mingi eluhammasrataste vahele jäänud intelligent , kes nüüd bussirahagi kokku ei saa. Hoidku taevas veel kirppude eest!

Passin siis akna peal ja näen, et tulevad. Hingasin sisse-välja ja avasin ukse. „Huuh, polegi hambutu ja kodutu ka ei paista”, mõtisklesin omaette. Kutsusin poisid edasi ja tutvustasin teistele. Noormees uuris, et mis keeli siin räägitakse. Selgitasin, et suhtleme soome ja inglise keeles. Jutu käigus selgus, et härra räägib ka rootsi keelt. Juhtumisi rääkis seda ka majaperemees. Ja läkski keeltekümblus lahti – räägiti inglise, rootsi, soome ja eesti keeles. Ja teemas olid oi oi kui huvitavad. Ehk siis mu sõber oli peale korjanud ja hetkeemotsiooni ajendil kaasa kutsunud mehe, kes on elanud Rootsis, Norras, Prantsusmaal ja kes hetkel elab Lõuna-Eestis talus, kus pole elektritki. Ta on ennast looduse rüpes harinud – kontvõras räägib lisaks inglise, vene, rootsi ja eesti keelele ka veel prantsuse ja jaapani keelt. Säh Sulle kodutu! Ma olin positiivses mõttes šokis, sest ma polnud ammu midagi sarnast kogenud, inimest, kellega saab rääkida sügavatel vaimsetel teemadel. Oma uskumuselt oli ta budist, mis tegi ta veel eriti huvitavaks. Ta püüdis meid kõiki vestlusesse kaasata ja see oli üks armastust täis õhtu. Kui me veel öösel ema korterisse tagasi läksime, siis jutustasime elust ja olust 4ni hommikul. Mees, kes on õppinud sotsiaaltööd, psühholoogiat ja majandust, täiendanud end psühhoanalüüsi alal , õppinud nii Eestis kui Leedus – see on väärt vestluspartner.

Hommikul ta tunnistas, et on olnud viimased aastad erak ja inimesi vältinud ja oli just kaks nädalat tagasi mõelnud, et on end nüüd piisavalt harinud, aeg on inimestesse naasta – Jumal viis ta kokku minu sõbraga ja seeläbi minuga. See oli tõesti juhitud kohtumine ja muutis meie kõigi elusid. Me olime tema naasmise esimesed inimesed… Alles ta harjutas veel koduseinte vahel viiulit, järgmisel hetkel oli ta juba võhivõõraga Soomes – külas võhivõõral tüdrukul ja tema perel, kes kartsid, et kohtuvad mõne Eesti maanteeröövliga 

Üks tema parimaid tsitaate oli: ”Võõrad on sõbrad, kellega me veel tutvunud pole!” Nii on!

Ma tänan oma sõpra, et ta tundis ära mida meil mõlemal vaja on ja ma tänan Sind, armas võõras, et Sa tulid ja olid – see oli hästi kasutatud aeg, see oli väärtuslik meile kõigile!

Nii, et kallid sõbrad, usaldage, avage oma süda ja vahel isegi koduuks ja uskuge, et pole veel kadunud sügavus, õiged väärtushinnangud ja intelligents – vahel ta vaid peidab endas kuskil sügavas metsas, et kord tuhast tõusta ja valgustada kogu kogukonda.

Ümarlaud palmi all

2011-12-03T12:37:00.001-08:00

Hiljuti otsustasin ihüüksinda reisile minna - palmi alla :) Mõeldud/tehtud!

Seal samas palmide all tutvusin ma kamba vallaliste eesti meestega, kellega tuli juttu suhetest, naistest, meestest ja kriteeriumitest... Kelle muu, kui minu seatud kriteeriumitest. Poisid otsustasid, et selleks, et tulevikus lihtsam oleks tuleks teha üks korralik list, mis siis mehel olema peaks, mis annaks boonuspunkte ja mis omadused asjale kohe kriipsu peale tõmbavad.

Enne kui selle listi kirja panen, mainin ka, et lugesin just üht head raamatut selle kohta, et kõik, mida Sa ootad teiselt inimeselt peab olema Sul ka enda võimuses pakkuda. Püüan siis seda listi nüüd ka korraga sellest vaatevinklist analüüsida:)

Must be:

Intelligentne(ennast on raske hinnata - sry)
Hea huumorisoonega (väidevalt mul on huumorisoolikas olemas, but God knows)
Huvide/hobidega (Muusika ja blogindus käivvad ju huvide alla?)
Hoolitsetud (Üldiselt ma ei käi ringi pesemata peaga - vastuväiteid?)
Iseseisev (See oli põhi omadussõna, mida lapsepõlves minu kohta öeldi)
Soovitatav vanus 30-40a (Naine peabki noorem olema)
Munadega mees (IRW) (Ma olen munadega naine - too bad!)
Ambitsioonikas (Ilmselt olen ise liigagi ambitsioonikas)

Boonus track:
Musikaalne (laulan )
Hea kingamaitsega ja stiilne (no ma ikka päris tuhvleid turult pole jalga veel ostnud)
Kuldsete kätega (ei koo, aga süüa oskan teha, massaazi ka)
Empaatiavõimega ( no vana joodikute kaitseingel)
Mitmekülgne (mm...ee...läheb raskeks, vana tuntud hall hiireke)
Dzentelmen (Dzentelwoman - avan pensionäridele uksi küll )
Good in bed (kehv seks on kehv seks, nobody likes that)

NO way:

Sõltuvushäired(sh suitsetamine)(ise ei suitseta )
Lodevus/pohhuism
Käega löömise mentaliteet
Valetaja (mind valertamast tabada on ikka väga keeruline, pigem on mul probleem liigse otsekohesusega).

Ümarlaua lõppsõnaks jäi siiski tõde, et list on väärtusetu, kui ei toimu KLÕPSU! Klõps paneb kõik paika. Ole v listi järgi ideaalne, kui pole klõsu, siis on vsjoo. Ja samas mõni ei ole ei intelligentne ega normaalne, aga särin on siiski :))

Kui unistused täituvad :)

2011-11-19T13:52:00.000-08:00

Eile oligi see päev, kui ca 3 kuud kestnud ettevalmistused jõudsid lõpp-punkti. Koop Arponen ja tema akustiline bänd Flute of Shame vallutas Eesti lavalauad.

Ma arvan, et imelisemat sünnipäeva poleks osanud soovida. Need mehed teevad laval imet. Inimesed tantsisid, kioljusid, naeratlesid, nutsid, kallistasid - see oli üks üüratu emotsioon. Ja mina nutsin - mitte sellepärast, et rahvast oli vähe ja ma peale makasan, mitte sellepärast, et see oleks valus löök mu egole, et suur kmpaania ei toonudki nii palju rahvast kui oleks oodanud ja mitte ka sellepärast, et ma arvaks, et bändile ei meeldinud, vaid sellepärast, et see mis seal sel õhtul toimus oli nii võrratu ja ilus, et ma oleksin tahtnud seda iga eestlasega jagada.

Ma ei tea mis see on, aga kui need mehed oma suu lahti teevad, siis see on nii südamest ja nii kaunis, et see tekitab tibutagi kehale ja sunnib südame avama. See on see tunne, et Sa tahaksid kallistada igat oma kõrvalolijat, sa tahaksid ühendada käed ja minna selle tunde sisse. Või siis unustada ära kes Sa oled ja kus Sa oled ja lihtsalt sokid jalast rockida.

Kui ma neid augustis esimest korda Karvias nägin, siis ma teadsin kohe, et nad peavad Eestisse tulema. Ma tahan ja pean seda leidu jagama.

Ma tänan kõiki, tänu kellele see õhtu teoks sai. See oli fantastiline!

Sädeinimesed minu elus :)

2011-11-13T03:54:00.001-08:00

Eile õhtul oli mul suurepärane võimalus kuulata oma vana sõpra Mihkel Madalveed, kes rääkis oma elust ja tema jaoks olulistest märksõnadest, mis elus edasi viivad.

Mihklil on olnud väga oluline roll minu eneseleidmisel ja kujunemisel ja seetõttu oli tegemist väga emotsionaalse õhtuga, mis aitas meelde tuletada, kes ma olen, kust ma tulen ja kuhu ma suundun.

Eile oli juttu enesekindlusest ja julgusest olla mina ise. Sarnaselt Jarletile ka mina olen oma elus kompinud neid piire, et kusmaani ma julgem olla täielikult see, kes ma olen, öelda täpselt nii, nagu ma mõtlen ja loomulikult tuleb tihti ette hetki, kus tekib hirm, et ühiskond ei aktsepteeri meid nendena, kes me olla sooviksime. On inimesi, kes nimetavad mind liigotsekoheseks, on inimesi, kes kritiseerivad minu liigset avatust, on neid, kes arvavadki, et olen täiesti ebanormaalne inimene. Aga neid inimesi on vaid käputäis nende kõrval, kes tegelikult Sind hindavadki julguse eest olla Sina ise. Ma tunnen kaasa neile inimestele, kes püüavad alati teistele meeldida. Kuna meie ümber on tohutul hulgal erinevaid inimesi, siis kõigile meeldimine lõppeb sellega, et Sa kaotad iseennast. Sa muutud ebausaldusväärseks, sest inimesed ei tea, mida Sinult oodata, millised on Sinu isiklikud seisukohad - Sa oled tuulelipp, kes lehvib vastavalt tuule suunale ja uskuge, inimesed ei armasta seda.

Kui ma Mihkliga 10a tagasi tuttavaks sain, siis minu vaimne maailm oli veel täielikult merest tõusmata. Paljud asjad olid minu jaoks selgusetud ja kogu see usuvärk tundus paras woo-doo. Meil olid pikad ja sisutihedad vestlused, mis tihti päädisid tuliste vaidlustega. Ma olen oma olemuselt seda tüüpi, et ma vajan oma kogemust ja oma teekonda tõeni, mulle ei piisa sellest, et keegi ütleb ja nii on. Aga kogu nende vestluste juures oli meeletult motiveerivaks aspektiks Mihkli järjekindlus, see, et ta ise uskus sellesse, millest ta rääkis. Minu jaoks oli see tugevuse märk. Ma tundsin, et sellele inimesele saab loota, ta ei murdu ka siis, kui terve maailm on tema vastu. Tal oli sisemist jõudu ja usku ja see inspireeris mind. Ka mina olin tol hetkel juba teistmoodi kui teised ja mul oli valida, kas ma matan end maha ja püüan sulanduda halli massi või olla see, kelleks ma sündisin - mina ise, oma kiiksude, uskumuste ja väljaütlemistega.

Paljud ei tea tõsiasja, et just tänu Jarletile viis elu mind ajakirjanduseni.Tema julgus, sihikindlus ja kindlameelsus inspireerisid mind sedavõrd, et kirjutasin oma elu esimese artikli just Jarletist ja neljast noorpastorist. Minu teadmised kristlaste kohta olid olnud minimaalsed. Enamik seostavad usklikke ukse taga kolistavate jehhovistidega. Artikkel sai kribatud koolilehe tarvis, aga see ostus nii populaarseks, et minu juhendaja soovitas see saata ka kohalikku lehte. Mõeldud, tehtud. Sealt edasi hakkasid juhtuma täiesti enneolematud sündmused. Minuga võttis ühendust üks kristlik ajakiri, kes soovis ka seda tööd avaldada. Ja samal ajal, täiesti juhuslikult jälle, tutvusin ma Eesti Ekspressi inimestega. Tollane noortelehe peatoimetaja palus, et kohtuskin kõigi pastoritega ühe laua ümber ja teeksin Ekspressile loo. Kamp noori mehi, kui ma ei eksi, siis üle poolte olid ekstreemspordiga seotud ja see oli üks äge pärastöõuna, kus sai tohutult nalja. Kui see lugu oli 2004a ilmunud, siis Eesti Ekspressi peatoimetaja Tiina Kaalep esitas mind aasta noorajakirjaniku nominendiks. Rõhutan, et tegemist oli minu ESIMESE artikliga. Õnneks see tiitel minu õuele ei tulnud, sest see oleks olnud natuke kummaline. Mingi aeg hiljem juhtusin ka ETV pealt nägema, et minu artiklit tsiteeriti ühes telesaates. Ja saate aru, ma kirjutasin usklikutest! Ma ei oleks osanud unes ka näha, et sellest kirjatööst saab selline hitt. Kirjutada alaealisena nii hellal teemal, kui seda on religioon, oli tõeline julgustükk. Ma poleks seda iial teinud, kui ma poleks kohanud nii karismaatilist meest nagu Mihkel seda oli ja ma poleks hetkel ajakirjanik, kui mul poleks leidunud julgust tulla välja millegi totaalselt uuega - tabuteemaga, mida väldivad ka kogenud ajakirjanikud.

Peale seda kui mitukümmend tuhat lugejat olid tutvunud minu esimese artikliga, sain ma tohutut innustust - ma tahtsin avastada veel inimesi, kirjutada veel, näha veel oma nime artikli all ja saada selle eest raha. See oli minu jaoks täielik eneseavastus, ma leidsin midagi, mida ma nautisin, mis pakkus mulle rahuldust. Artiklid muudkui ilmusid ja ma olin omadega maru rahul.

Kui Mihkel rääkis eile sellest, et ta ei uskunud, et ta on piisavalt helge pea kõrgkooli tarvis, siis ka mind vaevas sama küsimus - kas ma saan hakkama? Ja kui uskumatult see ka ei kõla, siis me kasutasime oma elus sama meetodit enda motiveerimiseks. Mihkel rääkis kõigile sõpradele, et läheb sügisest kooli ja mina pasundasin Koidu arvamusküljel, et kuigi ma olen matemaatikas puupea, siis ma oskan kirjutada ja watch me, kuidas ma ülikooli lähen. Ma teadsin, et enamik sellesse ei uskunud, aga ma olin veendunud, et mul pole vaja teiste usku, mul on vaja ise kindel olla, et suuidan ja saan, et see on see, mida ma tahan. Ja Mihklil on õigus, kui Sa oled kuskil juba midagi välja öelnud, siis see sunnib Sind takka. See oli tohutu motivaator.

Sellised kiiksuga inimesed on lahedad, kes ei püüagi kellegile meeldida ja kes on läbi ja lõhki nemad ise, nad tekitavad turvatunde.

Mis puutub entusiasmi, siis just see sama ajakirjandus on selle elavaks näiteks, et kui Sa ise usud ja ise tahad, siis Sa suudad kõike. Nagu see sama tuleval reedel toimuv kontsert. Ma mäletan selgelt, kuidas nii mõnigi ütles, et unusta ära see hull idee. Vot ei unusta. Inimene peab tahtma, inimene peab unistama, inimene peab pingutama, inimesel ei tohi olla ükskõik, nagu Urmas Klaasi vanaema olevat rõhutanud.

Urmas oli meie eilse õhtu teine kõneleja ja ka sealt kõnest leidsin ma iseennast. See püüd olla aktiivne, tutvuda uute inimestega, õppida alati midagi uut. See on väga oluline elus. Teine oluline asi, mida ma Urmase juures hindan ja mis ka minu väärtushinnangutega kattub on see, et ambitsioon on hea omadus seni, kuni Sa ei hakka üle laipade käima. Ma püüan seda alati meeles pidada. Et kõik mis ma teen, tooks kasu nii mulle, kui minu lähikondlastele. Et minu edu, ei oleks kellegi jaoks ebaedu, vaid minu edu tooks lõppkokkuvõttes kasu kõigile. Poliitikas on see eriti oluline. Riigikokku kandideerides ei tohi mõelda, et mina,mina,mina, ma pean, ma pean, ma pean, vaid tuleb mõelda, et jah, ma soovin seda, aga ainult siis, kui ma saan midagi ära tega, ainult siis, kui inimesed minusse usuvad ja mul on ideid, tahtmist ja sihikinflust midagi enamat ära teha, kui Kanal 2 vahendusel rahvale riigikogu wc-sid tutvustada. Kui Urmas rääkis sellest, et tal oli kombeks alati ise kõik ära teha, siis see omadus ühendab mind mõlema eilse esinejaga. Ka Jarlet oli vanasti see, kes võttis kõik kohustused enda kanda ja tahtis need maksimalistina perfektselt sooritada. Nii ei saa. Üksi ei saa riiki juhtida, üksi ei saa kirikut juhtida, üksi ei saa tervet lehte täis kirjutada. Meeskonnatöö on edu alus, aga selleks, et meeskond toimiks on vaja karismaatilisi juhte, sädeinimesi, mentoreid...

Mul on rõõm tõdeda, et minu sõprade hulgas on selliseid kodanikke, kel pole savi, kes usuvad endasse, kes usuvad paremasse tulevikku. Mina usun ka & mina kutsun Teid uskuma koos endaga! :)

Aitäh, Mihkel & Urmas, võrratu õhtu eest!

Poliitikute kaitseks

2011-10-31T13:01:00.000-07:00

Olles ise tegev poliitikas ja nähes kuidas teatud süsteemid toimivad, siis püüan ka Teie silmi pisut avada. Ma ei ütle, et kõik otsused on alati 100% õiged, et poliitikud on eksimatud või, et kõik on korras nagu Norras, aga palun mõelge minuga veidi kaasa ja püüdke asju näha ka teise mätta otsast.

Mind ründas mõniaeg tagasi vihane erakonnakaaslane, et riigikogu liikmete palka olevat tõstetud ja mis see siis olgu!? Miks see mind ei häiri? Sest isegi kui nad kõik teeniksid vaid 100€ kuus, siis ega mina seda ülejäänud raha oma taskusse ei saaks - seda lihtsalt ei jätku.Ja näidake mulle seda inimest, kes oleks nt 300€ nõus iga päev tööd tegema ja selle eest piltlikult öeldes poolte eestlaste käest peksa saama? Teine asi, kui nt teie naaber töötab Soomes koristajana ja saab umbes sama palka, mis meie riigikogu liikmed, siis keegi ei kaaguta ajalehes, et no küll ikka teenib palju lihtlabase harjaliigutamise eest. Kas Sa ikka tead, kui lihtsalt Soomes töötavatel eestlastel see raha tuleb? Või kas sa pead normaalseks oma naabri palga kallal ilkumist, sest Sinu meelest tundub see ebaõiglane - mis Sa vingud, mine ka koristajaks, töö on ju lihtne ja palk hea! Miks te arvate, et poliitiku elu on meelakkumine? Enamik neist inimestest on läinud sinna selleks, et midagi paremaks muuta. Loomulikult on igas kollektiivis ju erandeid, mõni Soomes resideeruv koristaja ainult magab luua otsas ja mõni parlamendiliige näeb ka enamikel istungitel vaid und, aga erand ei ole enamus!

Täna juhtusin lugema järgmist postitust FB´s:

"Olin Nõmme keskuse poes, valmistoodete
leti taga ja ootasin oma järjekorda. minu eest oli umbes 75-80 aastane
mutike. Kui järjekord temani jõudis siis küsis ta ühele
sooduspakkumises olevale keeduvorstile osutades - kui palju maksab 300
grammi seda toodet. Müüja vastas: " Umbes 1,20 euri". "See on liiga
kallis minu jaoks...", vastas mutike. See äratas minu
tähelepanu.... Järgmisena võttis mutike ühe sooduspakkumises oleva
grillkanakintsu ja arutles omaette, et kui ta selle kõrvale riisi
keedab, siis peaks kõhu täis saama küll. kui ma olin omad tellimused
kätte saanud ja letist eemaldunud, asusin mutikest jälitama. leidnud
sobiva momendi, küsisin: "Kas teil on rahaga väga kitsas?" Ta vaatas
mulle otsa ja ütles:"Mul on pensionipäevani jäänud umbes 10 päeva ja
20 eurot." Selle peale võtsin ma rahakotist 10-eurose ja ulatasin
temale. Ja teate mis? Ta keeldus! Ta vaatas mulle otse silma ja ütles
järgmised sõnad:" Ma pole elus laenanud ega kerjanud! Kogu oma elu
olen ma tööd teinud. Ma tänan, et teil jätkub kaastunnet minu jaoks,
kuid ma ei saa seda vastu võtta! Ma tänan!" Ta läks kassasse ja maksis
arve metallrahas. Ma vaatasin talle järele ja tundsin uhkust. Uhkust
selle üle, millised vanaemad meie maal on. Õhtul ma nutsin patja, mina
- 42 aastane mees, selle üle, kuidas meie riik neid mõnitab.
Solidaarsus Kreekaga? Itaaliaga? MINGE P....E, ORAVAD!!!" Lugesin seda
ja mul on häbi! Häbi oma riigi ja poliitikute pärast. Krt!

Väga emotsionaalne tekst, aga milliseid nõuandeid jagab Härra autor, kel ei jätku niipalju lugupidamistki vanema generatsiooni vastu, et ei nimetaks hädas olnud pensionäri mutikeseks.Ka mina olen poes pisaraid valanud vaest pensionäri nähes, aga ma valan pisaraid ka nälginud Aafrika laste pärast,aga samas, kas ma olen ise läinud nt vabatahtlikuna Aafrikasse? EI! Kas Sina oled läinud poliitikasse, et midagi muuta? Vaevalt! Aga olukord saab paraneda vaid seal, kuuhu me ise panustame!

Minu vasusõna teksti autorile kõlaks nii:

Ma siiralt loodan, et tänu sellele solidaarsusele ja selle laenu
intressidele saavad ka meie pensionärid parema elu :) Mõistan
täielikult inimeste emotsioone, aga kui tausta analüüsida, siis isegi
kui me tõstaks pensioneid KOHE ja võtaks selleks laenu, siis oleksime
ise Kreeka - riik, mida ähvardab pankrot. Ja kui mõne teise
valitsemise ajal peaks nii minema (KE´s on ju vanad laenuvõtjad),
siis meile näidataks ka fucki... Nagu meie tahame praegu teha. Kreeka
kaotus, et neil pole selliseid juhte nagu meil. Jah, nad elasid korra
hästi, aga mis tulemus on? Olukord on neil sitt! Ja kannatavad ka
nende lapsed...Meie laste tulevik on helgem, sest meil on just nimelt need säästvad esivanemad. Ka meie riigiisad on säästupoliitikat
õppinud nendelt samadelt esivanematelt.Kui mul pole söögiraha, siis ma ei lähe panka ega võta laenu, vaid üritan säästlikult palgapäevani vastu pidada. Miks peaks riik teisiti talitama? Võtma laenu, et korra kalamarja süüa ja hiljem võlgades vireleda. Tänased rumalad otsused mõjutavad meid ja meie järeltulijaid aastaid. Täna võetud laenude eest Teie lapsed Teile tulevikus AITÄH ei ütle, seevastu arukate investeeringute eest võite lausa pai saada :)

Mõistkem, et poliitikud pole mustkunstnikud, nad ei trüki keldris eurosid, vaid üritavad olemasolevat õiglaselt jagada ja targalt investeerida, et seda raha juurde toota. Palun, astuge poliitikasse, nähke vaeva, kandideerige ja muutke maailma :)) Lihtne on kritiseerida, aga minge ja vaadake,kui lihtne on miljardeid jagada, kui KÕIK tahavad saada - pensionärid, üksikemad, töötud, ettevõtjad. Kõik ju väärivad, aga RAHA EI KASVA PUU OTSAS! Valikud, mida need inimesd päevast päeva tegema peavad EI OLE lihtsad. Kui Su haige vanaema ja töötu ema mõlemad tahavad su viimasest 15 € osa saada, siis jaga seda, seda enam, et enam, et talv vb osutuda külmaks ja natuke oleks tarvis tallele panna...Ikka püüad ju mõelda, et kõigile saaks natuke ja samas mingi osa ka kuskule kasvama panna - vähemalt arukas teeks nii...Mitte arukas ainult kulutab ja just sellepärast paljud meist ei olegi riigikogus!

Sa ei suuda oma 300€ palgaga ära majandada, riik ei oska oma eelarvet ka ideaalselt jagada - nad on inimesed nagu meie, aga neid on mitu ja koondatud on helgemad pead. Mina ei kahtle, et Jürgen Ligi on maailma parim rahandusminister.Mina ei kahtle ka, et Urve Palol pole ilusad mõtted ja soovid. Aga kui Ligi ei ürita säästa ja investeerida, ei saa Urve mõtted kunagi teoks.

Olgem tolerantsemad! Teie ju valisite need inimesed parlamenti, usaldagem neid siis ometi!

Armunud?

2011-10-25T16:12:00.000-07:00

Mõni aeg tagasi ma arvasin endal lasuvat seda jubedat diagnoosi: ARMUNUD! Minu jaoks kõlab see nagu oleks mulle just öeldud, et põen ajuvähki. Palju erinevausi ma nende 2 diagnoosi vahel ei näe - peast soojaks ajavad mõlemad.

Tavaliselt on nii, et minu kahtlast hõljumist märkavad enne teised ja alles siis hakkan ise seda teadvustama. Eriti kummaliseks tegi olukorra see, et subjekt ise hõiskas rõõmsal toonil:" Keegi on vist armunud", arvates ilmselgelt, et saab nüüd kuulda mõnda minu imalalt nõretavat armulugu. Sest nagu mehed ikka, aju on kohati hernetera suurune ja Jumal ise teab, keda tema silmas pidas. Umbes nagu sihiks parasjagu põtra ja see ullike arvaks, et püüan tabada temast 100m kaugusel olevat jänest. Oh Sind, ma hoian relva su laubal ja vibunoolt rinnakorvil, võid 3 korda arvata, kes ohver on.

Ja ma ei tea, kas ma valisin ohvriks mingi Jan Uuspõllu geeniga mehe, aga kui olin oma kahtlused ausalt üles tunnistanud, et tal tõepoolest vb õigus olla ja tundub, et me peaksime distantsi hoidma lajatas ta huvitava repliigi" Misasja, ma ei saa millestki aru!?" Ma arvasin, et mulle on eluaeeg meeldinud nupukad intelligendid, nüüd tuleb välja, et täiesti arengupeetusega. Millest siin veel aru saada, Sa oled põder!

Päevad möödusid ja õnneks härra ei hakanud eemale hoidma, sest lubasin pühalikult nagu nunn altaril, et ega see veider emotsioon, mida mõni nimetab armumiseks ei tohi rikkuda sõprussuhteid. Selleks, et asi eriti kindel oleks, soovitasin veel soojalt ühele kohalikule meestemagnetile küüned taha ajada. Jumala eest, et vend ei töllerdaks minu silme all ja mina kiiresti kogu pinnale tekkinud tundekaose alla suruks. Naised muideks teevad selliseid ebaloogilisi samme koguaeg...

Sain kõik välja öeldud ja siis hakkaski see tore tunne hääbuma... Millest on muidugi kahju, sest mulle meeldib see väike särin, mis päevad natuke kirkamaks muutis.

Lõpuks jõudsingi järelduseni, et ma olen nagu Kia, mida talvel püütakse käivitada. Palvetad ja ootad, et see klõps tuleks, juba on nagu paljulubav ja siis jälle mootor vaikib. Siis lähed viskad eetrit kapoti alla ja üritad uuesti eelsüüdet anda, ei miskit. Lõpuks vahetad eelsüüte küünlad ära ja nagu toimibki, aga tegelikult on teada, et see õnn kestab ainult järgmise jäise hommikuni.

Ja kui ma nüüd küsin endalt, kas ma tapsin armastuse eos või pole ma tegelikult iial armunud olnudki, siis seda vastust ma ei tea.

Võib-olla olen ma end aastatega nii lukku pannud, et mind on raske lahti muukida, võib-olla olen ma elus nii palju kõrvestada saanud, et ei julge enam riskida, võib-olla oli ohver siiski alla minu lati ja suutuiski minu tähelepanu ainult 3 päevaks võita.

Kui oleks olemas laavloog, siis teda ma just külastaksin, sest ma olen segaduses, sümptomid tulevad ja lähevad, ega kõrgvererõhutõbisel ka koguaeg silme ees ei virvenda eksole... Äkki armunutel ka põlved pole 24/7 nõrgad ja koguaeg ei hõljugi kuskil avarustes?

Mulle tundub, et justkui süda on vaba, AGA... kas ma näen subjekti tihti unes? Jah!Kas ma räägin subjektiga rohkem kui 3h päevas?Jah!Kas ma olen loominguliselt aktiivsem?Jah!Kas ma imetlen subjekti teatud osksui?Jah!Kas tema väärtushinnangud kattuvad minu oamdega?Jah!Kas subjektil on minu üle tearud sorti võim? Jah... Mulle üldiselt väga ei meeldi, kui keegi arvab teisiti, kui mina või kui keegi püüab mind paika panna, aga tema puhul...

Noh, nagu armunud või mis?Oleks laavimeeter kodus - mõõdaks ära, saaks ise ka teada :)

"See"

2011-10-16T17:54:00.000-07:00

See ei murra nagu tormituul,
vaid õõtsutab nagu leebe tuuleiil.

See pole võlts, nagu mehhiko seebeseriaal,
ega imal nagu Hollywoodi draama.
See on siiras dokumentaal täis tõde –
valusat otsekohesust, siirast naeru.

See on kahtluste meri ja kindluse kalju,
see on hirmude ookean ja aarete saar.
See on see,mida sa alati ootad ja igavesti kardad.

See on veider illusioon ja kummaline reaalsus,
see on seletamatu müstika ja arvestatav loogika.
See on etteaimatav ootamatus -
ennustatav, kuid vältimatu paratamatus.

See murrab siis, kui Sa ei oota,
See annab tiivad, kui sa ei looda.

Kui unistused surevad...

2011-10-11T20:41:00.000-07:00

Arutasime eile sõbraga ootusi/lootusi tuleviku suhtes. Sedasorti vestlusi on olnud minu elus sadu. Juba algklassides ma istusin maja ees ja rääkisin mängukaaslastele, mis ülikooli ma lähen ja mis lehed mul tellitud on.

Ma olen alati teadnud millist meest ma täpselt tahan, mis ma oma lapasele nimeks paneks, milline peaks olema minu kodu, mis autoga ma sõita tahaks ja kui kõrgele karjääriredelil jõudma. Ambitsioonikus ja unistused on käinud käsikäes.

Eile ma mõistsin, et miski pol enam endine - mina pole enam endine. Elus tuleb kahjuks mängida kaartidega, mis Sulle kätte antud on. Enam ma ei unista, et ma saaksin armastada homme või kuni oma elupäevade lõpuni, nüüd ma unistan, et mul oleks see võimalus täna. Enam ma ei unista kõrgetest ametikohtadest, ma unistan, et saaksin anda parima kohe, teha asju nii, et jälg jääks maha, elada nii, et see poleks raisatud aeg.

Mõni aeg tagasi kuulsin lauset:"Me ei saa Sinu heaks enam midagi teha", mis tõlkes tähendab, et minu saatus on ainult ja ainult Jumala enda kätes. Kui tema tahab, siis võin ma elada ja hingata päris kaua. Kas see sama Jumal mind ka niipalju armastab, et säilitada minginegi elukvaliteet, seda teab vaid tema ise.

Kuuldes arsti kommentaari hoidsin pisaraid tagasi, sest talle olen ju lihtsalt järgnev patsient, kelle halamist küll tarvis pole. Ma jõudsin uksest välja ja pisarad voolasid ja voolasid ja voolasid kogu kodutee...Neil ei näinudki lõppu tulevat. Ma olen 24a, ma ei põe aidsi, vähkli ega ühtki teist taolist surmahaigust, ma tunnen end imehästi, aga mulle öeldakse, et asjalood on kehvad ja ole valmis, et homme võib minna nii, et miski pole enam endine. Umbes nagu ole valmis, et homme saad kuuli või keegi paneb panuseid, et Sul on 95% suurem võimalus tellisega pähe saada, kui Su naabril...

Ma olen vahel nii väsinud - väsinud kuulamast halbu uudiseid, väsinud sellest kaastundlikust pilgust, mis järjekordse spetsialisti näole ilmub. Ma ei vaja kaastunnet, ma vajan tükikest lootust, ma vajan oma unistusi, ma vajan häid uudiseid, et pinnal püsida.

Ma ei taha saada järjekordset retspti, sest ma pole rumal, ma olen raamatuid lugenud, ma tean kui palju inimesi sureb maailmas mitte haiguse küüsi, vaid ravimite kõrvamõjuna tekkinud haigustesse. Ma ei taha, et nad mind oma keemiaga ära mürgitavad. Sest kogu see cräpp pole mind aidanud.

See mis minu sees toimub, pole mind veel maha murnud. Aga igakord kui kuulen mida mõnel meedikul jälle öelda on, suren üks suur osa minust. Minust on saamas hirmude vang. Üks osa tahaks olla ikka mina ise, seada uusi eesmärke, unistada helgest tulevikust, aga kui Sa ei tea, kas tulevikku üldse on või kas Sina selles tulevikus oled endine, siis on seda paganama raske teha.

Ma tean mida ütleks mu elus kaigele ja kõrgele jõudnud sõber, ilmselt midagi säärast:"Mida Sa räägid sellistest asjadest avalikult, peletad oma kosilased eemale ja mõtle kui Su tulevane ülemus seda loeb, Sind ei palgatagi!" Kuule mees, mul on pohhui, mida keegi arvab või mõtleb, tulgu elagu see inimene 2 päeva minu nahas. Mul pole enam vahet, kas ma töötan Kalle v Raivo alluvuses, mul on oluline, et ma elan!

Ja suht totter oleks ka oma härra õigega helget tulevikku planeerida, kui ma ise tean, et midagi helget seal küll oodata pole.

Ma ei taha homset, ma tahan tänast päeva,ma tahan nautida seda, mis mul on - vaatamata kõigele olen ma ju õnnelik inimene. Mul on fantastiline pere, sõbrad ja anne...

Ma usun, et elul on mulle vaid üks sõnum - ela täna! Armasta, kui Sulle on antud tunne, tantsi, kui Su käed ja jalad liiguvad, naudi seda aega, mis on Sinu jaoks määratud.

Kšš!... ma kuulsin midagi...ma kuulsin seda tüdrukut, kes kunagi unistas... Elu vist polegi teda veel päris maha murdnud :) Ma ei tulnud põhjuseta ja seni kuni on antud, seni ma veel muudan maailma, watch me!

Armastan!

If there is a will,there is a way :)

2011-10-11T03:05:00.000-07:00

https://www.facebook.com/#!/event.php?eid=239496732768809

Teretulemast!

Ja ärgem unustagem 2te elutõde: "Kui seal on tahe, on ka võimalus" ning "Ela nii, nagu täna oleks Sinu viimane päev"...

Aitäh Sulle, sõber!

2011-10-08T14:14:00.000-07:00

Armas sõber,

sa ei pruugi end sellest postitusest ära tunda, võib-olla ehk aimad, et jutt käib Sinust...Tegelikult ma ei tea, kas Sa seda blogi üldse kunagi lugenud oled, kui siis ainult salaja ja teki all nagu mõnda vanakooli erootikaajakirja...

Ma tahan Sind tänada - tänada selle eest, et olemas oled. Oma siiruses, lihtsuses ja erilisuses. Sa oled mind viimastel aegadel palju inspireerinud ning motiveerinud, olles ise eeskujuks oma metsiku pühendumuse, töökuse ja teotahtega. Sa pole iial oodanud, et elu Sulle miskit kuldkandikul kätte toob, kõik mis Sul on, oled saavutanud kuldsete käte ja terava mõistuse koostööna. Päev päevalt imetlen Sind aina rohkem. See, kuidas Sa nii fokuseeritult oma eesmärkide poole rühid. Vahel olen Sinu pärast mures, et saad Sa ikka piisavalt magada või ega Sul jälle lõuna söömata ei jäänud. Sel ajal kui mina mõnest asjast üle libisen ja seda oluliseks ei pea, töötad Sina kõik läbi ja muutud oma alal aina täiuslikumaks.

Mulle meeldib, et vaatamata auahnusele on Sinus tohutult humaansust. Sa oled alati raskel hetkel õlaks, kuid ei muutu sealjuures läägeks haletsejaks, vaid püüad süstida positiivsust. Sa helistad, et küsida, kuidas läheb, Sa hoolid, aga see pole kunagi koormav või pinda käiv ülihoolitsus ja see kõne ei lõppe kunagi igivana lausega:"Noh, küll kõik korda saab!" Sest Sina tead, et mina tean, et korda saab nagunii, aga iga inimene vajab teadmist ja mõistmist, et temast hoolitakse ja talle mõeldakse raskel hetkel...

Kui meil kõigil oleks selline sõber, nagu Sina, oleks maailm märksa parem koht. Kõik tööd oleks tehtud, kõik pisarad pühitud ja alati saaks palju nalja.

Mina pole ju ainus, keda Sa elus mõjutanud ja aidanud oled - neid inimesi on mitmeid...Imetlen ja hindan Sinu tahet muuta oma lähedaste elu paremaks, värvilisemaks, anda nende elule mõte, aidata neil leida iseend...

Elus on oluline omada sõpru, kellele saab igas olukorras loota, sõpru, kes meid innustavad, sõpru, kes on meile eeskujuks...Aitäh, et Sa olemas oled!

Kõik mis ei tapa, teeb tugevaks!

2011-09-29T12:09:00.001-07:00

Tegelikult ma ei tohiks siin hetkel istuda. Helendav ekraan pole mu äsja noa alt saabunud silmale teps mitte hea, aga tõeline kirjanik ei lase sellistel pisiasjadel häirida ja kui midagi on jagada, tuleb seda teha.

Minu käest on päris tihti küsitud, et huvitav mida halba ma oma eelmistes eludes küll teinud olen, et elu mind erinevate katsumustega silmitsi paneb. Jumal seda teab, aga ma olen mõistnud, et asjata pole need jamad minu teel kindlasti olnud. Ma tunnen, kuidas järjest vähem asju mind rööpast välja viivad ja hirmutavad, ma muutun iga katsumuse läbi tugevamaks ja mitte ainult...Kõik kogetu on teinud minust märksa parema inimese, minu empaatiavõime on kasvanud tohutult. Minu arusaam maailmast ja inimestest, minu väärtushinnangud need on teinud kardinaalse muutuse. Mitte ükski neist kogemustest pole mind teinud halvemaks inimeseks, kibestunumaks või õnnetumaks ilmakodanikuks. Vastupidi, olen õppinud väärtustama elu ja igat pisiasja siin maailmas.

Aasta tagasi oli minu palatikaaslaseks naine, kes oli aastaid tagasi oma kodus sattunud röövlite rünnaku ohvriks. Kujutage ette, et teie koju, mis on teie kindlus tungivad relvades mehed ja alustavad teie pihta tulistamist. Kujutage ette, et peate terve elu sellise kogemusega elama. Ma ei julgeks enam iial silmi kinni pannagai. Ometigi on selle inimese õnn ja rõõm ning lohutus teadmine, et talle on antud uus võimalus.

Täna kohtasin ma kodanikku, kelle sugu jäigi mulle selgusetuks. Soengu ning riietuse järgi justkui mees, hääle ja näojoonte poolest nagu naine. Krt seda teab, kumb ta siis oli, aga tema story oli jahmatav ning mõtlemapanev. Aastaid tagsi oli teda rünnatud seljatagant. Selle tulemusena on ta nüüdseks ühest silmast pime. Teisega püüab päästa, mis päästa annab. Mind ei koti, oli ta mees või naine, ta oli tõeliselt tore inimene, aga mind kotib see, et meie ühiskonnas eksisteerib endiselt sellist õelust ja isekust, mis ei võimalda teist inimest näha nagu võrdväärset. See, et Sina riietud nagu iga teine või, et Sinu identiteet on ehk paigas, ei tähenda, et oled parem inimene. Mis toimub sellise jõhkardi peas, kes piltlikult öeldes lööb noa selga...Mis õigusega sa lähed ja rikud noore inimese elu? Mis inimene sa oled?

Igakord kui mul mingi kummaline tervisejama tekib, siis mul on tunne, nagu keegi oleks selle mulle meelega tekitanud, et mind teatud ajal teatud kohta sokutada. Sest üldjuhul ma pääsen elu ja tervisega ja ma näen, kui palju ma saan aidata teisi või arendada ennast. Ma olen kokku puutunud väga raskete haigetega ja mul on nendega alati olnud fun! Kui ma saan panna kellegi naeratama , siis see on suurim rõõm, mis üldse olla saab. Kui lapsena oli haigla üks kõle hall koht, siis nüüd ma olen õppinud seda aega nautima - esiteks on see puhkus. Kui Sa oled aktiivne ja tahad kõike teha ja jõuda, siis paratamatult elu vahel tuletab meelde, et PEA HOOGU! Teiseks ma olen juba nii tugevaks vormitud, et saan olla teistele tihti toeks. Kolmandaks on ka arstidele vaja vahel väikest päiksekiirt, mulle meeldib mu roll!

Täna lõigati mu nt silmamuna lahti, et sinna asetada üks kunstkeha(ütleme nii, etpäris huvitav kogemus, kui oled ärkvel ja keegi Su silma lõhki lõikab ja seal toimetab). Ma isegi ei kartnud, läksin hommikul rõõmsalt kohale ja naeratasin, aga mõne vastu naeratuse asemel sain hommikuselt tusase töötaja käest õiendada. Mis Teil viga on? Sa pead hommikul vara tõusma?Su palk on sitt? No fine, ma tunnen Sulle kaasa, aga mis mina siis tegema pean? Mind ajavad rajult marru need kodanikud, kes ei oska elus midagi värvilist näha.

Ma kirjutan siin seda teksti ja mind valdab tänutunne, tänu, et saan siin istuda, et mul on võimalus näha. Ma olen tänulik kõigi nende raskete kogemuste eest, mis on muutnud mind tugevaks ja mis annavad mõista, et kehv ilm pole küll põhjus, mille pärast pahas tujus olla. Ma olen tänulik nende inimeste eest, keda olen kohanud, kes on pannud mind mõistma, et ma pole nüüd küll kõige haigem inimene maamunal või, et raskustes ei pea kaotama positiivsust. Ma olen näinud erinevaid inimesi, õppinud neid mõistma jne.

Sõbrad, ärge jamage! Sügis on üks vastik ja tormine aeg, aga südames peab leek põlema! Unistage, võidelge, olge avatud ja empaatiavõimelised, tänage Jumalat selle eest, mis Teil on, mitte ärge kulutage energiat sellele, mida Teil pole. Elu on kaduv ja kõik me peame kord lahkuma, aga seni kuni on usk,lootus ja armastus, ärge iial andke alla!

Aga me oleme ju eksid!

2011-08-30T10:27:00.000-07:00

Seda, et mehed on marsilt ja naised veenuselt teame me juba ammu, aga on siiski teatud situatsioonid, kus meeste/naiste erinevus eriti teravalt välja lööb.

Peale pikka aega kestnud püsisuhet, mis on lõppenud lahkuminekuga on mõlemal osapoolel alati keeruline. Esiteks juba on tavapäraselt mingid kanad kitkuda, emotsioonid värsked ning haavad kibedad.

Meestel on mingi eriskummaline komme asuda kohe peale lahkuminekut uutele jahimaadele, aga tihtilugu juhtub nii, et kaugele ei viitsita minna ja vaadatakse, mis eksnaise sõbrannade listis veel saadaval on. Just nii juhtus ühe minu tuttavaga aastaid tagasi.

Meil naistel on kirjutamata reegliks, et oma sõbrannade ekse me ei puutu, sest iga naine teab, et teatud omandiinstinkt jääb alati ning mees, kellega Sa oled romantiliselt voodit jaganud ja lapsi planeerinud poleks just eriti meeldiv leid Sinu sõbranna köögis. Tahaks ju ka tulevikus veel sõbranna pool kohvitamas käia, aga kui vannitoast kargab välja Sinu eks, siis paratamatult see pole just meeldivate killast.

Meestel seevastu on selle mõistmisega minu hinnangul mingi probleem. Kui Sa julged vihjata, et kuule kamoon, äkki kutsud välja kellegi teise, kui minu parima sõbranna, kellele ma olen nagu nii ette kandnud Sinu salapahed ja lemmikpoosi, siis mis kuradi pärast on Sul vaja veel temaga deitida??? Ja siis tuleb see kuldne lause:"Aga me oleme ju eksid!" Ehk siis meestel on mingi arusaam, et kui on lahku mindud, siis kaovad nagu tunded üleöö ja kui mul on uus mees, siis mind eks nagu karvavõrdki ei huvita. Paraku, paraku, naistel need asjad päris nii lihtsalt ei käi. Jah, me ei taha ise ja ei anna teisle ka - ikka annaks, aga milline naine on nõus oma eelmist armastust pärandama sõbrannale!? Tuleb harva ette või peab olemas möödunud miljon aastat ja 2 miljonit meest...

Jube äge on küll peoõhtul kuulata kuidas Toomas rääkis Su sõbrannale, kui seksikas on tema B-korvi tiss ja kuidas ta talle roose kinkis, kui Sulle rääkis ta, et mida suurem kopsik seda parem ja lilli ei toonud ta üldse! Eriti nunnu veel, kui ta jahvatas nii Sulle kui eksile, et:" Sa oled mu eluarmastus!" Persse, mitu elu Sul on ????

Okei, võib olla ma ei armasta teda enam, aga krt, see ei tähenda, et ma naudiskin temaga kohtumist oma sõbranna sünnipäeva peol.

See on tore, et mehed tahavad eluga edasi minna ja ega naised polegi öelnud, et meil on mingi õigus keelata, käskida või dikteerida, et kellega seda teha, aga ausalt öeldes on ikka sigadus lähtuda teooriast, et normaalsed naised on ainult Sinu eksi sõbralistis.

Eriskummaline vabanemine

2011-08-07T21:03:00.000-07:00

Ma tunnen, kuidas minu elus toimuvad teatud protsessid. See tunne on väga selge ja kirgastav ja see on justkui seikluspargis turnimine, kus iga järgnev tase on keerukam, aga kui see läbida, valdab mingi eriti mõnus tunne.

Peale möödunud nv-st, kui ma olin olnud justkui emotsionaalsel karusellisõidul, ma tajusin, kuidas minus tärkas uus hingamine. Ma polnud enam see, kes 24h varem. Lihtsalt see tunne,et Sa elad iseendale,et Sa ei sunni end midagi tundma ja lubad enesel tunda, kui selleks on vajadus - Sa kuulad täielikult oma südame häält, Sa lähed iga emotsiooni sisse ja oled enda ja teistega aus. Ma pidin nv-sel olema väga karm ja südametu ...taaskord, vastik jääkuninganna nagu ma olen ja kõrvaltvaatajaile näin, aga mingi vabanemine toimus minu sees - ma julgen seista enda südame heaolu eest,ma ei mõtle enam mis saab või kas keegi poob end nüüd üles, ma ei lase endaga manipuleerida. Ma olen vaba ja sõltumatu ja armastus,mis on hoopis uue tähenduse leidnud voolab minu sisse, see tunne, et Sa võiksid justkui armastada kogu maailma.Ma vaatan enda ümber ja kui mu põlved on nõrgad, siis ma naudin seda, st mõistmist, et ma elan, aga ma ei lase sel tundel enda elu kontrollida.Ja ma ei lase teiste tunnetel end kontrollida.Ma lihtsalt naudin igat südamelööki.Ma polegi veel roostetanud,lihtsalt seni kuni armastus pole vaba ei ole ka süda avatud :)Ma ei taha omada ja ma ei taha, et mind omatakse.Me ei saa olla armastuse vangid! Armastus peab olema kõrgemal.Need tunded on täpselt sellised, nagu ma olen juba aastaid varem ehk mõnest raamatust lugenud, aga milleni ma polnud veel ise jõudnud.

See iseendaga aus olemine on üks raskemaid, aga kõige olulisemaid oskusi siin elus. Ma olen olnud aus alati, aga siiski on mind takistanud ka teistega aus olemisel hirmud ja kõige suurem hirm ja õudus on vaadata enda sisse. Tunnistada, mida me tegelikult tahame või tunneme. Minu facebooki kontol on mitmed kirjutised tekitanud suurt poleemikat ja tuliseid vaidlusi. Eriti kristlased kipuvad rääkima mida me peaksime tundma, kuidas me peaksime käituma ja ma ei vaidle, et enamikel juhtudel on neil täiesti õigus, aga inimene pole ju vang või robot - ei saa tunda seda, mida me PEAKSIME, me tunneme erinevaid asju ja meil tuleb neile tunnetele otsa vaadata.

Ei ma pole armunud abielumehesse vms, et ma nüüd otsiks vabandust enda mingile väärale käitumisele. Ja ma pole kunagi arvanud, et vaimne kasvamine viib inimese mingile patusele teele, pigem vastupidi, tehtud vead ja elust õpitud tarkused aitavad meil just kasvada paremateks inimesteks.

Eile ma tundsin tunnet, nagu ma oleks mees, kes on olnud aastaid impotent ja on järsku näinud naist - tõelist naist, mille peale on potentsi probleemid kadunud. Ma usun, et see võiks olla tunne, kus Sa järsku mõistad, et oled täisväärtuslik ja see võiks olla eriline emotsioon, kui selline ime juhtuks. Imed juhtuvad ju kohtudes eriliste inimestega. Sarnaselt võiks tunda naine, kes on tõsimeeli uskunud, et ta pole võimeline enam armastama ja tema süda on roostetanud. Ja kui ühel hetkel Sa tunned, et Su süda lööb, Su põlved on nõrgad ja Sa jälle tunned. Milline emotsioon!

Inimesed üldjuhul otsivad suuri tundeid ja suurt armastust. Aga see on loomulik, et kohe ei koperdata selle Härra õige otse ja enne tuleb läbida valed valikud ja väiksed crushid - need viimased on väga elujaatavad. Miks ma ei tohi olla täna natuke armunud, tunda, et ma ikka elan? Ma ei nõua ju midagi, ma ei luba midagi, ma lihtsalt tunnen, et ma elan. Ärge kartke neid tundeid, minge nende sisse ning kui need on homme kadunud, siis pole ka midagi viltu - teekond jätkub!

Me kõik oleme üks suur osa suurest ja kirevast maailmast ja elu on üks õppetund. Lõppude lõpuks me siiski kulgeme mingi kõrgema eesmärgi poole.Minu eesmärk on olnud lasta lind vabaks, tunda kuidas ma olen täiesti vaba ja sõltumatu ja samal ajal maitsta armastuse magusaid vilju. Kas see on võimalik? Jah, ma usun, et on, aga olen minagi veel poolel teel...

Süda teab!

2011-07-20T12:48:00.000-07:00

4 kuud tagasi läksin ma oma Tallinna sõbrannaga Margus Vaheri kontserdile. Ajasime juttu ja kuulasime head muusikat ning tunnistasin, et olen võtnud vastu otsuse jääda üksikuks. Ehk siis tunnen, kuidas suhted mind alati ummikusse ajavad ja parem on kui ma ise ka ei torgi. Vabadus tundus kuidagi parim staatus - vabadus kõigest ja kõigist.

Nädalake hiljem aga ootas mind shok, kui minu aastate pikkune sõber tunnistas, et tal on juba pikemat aega olnud sügavamad tunded. See tunnistus võttis mu täiesti sõnatuks ja lubasin asjade üle järele mõelda. Kuna tutvus polnud värske, siis aastatega oli meie vahel tekkinud austus ja usaldus ning tegelikult olime ja oleme siiani väärtushinnangutelt sarnased, rääkimata ühisest kirest - muusikast.

Edasi sujus kõik väga ladusalt. Suhe kogus tuure ja kõik oli väga harmooniline ja tore, aga ometigi oli minus mingi rahutus. Mul on mees,kes mind jumaladab, mees, keda saan usaldada ja tõepoolest meie vestlused olid avameelsed ja sisukad. Aga ikkagi kriipis hinge see rahutuse laadne asi. Vaatamata kõigile fantastilisele oli miski puudu - liblikad! Arutasin seda teemat oma paari lähedasema sõbrannaga, kes kõik lohutasid, et küll see tuleb, et see tekibki ajaga. Kahjuks mu sisetunne ütles juba siis, et kui seda tunnet pole alguses, siis seda ei tulegi. Minu päevad muutusid pilviseks ja sisaldasid rohkeid enesesüüdistusi teemal miks ma ei suuda armastada, miks ma olen raisanud end tühistele inimestele ja nüüd omades nii võrratut inimest olen ikkagi tuim.

Ma muutusin kahestunud isikuks - üks osa üritas anda endast maksimumi, et seda asja tööle saada. Ma tõesti püüdsin. Teine pool minust muutus kiuslikuks ja vastikuks, püüdis otsida vigu ja neid nina alla hõõruda. Ma nägin ju kui palju vastaspool pingutas, iga teine naine oleks hüpanud õnnest lakke.

Piltlikult öeldes läksin ma lõpuks peegli ette ja ütlesin enesele,et ole endaga aus. Tõde ei meeldinud mulle. Oma eelmist tõsist suhet lõpetades päädis see ju draama ja pisaratega, mille tagajärjeks olin inimesega haletsusest, süütundest ja kaastundest mitu aastat. Kas ma tahtsin sama reha otsa astuda? Ei tahtnud!

Jah, pole kerge jõuda järelduseni, et Sa pole valmis veel altari ette kõndima, kokku kolima, peret looma ja Sa ju tead, et kõik seda Sinult ootavad. Perekonna heakskiit oli olemas, ühiskond viitab su kasvavale vanusele jne.

Ühel hommikul võtsin siiski südame rindu ja rääkisin avameelselt soovist suhe lõpetada. Pisaraid polnud, süüdistusi samuti mitte. Esimene mees, kes mõistis minu olemust - naine, kes ongi vabadus!

Seda hetke edasi lükates oleks ma vaid tampinud meie suhte veel sügavamasse porri. Mulle ei meeldi inetud lõpud. See suhe sai alguse aastatepikkusest sõprusest, usaldusest, austusest ja aususest. See vääris väärikat lõppu.

Ma tänan Sind võrratu aja eest - mees, kes Sind nii jäägitult armastab on privileeg. Ma tänan Sind, et Sa oled olnud nii mõistev, avameelne, aus ja heasüdamlik. Usu, elul on Sinu jaoks veel palju ilusat varuks. Sul on olnud võimalus tunda seda ilusat tunnet ja kuigi lõpp polnud ootuspärane, oled Sa nüüd märksa targem ja tugevam.

Kahjuks on nii, et südant ei saa sundida. Kajuks ei ole mul garantiid, et leian kunagi veel kellegi, kes mind nii hoiab ja armastab. Aga ma pean sel korral mõtlema iseendale...ma olen isekas, ma tean...

Ma vaatan paare, kel on sarnaseid probleeme ja mul on kurb näha, kuidas üks osalistest selle asemel, et oma tunnetest rääkida, lihtsalt otsustab otsida kõrvalt. Mina olen selle vastu. Sõbrad, ärge alandage oma partnerit, ärge müüge oma väärtushinnanguid. Olge enesega ausad ja kasvatage selgroogu, et ausalt ja julgelt silma vaadata ja tõtt rääkida ka neile, kellele haiget teha ei tahaks,aga ometigi nad meiega seotud on. Elu on keeruline, suhted on keerulised, aga alati saab paremini, kui iseendaga veidi tööd teha.

Ta võttis eneselt elu, aga miks?

2011-06-16T13:56:00.000-07:00

Aeg ajalt jõuavad meieni ikka kuuldused kellegi järsult lõppenud eluteest. Miks võtab üks inimene vastu otsuse eneselt elu võtta ja kui kergelt see otsus tulla võib?

Ma mõtlesin sellele ükspäev päris pikalt. Ma kujutan ette, et enamike jaoks on see ikkagi äärmiselt raske otsus. Aga mis peaks üht inimest tagasi hoidma? Lähedaste kurvastus ja must masendus? Hirm ebaõnnestumise ees? Aukartus Jumala ees, sest piibel ütleb, et Jumal annab ja Jumal peab ka võtma elu? Aga kui Sa oled nii nurka surutud, et Sul on ükskõik, kui Sinu südames pole enam ruumi kaastundeks või kui Sa oled oma projekti "Täna lõppeb elu" korralikult läbi mõelnud või kui Sa tajud, et Jumal küll andis elu, aga ei toeta Sind sel teel, siis mis peaks olema see, mis Sind tagasi hoiab?

Enamike inimeste jaoks tundub surm midagi hirmsat, aga tegelikult on see vaid elu kuskil mujal. Jah, keegi ei anna garantiid, et seal on parem. Aga kui elu maal on Sinult võtnud kõik? Jah, elavad ka need, kel pole leiba laual v kes liiguvad ratastoolis v jalutuskepi abil. Elavad ka need, kelllelt elu on võtnud kõik lähedased jne. Alati on kedagi, kel on veel raskem, aga kas see on lohutus inimesele, kes on väsinud?

Ma püüdsin end panna nende olukorda, kes on elust väsinud. Põhjuseid võib olla mitmeid. Ma ei arvagi, et nöör ja oks on lahendus kui kaelas on võlakoorem või kui mõni naine jätab maha, aga kui muud põhjust polegi, kui elust väsimus, kas siis on patt omal vabal tahtel lahkuda? Milline vabaduse piiramine! Inimesed ütlevad, et me peame elama 20 eurosenti taskus, inimesed ütlevad, et me peame võitlema, kui meie keha on valudes, aga mis õigusega nad seda tegelikult teevad? Miks peaks üks inimene elama selleks, et teised seda tahavad?

Meie riigis on lubatud abort ja keegi ei vaata viltu, kui võetakse elu sellelt, kes ise sõnaõigust ei oma, aga kui keegi ise otsustab oma elutee lõpetada, siis tänitatakse ette ja taha, et milline paha inimene ta oli, nõrk ja selgrootu. Aga äkki ta oli väsinud??? Meie ei näe teise inimese sisse ja meie ei saa öelda, mis on talle parem, öelda ela nii v naa.

Mis võib olla motivaatoriks või julgustuseks ühele inimesele, kes on selle otsuse vastu võtnud? Ehk ta mõtleb neile, kes teda "seal pool" oodata võivad, ehk näeb ta endal missiooni, mida saaks ehk pilvepiirilt täide viia, ehk otsib ta igavest rahu... Ehk ta tahab vabaneda koormast, mis siin ilmas rõhub, ehk on valud ta kurnanud...

Kes oleme meie, et hukka mõista? Jah, loomulikult on meie asi siin maal seista selle eest, et meie lähedane ei tunneks end iial üksi ja talle jaguks armastust ja hoolt. Aga meie ei saa muuta inimese sisemist igatsust, igatsust parema koha järele... Ehk tunnevad need inimesed, et on oma missiooni täitnud. Ja kas enesetapu teinud inimesed on alati depressioonis vaevlevad haiged ja eluga ummikus inimesed? Kahtlustan, et vahel on nad lihtsalt rahu leidnud ja otsivad paremat paika ...

Selleks aga, et maailm oleks parem paik, tuleb meil kõigil tööd teha ja vaeva näha ... Siis püsivad ka meie pereliikmed, sõbrad jt meie kõrval kauem ... Ära jäta inimest üksi. Ja kui aeg on minna, ehk siis Jumal teeb ise selle käigu, sest inimese igatsust me muuta ei saa...

Surm pole lõpp, see on uus algus, aga igal asjal on oma aeg!

Meil on vaid üks elu ja paganama vähe aega!

2011-06-16T13:27:00.000-07:00

Mõni aeg tagasi viis elu mind kokku ühe 70ndates prouaga. Väga kaunis ning värvika minevikuga naine, kes on elus näinud nii ilu kui valu,raha kui higi ja pisaraid, et kopikas rahakotti saada. Peale mõnda pokaali veini muutus ta päris avameelseks ja kõneles sellest, kuidas ta tahaks tunda, mis tunne on olla mehega ja tunda tõelist naudingut. Selle naise endine mees, kellega ta oleks lähiminevikus kuldpulmi pidanud tähistama oli enne end täis joonud, siis naist peksnud ja seejärel vägistanud. Ja nõnda päevast päeva. Kui lapsed suured ja naine oli juba pensionil, otsustas ta kodust lahkuda. Keegi ei mõistnud teda, lapsed tegid etteheiteid, sõbrannad vaatasid viltu. Oli ju naine elanud kuningakassi elu - suur uhke maja, disainmööbel, lõputu garderoob - teha polnud muud, kui olla koduperenaine.

Sellises eas lahkuda ja alustada uut elu pole kellegile lihtne. Eriti kui Sa oled harjunud hästi elama, eriti kui Sind on alavääristatud, Sinu mees on Sind kümnete naistega petnud ja Sinu lapsed on Sulle pööranud selja, mõistmata mis elu Sa oled elanud.

Nüüd käib proua tööl, et oma väikses korteris ära elada ja piskust palgast, mida ta pensionile lisaks teenib lapsigi toetada. Iga päev tõuseb ta koiduga, teeb endale näo pähe. Ta on endiselt kaunis ja särav, kuid tema hinges on haavad. "Kui palju aastaid ma ära raiskasin", lausus ta kurvameelse helgiga oma silmis. Kord oli ta tahtnud mehele tagasi teha, läinud kaasa ühe vana sõbraga... Pesu väel mehe ees seistes oli ta lausunud:"Ma ei suuda!" Suur süda ja väärikustunne ning armastus lurjuse vastu ei lubanud tal piire ületada. Ja nii ta kannatas - kannatas aastaid.

Igapäev üha uusi takistusi ja väljakutseid saanuna ma mõistan, kui lühike on elu ... Ühel hetkel oleme me kõik 70sed ja kurb, kui Sa oled terve elu elanud mehele, kes pole kordki Sind pannud tundma naisena. Proua tunnistas, et temas on siiani seksuaalsus alles, kuid see on sügaval peidus. Ka praeguses eas tahaks ta veel tunda, et keegi temas selle jääkuninganna veel äratab. Tahab tunda, et mida tähendab armatseda mehega, kes teda väärtustab ja armastab, keda saab usaldada ja kes ei tekita alaväärsust.

Meil on üks elu ja paganama vähe aega. Meil on üks elu ja palju valikuid, mis võivad terve meie elutee määrata. Ärgem seda kunagi unusta!

FB katked läbi aastate vol3

2011-05-03T12:15:00.000-07:00

Kõlab karmilt,aga mingid valikud mõjutavad tervet meie elukäiku ja iga õige otsus õigel ajahetkel on investeering tulevikku!Ma ei taha vaadata 40a peeglisse&aru saada,et ma ei väärtustanud omal ajal õigeid asju,et ma ei pingutanud oma unistuste nimel.Kahjuks on antud meile vaid üks elu&hoolimata vigadest, peame püüdma siiski püsida õigel rajal - käia südame järgi.Aega ei saa tagasi keerata, aga ehk pole veel hilja...

xxx

Elus on oluline oma seisukohtade eest seista. Ära kunagi karda öelda välja seda, mida Sa usud - läbi selle võidad Sa austuse, tahe ja tõde viivad Sind Sinu eesmärkide täitumiseni. Vahel on võitlus karm, aga alati valutum kui vaikides kannatada ja loota, et miski iseenesest paraneb.

xxx

Ma olen õppinud olulise tõe - mõned hetked on kordumatud. Sobivad just sellesse ajahetke, sellesse situatsiooni, sellesse seisundisse ja on patt püüda seda korrata v taastada. Alati toob see kaasa pettumuse. Iga hetk on mälestus ja las selle ilu jääda puutumatuks. Olnut ei tule enam iial tagasi!

xxx

Kui Sa armastad inimest,kes end ise ei armasta v lausa vihkab, siis lõhud Sina oma nägemusega tema mina-pilti.Tal on kujunenud enesest neg.identiteet,ta arvab end mitte väärivat midagi head,mistõttu asub ta võitlusesse.Ta hakkabki Sulle tõestama kui halb inimene ta on-seni,kuni Sa seda uskuma jääd.Oskamatus ennast väärtustada ja hinnata ongi viinud selleni,et inimsuhted on varisemise äärel.

xxx

Me märkame tihti kõrvalnähte,kuid ei taipa panna diagnoosi. Miks on ta tujutu, kuri,kurb v liialt emotsionaalne? Miks ta ütleb halvasti?Miks ta käitub ootamatult v agressiivselt? Halb inimene!? Imelik inimene!?Äkki ta polegi tegelikult hull v halb,äkki tal on hing haige... Pimeda tunneme ju tänaval ära,aga okast teise hinges on raske näha... Õppige vaatama,nägema,märkama, mõistma ja hoolima!

xxx

Eile keset autoremonditöökoda kirglikult oma parima sõbraga kallistades, mõistsin, et tegelikult õnn ongi see, kui Sa tohid ja saad oma emotsioone vabalt väljendada. Kui Sind ei koti mida arvavad ümberkaudsed inimesed, kui Sa tohid nii sõnades kui tegudes väljendada tundeid, ilma neid häbenemata. Let ur spirit free! Unusta ära raamid ja näita, et Sa hoolid-valehäbita! Igal ajal, igas kohas-ole Sina ise!

xxx

Sind koheldakse täpselt nii, nagu Sa end kohelda lased. Küsi eneselt, kes on need inimesed, kes väärivad kohta Sinu kõrval - oled Sa teinud õiged valikud. Tunned Sa end ümbritsevate inimestega hästi, kindlalt ja armastatult? Ei? Siis on aeg muutusteks! Lükka kõrvale need, kes ainult võtavad&kulutavad, vastu midagi pakkumata - kõik saab alguse suhtest iseendaga.

xxx

"Praegu ma armastan Sind ja annan end tervenisti Sinule.Järgmisest hetkest ei tea ma midagi. Kuidas saaksin midagi lubada?Anna mulle andeks."-Osho Ehk siis ärge vaevake end küsimusega, kas see on kestev,ärge andke imalaid lubadusi armastada surmani, vaid nautige hetke - siin ja praegu. Ehk see pole igavane,aga kindlasti nautimisväärne ja ilus tunne tänaseks.

FB katkeid läbi aastate vol2

2011-05-02T10:56:00.000-07:00

Ajakirjas Journal of the American Medical association avaldati,et USA-s ilmneb aastas seoses ravimitega rohkem kui 2 miljonit kõrvaltoimet ja üle 100 000 nendest kõrvaltoimetest lõppevad surmaga.See tõstab retseptiravimid Ameerikas surmapõhjuste pjedestaalil neljandale kohale.

xxx

Ma küll sellist meest ei tahaks, kel võtab 10a aega, et mõista kas ta soovib end siduda ja kunagi peret luua v ei. Raisatud aeg! Aga eks asi ole maitses...Mõnele meeldib unistada, et küll mees peale 7a tiksumist ikka sõrmusega ka kunagi tuleb...No kui tahaks tulla, oleks ta seda juba ammu ilma öelnud.

xxx

Kui on saar ja mander, siis silda peavad mõlemad ehitama. Kui ainult üks pingutab, siis isegi kui ta peaaegu valmis saab, on ta nii väsinud, et loobub lõpuks sootuks. Iga inimene tahab tunda, et mõlemad on lõpptulemuse nimel pingutanud, siis on see ilusam ja vastupidavam.

xxx

Kõik ööd on ühesugused - und ei ole ja hing on rahutu...paari nädala jooksul on nii palju emotsioone läbi elatud - leitud&kaotatud,armastatud&vihatud, leitud elujõud ja vannutud alla, käidud käsikäes nii hirmu kui lootusega,seistud silmitsi üksinduse ja tuntud suurt tänutunnet nende eest, kes olemas on... Ma lähen oma teed,teadmata kas nurga taga on valgus v mõni uus katsumus.
20 August 2010

xxx

Tüüpiline Eesti selgrootu limusk (nagu mu looduseteadlasest sõber ütleb). Ajab su marru, siis ootab nagu inimpelgur, et millal Sa maha jahtud ja siis ilmub koos päiksega hommikul välja, et seletada arusaamatul moel oma käikudest - keda huvitab ma küsin? Poe sooja samblikku alla ja ole omaette!

xxx

Tõekspidamised on need, kui Sa käitud samamoodi nii üksi, kui saja inimesega ruumis olles. Ma ei kannata inimesi, kes rahva ees etendavad mingit fiaskot ja mägivad moraalijüngreid ja korralikke inimesi, aga kui silma alt minema saavad, siis on totaalsed silmakirjatsejad.

xxx

Räägime statistikast. Millistest peredest saavad lapsed kõige enam ülikooli sisse.Neid nim. Bullerby lasteks ehk need on pered, kus jätkus raha, et lapsed saaksid lugeda, aga need lapsed on ka ise lapsest saati raha teeninud. Harvem lähevad kõrgkooli need, kes on väga rikkast või joodikute perest. Minu puhul peab paika, ma töötasin juba 12selt ja igaks tähtpäevaks kingiti raamatuid.

xxx

Ma olen alati uskunud, et igal asjal on oma aeg ja kiirustamine pole väga arukas, aga samas ma ei mõista ka neid, kes vist tõsimeeli arvavavad, et nad elavad igavesti ja lihtsalt raiskavad oma väärtuslikke elupäevi ...

xxx

Ma töötan igapäev oma eesmärkide nimel, minu tulevik on minu kätes, kuid ma jätan alati ruumi ka Jumala kätetööle, sest liigne planeerimine ei pruugi alati olla kõige arukam ja midagi väga olulist vb elus mööda minna, kui pilk on ainult ühes suunas kinni.

xxx

Kui Sa oled õigel teel, siis see hääl Sinu sees on nii tugev, nagu kajaksid kirikukellad - damn right! See tunne on ürgne ja ülistav :)

FB katkeid läbi aastate

2011-05-02T10:06:00.000-07:00

Enim like´tud wallpostid minu Facebooki ajaloos :))

Kergelt kätte andev naine on nagu bingovõit.Sinu käes on raha&see on ütlemata tore,aga kui Sa pole selle nimel kõvasti vaeva näinud,pole see ikkagi nii magus,kui raske tööga teenitud esimene miljon v vaevaga enesele võideldud kaaslane.Kõik mis on kergelt tulnud, ei kipu kaua püsima,veel vähem meile armas olema.Võidetud raha kulub tihtilugu tühjale tähjale,kergelt saadud naine sobib ka vaid tühisteks asjadeks.

xxx

Täna on olnud väga positiivne päev.Tegime kampaaniat & üks härra otsis meid ekstra hiljem üles ja tõi meile äsja ahjust võetud pirukaid - oi kui head need olid!Koju jõudes helistas mulle üks pensionär:"Kas üliõpilane Kadri Luik kuuleb?"Tema lugevat huviga minu artikleid,ma suutvat ikka intervjuudes inimeste hinge pugeda&üldse olevat mul väga eriline stiil ja head mõtted! No Super! Tänud ilusatele&headele inimestele!

xxx

Kohtusin täna mina VÄÄRISmehega - ei suitseta,kanget ei tarbi, poliitikas orienteerub suurepäraselt, usuhull ple, aga on läbi lugenud nii piibli kui koraani, ühesõnaga mehega on millest rääkida. Tsekib, et Sul oleks alati taldrikul midagi &joogijanu ei peaks tundma - isegi mantli aitab selga. Perfektne kas pole?Vallaline ka, aga väike AGA siiski on - 70 aastane lesk:D:D

xxx

Igakord kui hakkab see halin pihta,et kui kehv on elu Eestis,tekib mul vaid üks küsimus: KES V MIS ON RIIK? Riik on INIMESED! Sulle ei meeldi miski.Palun väga,tule rahva ette&sära oma ideedega,tee paremini,aga kurat võtaks ära hädalda!Ideaalsus on utoopia,alati on miskit valesti,mulle ka kõik ei meeldi,aga ma püüan põhjuseid/tagajärgi analüüsida/mõista&ehk anda oma panustki asjade paremaks muutmisel.

xxx

Elu on näidanud: toeta oma sõpra ka siis, kui mitte keegi teine teda mõista ei suuda v taha. Pane end tema asemele, ole empaatia ja tolerantsuse sünonüüm ja usu, sõber ei unusta seda iial.Kes oled Sina, et mõista kohut v öelda mis on õige v vale?Jah,vb ta eksib & saab ta haiget,aga sel päeval oled Sa ta õlg. See ongi sõprus:)

xxx

Ma hakkan juba taipama,miks Eesti mees ikka nii noorelt kõrvad padja alla paneb. Näed,et mees on vihane,kõrvust vaikselt ilmbub suitsu,aga ta ei julge Sulle näkku öelda,surub end maha.Näed,kuidas mees tahab,aga kui ta just viina auru all pole, siis ta ei julge öelda,et: "Tahan Sind nüüd ja kohe!"Ja kui mehel on tunded,siis kuuled seda tavaliselt sõprade käest hauaplatsil. Rohkem emotsiooni&julgust uueks aastaks!

xxx

Kui inimesed armuvad,siis nad kunagi ei tea,kuna see täpselt juhtus,kuidas see tekkis&kust see tunne tuli.Ometigi lahmitakse mingeid fraase stiilis:"Armastan Sind elulõpuni!" bla bla. Kuidas saab inimene seda lubada?Mis garantii selleks on?Nii müstiline kui on ühe emotsionaalse tunde teke, on ka selle kadumine.Armastus on sõltumatu,meie tahtele allumatu.Las ta tuleb&läheb-nautigem,kui ta on Teie õuel :)

xxx

"People come, people go – they’ll drift in and out of your life, almost
like characters in a favorite book. When you finally close the cover,
the characters have told their story and you start up again with another
book, complete with new characters and adventures. Then you find
yourself focusing on the new ones, not the ones from the past."
N.S.

xxx

Naied, naised, mis te meestega teinud olete? :) Kurvad ja õnnetud kõik. Kordan vana tõde: Ära investeeri oma armastust sinna, kust ainult negatiivset emotsiooni vastu saad. See on sama rumal kui tampida raha kasiinosse ja pärast imestada, et võidu asemel oleme vaid kaotanud.

Lähme mehele(seenele) !

2011-04-21T03:11:00.000-07:00

Kuldset tsitaati:"Võta ükskord normaalne mees!" kuulen ma ilmselt korra päevas ikka. Jääb mulje, nagu tegemist oleks seenelkäiguga, et sõbranna annab juhiseid, kus metsas ja mis piirkonnas hea seenil käia on ja muudkui lähed ja lükkad korvi täis.

Mehe võtmisega pole aga seenel käigul muud ühist, kui see, et sarnaselt seentele on ka meestega nii,et mõni on kärbseseen(ilus, aga mürgine) ja mõni ussitanud puravik ja mõni ammu purki pistetud pilvik. Kukeseeni, mida kastmeks pole tehtud leiab paganama harva. Ja needki võivad juhuslikult teele sattuda - alati pole ju korvi ja seenenuga kaasas.

Seni aga kuni mõni mürgiseen pole saatuslikuks saanud luban, et jalutan metsas lahtiste silmadega :)

Vead,mis teevad õnnelikuks

2011-04-17T02:47:00.000-07:00

Mul tärkas täna üks mõte - osad vead teevad meid õnnelikumaks, kui kümmekond õieti tehtud otsust...

Nägin eile üht filmi, mis mind liigutas ja teatud asjadele teisiti vaatama pani. See rääkis 23a noormehest, kel arenes suhe 37a lahutatud ja märksa elukogenuma naisega. Nende suhte takistuseks polnud kindlasti vaid vanusevahe, vaid ka usuerinevus. Mehe vanemad olid alati lootnud, et noorhärra võtab juudi ja kindlasti ei loodetud, et kodus tutvustatakse 14a vanemat ateisti. See film rääkis armastusest, takistustest, probleemidest mis kaasnevad iga suhtega, aga võimenduvad kui tegemist on kahe nii erineva inimesega.

Mul meenus erinevaid seiku nii mu enda, kui mu tuttavate elust. Kellele keelatud armastus võõras oleks - ükskõik kui väga me ei taha, ikka me kohtame elus nn. valesid mehi/naisi. Ja kui kahe inimese vahel on säde, siis on seda raske takistada nii asjaosalistel enesetel, kui kõrvalseisjatel.

Aastaid tagasi oli ühel mu hea tuttaval suhe abielunaisega. Mehe sõbrad olid skeptilised, vanematel polnud toimunust õrna aimugi. Mina küll nägin, et asjast asja ei saa ja see ei lõppe hästi, aga mida ma teha sain? Ma võisin lugeda moraali ja Nastja kombel tulevikku ennustada, aga see ei muuda inimese tundeid, see ei tee tema koormat kergemaks. Ühel päeval saatsin ma talle sõnumi, et ma ei kadesta olukorda millesse ta end mässinud on, aga ma kadestan seda, et ta elab, et ta tunneb, et ta on mässitud armastuse valusasse, kuid ilusasse piina ja isegi kui see ühel hetkel lõppeb siis on talle jäänud ehk sügavad haavad, aga ka kustumatud mälestused, mida aastaid hiljemgi meenutada. Haavad tõesti tulid ja mitte kriimud, vaid sügavad ja verised haavad. Aga ma ei kõndinud ka sel hetkel minema ja korrutanud, et ma ju ütlesin Sulle. Keda see aidanud oleks? Piltlikult öeldes võtsin riideräbala surusin selle haavale ja olin õlaks millel nutta. See oli valus õppetund, aga armastus pole kunagi okasteta roos. Iga magusalt lõhnav roos kannab enesega kaasas ka valu ja ohtu.

Mul oli endal aastaid tagasi üks suhe, kus minugi sõbrad ütlesid, et Sa näed ju, et see kuhugi ei vii. Jah, ma teadsin seda, ma teasin, et need hetked on vaid oleviku tarvis ja pole mõeldud tulevikku. Aga see ei takistanud mind, sest see ei muutnud mu tundeid. Ma läksin kaasa tundega, mis mind enesesse mässis ja ma ei tahtnud ega osanudki seda voolu peatada. Nüüd aastaid hiljem võin öelda, et ma ei kahetse olnut. Kuidas ma saan kahetseda midagi, mis tegi mind õnnelikuks, mis muutis mu elu tol hetkel paremaks, mis pani mind särama ja tekitas tunde, et ma polegi tunneteta tühi kest. Mõni asi ongi mõeldud vaid olevikku, mõni hetk elabki tulevikuta, mõni suhe, inimene, tunne ongi viga, aga kui see viga meid õnnelikuks teeb, siis kes saab meile vigu keelata?

Nagu ütles mu hea sõber ja nagu ma ise armastan päevast päeva korrutada - elatakse vaid korra ja vigade parandust ei tule. Uusi võimalusi ka mitte. Me peame elama nii nagu oskame. Ja alati vb ei oskagi, aga kas meie kõrval seisvad inimesed on veatud? Kindlasti mitte!

Meil on lihtne panna end kohtumõistja rolli, aga märksa keerulisem sättida end lähedase inimese olukorda. Lihtne on öelda, et see on viga, see inimene on viga, see suhe on vale, kõik on vale, aga kui Sa oleksid ise selles samas olukorras, kui Sind paneks see nn. viga särama ja tundma elusana, kas Sa keelaksid enesele elu?

Ma pole valinud kunagi kergeid teid siin elus, magnetina kisub mind sinna, kus on alati takistused ja okalised keelatud viljade rägastikud. Alati ma lähen sinna, kuhu teised manitsevad mitte minema ja minu ümber on tohutul hulgal neid, kes teevad päevast päeva sama. Nende seas minu sõbrad. Igakord kui ma kipun hukka mõistma, küsin ma eneselt, et mida ma õigupoolest hukka mõistan?

Nii nagu selles filmis, sõbrad kartsid, et naine on mehe jaoks liiga vana ja lisaks sellele, et üks tahab nintendot ja teine last, läheb naine varsti kortsu ja mees kindlasti pole valmis end pühendama jms. Kõik see võib ju tõsi olla, aga kes ei riski, see shampust ei joo. Ja mis te arvate, et n-ö. normaalsed suhted ei kanna endas raskusi? Kui kohtuvad kaks ühe vana,ühe usuga inimest, armuvad ja on koos, kas siis annab armastus garantiisid? Ka siis vb naine vastu puud surnuks sõita ja kogu see ilus lugu traagilise lõpu leida. Mitte miski pole siin elus garanteeritud!

Ma tegin vigu eile, teen tänagi ja kindlasti ka homme. Ma olen inimene, Sina oled ka! Me ei saa kahetseda tehtud, saame kahetseda vaid seda, et me ei elanud siis, kui selleks õige aeg oli.

Kui terve maailm seisab Sulle vastu, kui Sa tunned end üksiku, vastiku ja ainult vigades elava inimesena, siis ära unusta seda - kui see viga teeb Sind õnnelikumaks, kui kõik need õieti elatud hetked, siis naudi, võta elult, mis võtta annab! Elatakse vaid korra...

Unistage valjult!

2011-04-14T16:32:00.000-07:00

Ma ei pea enam ammu ennast normaalseks inimeseks. Kella 2ni öösel kirjutasin bakatööd ja nüüd mõtlesin, et kurat tuleb üks sutsakas ka siin ära anda, muidu ei tule und :)

Meenutasin täna seda, kuidas ma kohalikus lehes keskkooli aegadel mingit haridusteemat lahkasin ja lõppu ka ära märkisin, et vaatamata sellele, et ma pole reaalainetes teab mis käpp unistan ma siiski TÜs õppimisest. Nagu ma oma eelevateski postitustes maininud olen, siis mitte kõik sellesse ettevõtmisesse ei uskunud. Nad ju ei kahelnud tegelikult minu kirjutamisoskuses, vaid selles, et ma polnud olnud parim igal alal.

Siit ka küsimus? Kas me saame olla igal alal tipus? Kas me üldse peame kõike oskama? Minu isiklik kogemus on näidanud, et läbi ei löö need, kes kõike oskavad, suudavad ja tahavad teha, vaid ikkagi need, kes spetsialiseeruvad kitsale valdkonnale ja püüavad end just seal kõige enam areneda ja läbi lüüa.

Kuna ma olin kõva häälega välja öelnud, et lähen ajakirjandusosakonda katsetele, siis polnud mul erilist pääsu. Sel päeval ma kukkusin peahoone ees oma põlved siniseks - peale seda olin ma veendunud, et see päev teab mis hästi lõppeda ei saa. Võtsin siis oma avaldatud tööde kausta kaenlasse(no 3 aastaga oli sinna ikka kogunenud seda kraami) ja suundusin vestlusele. Selgus, et minu komisjonis on ka Marju Lauristin. See nimi kõlas kuidagi eriti kurjakuulutavalt. Närvid olid juba piisavalt pingul, kui oli aeg siseneda. Ees ootas mind päris mitu õppejõudu, sh ka Mart Raudsaar, kes minuga põhiliselt vestleski.

Põhiasjad olid juba ära uuritud ja lõpetuseks küsis Raudsaar:"Oled Sa mõelnud, mis saab siis, kui Sa tasuta kohale ei saa?"

Vastasin veidi üllatunud moel:"Ma pole sellele mitte kunagi mõelnud, olen vaid mõelnud, et mis saab siis, kui ma sisse ei saa."

"Mis siis saab", küsis Mart omakorda.

"Siis saab minust vabakutseline ajakirjanik.Kui ma sisse ei saa ja seda paberit ei saa, siis minu elus ei muutu midagi, see on mu kutsumus ja selle juurde ma jään!"

Õppejõud naeratasid ja Lauristin ütles:" Usun, et kohtume sügisel!"

Lahkusin rõõmsal meelel ja peahoone ees helises telefon. See oli minu ema. "No kuidas läks?" "99% kindlusega julgen väita, et olen sees, Lauristini sõnadest lugesin välja." Jaa nii läkski - me kohtusime tõesti juba sügisel, kui mina koos teiste rebastega tema akna all laulsime :)

Jah, mul olid oma nõrgad kohad, mis oleks võinud saada sisseastumisel saatuslikuks. Ja akadeemiline test sisaldab endas ka kõike muud, sh matemaatikat ja füüsikat, kui kirjatööd. Aga polnud päevagi, mil ma poleks uskunud, et ma ei saa ja ma ei saavuta.

Mul oli a) usk iseendasse b) usk kõige väelisemasse, et kui ta on andnud mulle ande, siis annab ta ka võimaluse seda arendada ja rahva hüvanguks kasutada c) mul oli kius, et tõestada neile, kes minusse ei uskunud, et nad alahindasid mind d) mul oli tahe end proovile panna ja näidata, et kõik on võimalik, kui ise tahta e) Mul oli ropult tehtud tööd, ma kirjutasin ja kirjutasin ja kirjutasin, et nad kõik näeksid, et ma tõesti olen valmis pingutama, et mind tõesti huvitab ja et mul on juba kogemustepagas, mis aitab mul seda teekonda läbida.

Ma pean seda väga oluliseks, et inimesel oleks siht selgelt sõnastatud. Ja julgelt tuleb oma unistused välja öelda, siis saavad need oma moodi poweri. Pluss Sa tunned, et pead rohkem pingutama, et mitte kõigi ees feilida.

Unistage, tehke tööd ja mis kõige tähtsam säilitage enesekindlus ja eneseusk!

Keegi ei usu teisse, kui te ise seda ei tee.Keegi ei too teile kandikul kätte võimalusi. Töö, töö ja ainult töö viib Teid sihile!

They didint believe in me!

2011-04-10T13:11:00.000-07:00

Kirjutan parasjagu oma bakatööd ja see on selline emotsionaalne tegevus. Tegemist on väga olulise kirjatööga ja teisalt kui see kord tehtud saab, siis on jälle võimalus tähistada ühe etapi lõppu elus. Minu bakalaureuseõpe venis mitmetel põhjustel päris pikale. Üks põhjus oli sisemine vajadus Eestist ajutiselt jalga lasta ja teine põhjus oli vajadus uute väljakutsete järele, milleks sai tol hetkel poliitika. Ma pole harjunud, kui mind raamidesse suratakse. A´la kõigepealt lõpetad keska, siis kohe ülikooli, siis istud seal doktorikraadini, siis lähed tööle, siis abiellu, siis teed lapsed - get real! Üks mu vanaema sõbranna oli kurjustanud, et miks Kadril oli vaja Inglismaale ronida. Hallo mammi, see, et Sinu elus käib kõiki mingit viisaastaku plaani pidi, ei tähenda, et mina oma elu elamata jätan. Asju tuleb teha, siis, kui süda kutsub, mitte siis kui keegi teine seda õigeks peab.

Juhtusin nägema täna videot, kus räägiti elus kaugele jõudnud inimestest, kellesse omal ajal ei usutud ja kes on elus sajaga feilinud. Ma ei julgeks väita, et olen kuskil täiega ebaõnnestunud, aga kindlasti olen kohanud elus inimesi, kes püüavad teha kõik, et näha minus nõrka, rumalat ja mitte kuhugi jõudvat keskpärast halli hiirt. Minu kunstiõpetaja küsis veel mõni aasta tagasi, et kas mind ei visatudki veel ülikoolist välja... Milline armas suhtumine ühe pedagoogi poolt, kas pole?

Mis seal salata ma ei olnud keskkooli aegadel õpetajate poolt just kõige tulisemalt armasatum õpilane. Üldiselt olin ma siiski kirjanduse ja muusikaõpetaja lemmik, sest need olid vähesed asjad, mis mind huvitasid. Mingis klassis tabas mind must masendus ja ma ei harrastanud väga koolipinki jõudagi. Sellest ajast on mul arvuti failidesse jäänud üks kiri... Kiri õpetajale, kes astus minu eest välja, kui mind sooviti välja visata. Jagan seda ajaloolist kirja Teiegagi.

Kallis ...

Tegelikult pole viisakas üht õpetajat nõnda eesnime järgi kutsuda, aga loodan, et sel korral annate andeks. Ma olen ammu juba tahtnud midagi öelda, aga pole olnud sobivat momenti, nii mõtlesingi, et jõulud on paras aeg oma mõtteid väljendada ja „ajakirjanik“ nagu ma olen, eelistan seda teha kirjutades. Mitte, et ma oleks nii nõrk tüdruk, et silmast silma teha ei julge, vaid lihtsalt. minu meelest oleks lahe istuda vaiksel talveõhtul tugitoolis, juua kuuma kakaod ja lugeda ühe õpilase kirja.

Te pole kunagi olnud minu õpetaja, seega ei oska Teid ka hinnata pedagoogina, aga tean, et inimesena olete küll ära teeninud medali. Ma tahan Teid tänada selle eest mida tegite selle aasta kevadel, et astusite minu eest välja ja usun, et just tänu Teile anti mulle uus võimalus. See tähendas mulle väga palju… Tol hetkel tundsin ise, et kõik on kaotanud usu minusse, ka mina ise… Mul oli olnud väga raske aasta, kadunud oli naeratus ja sõbradki ei osanud mind kuidagi aidata. Ja uskuge või mitte, ma ei olnud kooli ajal kuskil tänavatel jõlkumas, ma tõesti enamjaolt magasin kodus, sest nii tundus aeg kiiremini minevat ja valu väiksem ning reaalsus kaugemal või tegin asju, kus tundsin, et mul oli veel lootust kuhugi jõuda. Ma olen alati teadnud, kui tähtis on keskkooli tunnistus, aga tundsin, et jaks on otsas ja see paber jääbki saamata – vähemalt meie koolis. Teadsin, et ei suuda koolile anda midagi oma teadmistega, püüdsin seda korvata nii laulmise, kirjutamise kui ka ära teha midagi teiste õpilaste heaks. Aga tuli hetk, kus keegi võttis vastu otsuse, et kõik mida teen on mõttetu ja ma andsingi jäädavalt alla. Tahtsin minna… Ja kui kevadel kuulsin, mis oli õppenõukogus toimunud, sain aru, et ma ei saa lähtuda sellest mida arvab üks inimene, ma ei saa alt vedada sõpru, kes küll ei osanud mind väga aidata, aga ometigi üritasid need vähesed päevad mil koolis olin teha meeldivateks. Pean tunnistama, et kuigi mu hinded olid 9-nda lõpus kehvad, siis tegelikult ma ei tahtnud siit koolist ära minna ka paljudel teistel põhjustel. Siin leidub inimesi, kes omavad suurt südant, teadmisi ja paljut muudki. Mind panigi imestama, et tegelikult te ju mind ei tunne, kuid siiski te ei kuulunud nende sekka, kes oleks öelnud: „ Lootusetu plika, viskame välja“ .

Aitäh kõige selle eest! Mul on unistus – ma ei tea kas saan TÜ-sse ajakirjandust õppima, aga ühel paberil polegi ehk niivõrd tähtsust. Armastan kirjutamist ja Keskkoolis on antud mulle see võimalus. Mul on olnud siin palju häid juhendajaid ja palju tuge. See kool poleks see mis ta on, kui poleks Teid ja palju teisi, kes teavad, et tähtis on see, mis on südames – ARMASTUS, MÕISTMINE ja HOOLIVUS.

Ääremärkusena võib lisada, et ülikooli ma sain, samuti olin ma mõni aeg hiljem juba meediavaldkonnas tööl ja nüüd seisab ees ka lõpetamine...

Ma ei tea, kas see kõik oli tänu neile vähestele inimestele, kes minusse uskusid või oli see kõik tänu minu sisemisele tahtele, aga üht ma ütlen, ärge kunagi kartke unistada ja alati uskuge iseendasse!

Üks mees ütles kord midagi sarnast: " Surivoodil me ei kahetse tehtut, vaid tegemata jätmisi, aga siis on juba liiga hilja, et tagantjärgigi teha."

Sõbrad, maailmal on palju pakkuda, sh raskeid aegu, karme väljakutseid ja tohutul hulgal inimesi, kes teisse ei usu. Saatke nad perse! Elage nii, nagu Teie unistate, tehke seda, mida te teate end suutvat ja olge Teie ise!

Feimi ja sulli, täna teeme pulli!

2011-04-07T14:18:00.000-07:00

Mind kutsuti hiljuti ühele koosviibimisele, mis pidi endas sisaldama natukest rummi ja rohkelt loomeinimesi. Kuna mul pea juba tossas kirjutamisest, otsustasin härjal sarvist haarata ja vaadata, et kuidas siis muusikud pidu panevad. Seda enam, et reaalsuses lootsin ühe ürituse tarvis mõned kokkulepped sel õhtul sõlmida.

Haarasin "julgestustiimi" kaasa ja suundusin hotelli, kus kokkusaamine kokku lepitud oli. Jõudsime kohale lubatust varem ja otsustasime seltskonnaga fuajees oodata. Ca 10 minutit hiljem saabus bändi ninamees - maika seljas ja päikseprillid ninal, käed korralikult täis tätoveeritud. Samm oli muidugi juba suhteliselt sassis, nii, et oli ilmselge, et kokkulepete sõlmimiseks võib küll täna minna, aga iseasi, kas neist ka kinni peetakse. Muusikute taga maandusid hotelli siresäärsed blondiinid. Üks paistis sõjakam, teine pisut leebem. Esmulje petlik! Järsku tekkis mingi räige sagimine ja hakati ajama, et tuleb hotelli vahetada. Meie keegi ei saanud midagi aru, et mis toimub ja naersime, et no fck, anna siin allkirjad ära, pärast maksad ise kogu selle kupatuse kinni, et no meie jaoks suhteliselt võõrad inimesed kõik. Mis peale üks blondiinidest teatas:" Te vist ei tunne neid mehi, 60 000 ühe õhtuga pole nende jaoks mingi probleem!" Mida iganes! Seltskond liikus, liikusime meiegi.

Oleme keset õhtust liiklust ja ilmselt sponsorite poolt sebitud auto rooli suratud blondiin vajutas ilmselt korraga pidurit ja gaasi, sest no pidurituled olid pidevalt helkimas, kui järsku hakkas ta eriti eriskummalisi sõiduvõtteid katsetama. Kuna meie pidime lihtsalt järgi sõitma, siis oli päris kummaline vasakule pööravast sõidureast otse kupatada ja signaalitavate kaassõitjate viha alla sattuda. Mingi hetk otsustas tibi eirata kõiki liiklusmärke ja muid takistusi. Ma vaatasin, et OK, blond pöördes ja kasutasin sihtpunkti jõudmiseks siiski ettenähtud teid.

Jõudsime siis hotelli, ninad võtsid toad ja ülejäänud punt vajus n-ö. tagauksest sisse. Joogid toodi lagedale. Miskipärast meie seltskonnast ei suutnud keegi ära otsustada, et kas siis manustada või mitte. Kõigile vist tundus, et turvalisem oleks jääda kaineks, et vajadusel kiirkorras lahkuda. Eriti kui räägiti lugusid, kuidas üks vendadest pidi oma korteri maha müüma, et kinni maksta mingeid kahjusid, mille nad ühes hotellis tekitanud olid. Ja oli tunda, et ilmselt kui ikka keegi palju piniseb, siis saab vastu hambaid ära kah. Ümberringi toimuv oli suhteliselt kaootiline - suitsetati nii, et tuhka oli vaip ja voodi täis, jooki voolas ojadena ja räägiti storysid lavalaudadelt.

Aga parim pala selgus siis, kui üks blond koos bändimehega lahkus. Nimelt selgus, et tüüp oli luuale valetanud, et on räige millikas. See seletab nii mõndagi, miks neiuke mehe pärast seal kukerpalle valmis oli tegema ja sellist kahtlast juttu mingitest summadest rääkis. Võib-olla oli tegemist nõiaga, igatahes vars mille otsas ta istub pole küll nii palju väärt, kui ta ise arvanud oli. Kahju kohe sellistest!

Õhtu võttis tuure, kes tegid maadlusvõistlust, kes rebid eurosid ribadeks - ilmselt pole nad kuulnud midagi Aafrika nälgivatest lastest või Tallinna kodututest.

Õhtu parimaks palaks oli muidugi see, et kõigil bändimeestel on keelatud suhete loomine, sest see segavat tippu jõudmist ja töötegemist (ilmselt jah, töö, mida tehakse pidevas joobes, pole just naiste unistuste elustiil). Olgem ausad, milline ajudega naine tahakski mingi rockariga koos elada, kes tuuritab ringi ööd ja päevad ja viibib ilmselt rohkem oma groupie´de ja bändi pällide,kui Sinuga ühes voodis.

Samas oli see kõik kuidagi trööstitu ja kurb - tegelikult ju andekad inimesed, kes kirjutab fantastilisi lugusid, kes mängib hästi mõnda instrumenti, aga kui tühine tundub see elu ühest linnast ja hotellist teise,vahetuvad ainult voodilinad ja naised. Ilmselt muidugi alkoholivines tundub kõik see maailm palju kirkam ja ilusam.

Aga siiski, ühel päeval tõusevad nemadki, avavad silmad ja mõistavad, et on juba 40 aastased. Neil pole naist, lapsi, kodu, halvimal juhul ka mitte enam tervist. Kui hästi läheb, siis on mõne maltsa mõju all kirjutatud lugu, mida veel 20a hiljemgi raadiotes mängitakse.

Minu jaoks on olnud muusika ja lava see koht, kus ma saan olla keegi teine, ma saan lasta rihma l]dvaks. Laval peabki olema artist, aga Sa ei saa olla 24/7 ulmeäge pilves rockstaar. Inimesel peab olema oskus vahetada rolle.

Ühel hetkel ei lasta neid enam ühestki hotelliuksest sisse, ühel hetkel ei kasva papp enam puu otsas ja ühel hetkel ei kannata organism enam välja lõpmatuid rummipudeleid. Ja sel hetkel oled sa siin maailmas üksi. Vb mõni truu groupie on veel jäänud Sinu kõrvale, kes on end koos Sinuga põhja joonud või seisab seal sellepärast, et Sa oled talle rahakoti eest. Su sõbrad on Su hüljanud, sest sinu attitude on nad ammu lämmatanud. Klienditeenindajad pagevad leti alla, sest nad on väsinud küsimusest:"Kas Sa üldse tead, kes ma olen, rsk!?" Sa vaatad peeglisse, Sa oled vana ja koltunud ja kogu maailmal on Sinust pohhui!

Meenutades ühe tegelase tookordseid sõnu, et:"Mulle ei meeldi, kui mingi naine mind käsutab või keelab mul bändi teha,kui keegi liiga lähedale tuleb, jooksen minema", siis lubage ma arvan, et see mees jääbki jooksma. Mitte naiste eest, vaid iseenda eest. Mitte ükski naine ei võta mehelt tema hobi ja armastust. Mitte keegi ei saa meilt võtta meie vabadust. Põgeneda saab vaid enese nõrkuse ja hirmude eest. Võib-olla tõesti oled Sa oma kiitlemisega kukkunud sinna auku, kus naised Sinus vaid rahapakki näevadki, võib-olla tõesti Sa ei oska olla korraga nii edukas muusik kui normaalne pereinimene, võib-olla tõesti oled kaotanud oskuse armastada, aga kulla mees, feim ja sull ei asenda Sulle kunagi seda, mida inimesed tegelikult eluks vajavad.

"Glamuurne" elu suitsupilves ja klirisevad aknaklaasid, hämardunud silmavaat ja veriseks löödud nukid, kallid autod ja odavad naised... Kas see on elu, kas see on õnn? Võib-olla mõnele on...

PS! Loomulikult lahkusime me õigel ajal - see polnud päris meie pidu :)

Mida naised tahavad?

2011-04-04T14:33:00.000-07:00

See iidne küsimus hakkas täna mindki vaevama. Tõsi, olen ju ise naissoost ja peaks enda ja oma suguõdede mõttemaailma laksama päris edukalt, aga kui mõne teise naise käigud v mõtted veel näen ette, siis enda alateadvuse sügavustesse pole ma veel ust leidnud.

Toon tüüpilise näite, mida kõigil naistel ette tuleb. On mees - täitsa arvestatav isane, aga mõistuse hääl ikka koputab uksele, et:"Hallo, maa kutsub, mõttetu tühikargaja, egomaniakk ja naistemees, leave it, leave it!" Ja sa mõtledki, et ah, muidugi, pole muidu ka midagi erilist, ei viitsi aega raisata. Et, kui mees nagu ise ei raba sajaga ja ise ka just patja ei nuta, siis las see case jääb. Diil!

Ja siis näed seda vastikut meest, keda Sa ju silmaotsaski ei kannata. Ja mingil põhjusel haarad esimese läheduses oleva mehe ja kukud mängima. Hr. Arvestatav vaatab pika pilguga, Sina saad hoogu juurde - järelikult läheb ju korda. Valad õli tulle... Üks hetk maandub mees teise naise juures. OHUMÄRK!!! Paanikaosakond! MIs toimub? Kes see naine on? Miks ta temaga on? Mida kuradit nad mõtlevad???

"Oot,oot", sosistab mõistusehääl."Sul oli ju kama sellest arrogantsest mehest, kellega nagunii poleks Teil pikemas perspektiivis midagi peale hakata!"

Alles see oli, kui see ülbik Sinuga ei rääkinud, Sa olid solvunud ja süüdistasid teda kõigis maailma pattudes ja pidasid kõiki mehi sigadeks.

Nüüd kui ta Sind viisakalt tänaval tervitab ja lausa pikemalt mõnel päevakajalisel teemal räägib, tunned Sa, et midagi on mäda:"Miks järsku nii sõbralik ja üldse, äkki ta polegi siga ja maailma kõige hullem sitapea!?" Ega see pole ka hea, kui liialt sõbralik olla, siis vb see vimm ära kaduda ... OHUMÄRK! Eriti hirmus on, kui ta Sulle järsku jälle silma julgeb vaadata ja sinna otsa veel naeratab, sees läheb sõjaks. Mõistusehääl:" Silmad kinni, silmad kinni tüdruk, kõnni kohe minema, kohe!!!" Ja siis mingi hädine tegelane kuskilt mujalt organist:"Awwww... millised võrratud kurrud, nii armas!"

Mida kuradit me naised tahame? Ise nagu ei taha, aga teisega ka ei kannata vaadata. Üks osa nagu tahaks, aga teine pool välistab sootuks. Sõbralikkus tekitab paranoiat ja hirmu tunnete tekkimise ees, ülbus ja ignoreerimine ajab vihale ja tundub solvanguna.

Kurat, kas te saate aru, et pole midagi hullemat, kui olla NAINE!

Visualiseerimine (raha)

2011-03-29T14:11:00.000-07:00

Käisin täna Energiakeskuses PSYCH-K koolitusel, pigem nimetagem seda meetodi tutvustamiseks. Meetod räägib peaasjalikult meie alateadvuse mõttemustritest ja uskumustest, nende muutmistest ja visualiseerumisest, et saavutada elus unistuste eesmärgid.

Mul tekkisid täna seal istudes järgnevad mõtted... need seostusid rahaga.

Eks kõrvu jääb ikka alati see, mis häirib. "Palju te tahaksite raha - visualiseerige seda" v "Teie uskumus on, et Teil pole õigust tehtu eest raha nõuda ja hästi elada".

Mulle on alati tundunud see raha teema suletud ring. Visualiseerin raha, et saada mingeid hüvesid... suur maja, Hummer jne. Kui ma need asjad saavutan, siis ma pean jälle visualiseerima raha, et see maja ikka köetud saaks ja Hummer ka toidetud oleks. Ja see "õigus tasule" kõlab nagu vabandus või õigustus sellele, et miks PSYCH-K tegijad nii soolast hinda nõuavad. Põhjus miks see meetod mind algusest saadik on häirinud on see, et ma alateadlikult tunnen n-ö. rahalõhna. Kuna seostatakse ka Jumalikkusega v religiooniga, siis kirik ei küsi meilt mingit tasu selle eest, et nad aitavad meil iseendeid leida v aitavad narkomaaniast v alkoholismist võitu saada. Asja tehakse puht südamest - ma näen, et kellegil on raske ja ma aitan teda ja see tuleb mulle elus tagasi. Raha asemel võiksimegi visualiseerida õiglust, õiglast tasu, tasu,mis ei pane meid ületarbima, vaid katab meie vajadused jne. Kohutav on see suurushullustus ja tarbimine, mis meile ühel päeval saatuslikuks saab. Raha ei tohiks olla eesmärk v vahend, vaid see peaks kaasnema eluga, kus me oleme saavutanud sisemise tarkuse, väärtushinnangud, motivatsiooni, äratundmise, mis on meie kutsumus jne. Kui me ei visualiseeri algatuseks ajusid, siis rumalate kätes on raha vaid paber, mida irratsionaalselt kasutatakse. Ja ma siiralt usungi sellesse, et kui me anname, siis see tuleb meile tagasi, see ei tähenda, et see peaks meile tulema rahana. Kiriku näitel võiks ju ka öelda, et kirik annab ja tegelikult võtab ju annetuste näol - inimene, kes on saanud abi, ei ole kunagi kitsi ja omakorda aitab teisi oma võimete piires. Nii tekib positiivne ring.

Mineviku radadel

2011-03-27T10:43:00.000-07:00

Võtsime täna ette suurpuhastuse. Ehk siis oleme hävitanud u 40 kotitäit raamatuid. Muuhulgas tulid välja ka minu vanad päevikud, mis sisaldavad minu teismeeas kirja pandud mõtteid. Mõned toon välja...

"Soovin Sulle pisaraid, mis päästavad hinge, kuid ei uputa elu."

"Mulle meeldivad vanemad mehed ja verinoored tüdrukud - viimased on rikkumata ja esimesed on kasutatult mugavamad käsitleda." NO COMMENTS!

"Hea film suudab haarata - panna nutma & naerma, kaasaelama. Suudab panna teisiti vaatama oma elule - elufilmile."

"Meile kingiti tagasi südamed pappkarbis - need olid murtud.Peale seda muutus kõik - kaotasime usu armastusse!"

"Armastus ja armukadedus ei kuulu kokkua - kui siis vähesel määral, et ei kustuks säde."

"Kätte võidetud naised tulevad ja lähevad, aga kättesaamatud jäävad alatiseks mõtetesse."

"Kui võtad armastust südamega, võid auku kukkuda. Kui võtad armastust mõistusega, võib selle võlu kaduda sootuks."

BY Kadri Luik

Kas rikkust saab hinnata vaid eurosid lugedes?

2011-01-26T13:36:00.000-08:00

Viimastel nädalatel on minu ümber räägitud põhiliselt rahast ja sellest, kui vased me eestlased ikka oleme. Ei salga, ei söö minagi kodus kalamarja ega rüüpa šampanjat kõrvale.

Mis on vaesus? See on äärmiselt suhteline. Mõne jaoks piisab eurost, mõni ei suuda ka 100 000 eurost rõõmu tunda. Mina ausalt ei istu päevast päeva internetipangas ega loe oma eurosid kokku ja kalkuleeri selle üle, kas ma olen nüüd rikas või vaene. Päris paljud vist on seda teed läinud, lisaks kuulub sinna juurde ka küsimus: „ Kes minu vaesuses süüdi on?” Kes süüdistab riiki, kes ülemust, kes iseenda laiskust.

Masu on meid kõiki puudutanud ja ega need küsimused polegi alati valed, kuid minu mure on hoopis teine. Mina küsin, kas eestlane on rikas vaimult? Sellist küsimust ei näe ma päevalehtede esilehekülgedel, miks see rahvale muret ei valmista? Ehk sellepärast, et siis pole kedagi süüdistada? Eestlase parim toit on ajast aega ju olnud teine eestlane. Seal kus saab kedagi oma hädade pärast patta panna on ikka rohkelt rahvast koos.

Vaimult pole raske rikkaks saada – jõukam ostab raamatu, vaesem laenutab, aga kõigil on võimalus end harida ja teadmisi kasvatada.

Ma ei vaidle, et ilma rahata siin ilmas läbi ei aja, aga ilma vaimutarkuseta jääme ka tuhandeid eurosid omades rahulolematuks. Seega on minu soe soovitus rahvale, et kui sellest analüüsimisest ja kalkuleerimisest villand saab ja nagu kiruda ka enam ei viitsi, siis avada mõni väärt raamat ja uskuge te üllatute, kui rikkaks võib saada ja kui kauniks võib muutuda elu teie ümber.

Kõik saab alguse inimsuhetest – oskusest väärtustada ennast ja teisi. Enne valimisi oleks eriti oluline meeles pidada, et ka poliitikud on inimesed. Teevad vigu, panevad sajaga pange, aga vaevalt nad on tulnud poliitikasse selleks, et iga päev sõimata saada. Inimesed teevad oma tööd ja üritavad alati saavutada parimat. Hinnakem ka teiste inimeste pingutusi. Lihtne on kodus mehele käratada, et: „Kuradi laiskloom, ukselukk on ikka parandamata!” Aga mõtle järele, oled ehk ise tema varem tehtut kritiseerinud või unustanud tunnustada. Lööge kinni see internetipank, mis teile kõigest materiaalset olukorda tutvustab ja visake hargile telefon, kui helistab naabri Mann, et kiruda kui halvasti kõik on. Tõeline õnn ja rikkus on peidus teis endis!

Lastetud pered on öelnud, et õnnis aeg saabus siis, kui oli juba alla antud. Mina usun, et ka materiaalne heaolu saabub siis, kui me selle ümber päevast päeva ei arutle. Inimene, kes on iseenda arengusse aega investeerinud, ei sure iial nälga. Olgu võimul kes tahes, miljonärideks ei see me kõik nagunii ja mõtlemisekunsti ei õpeta ükski erakond.

Viin päästab mehe hirmuahelaist?

2010-12-25T00:17:00.000-08:00

Kuna ma olen vallaline ja minu sociallife on suhteliselt tihe, siis juhtun päris sageli vallaliste ja mitte nii vallaliste meeste sihtmärgiks, kelle eesmärk on ilmselgelt naine voodisse rääkida. Eks alkohol teeb oma töö ja sellistega on paras maadlemine. Aga mitte sellest ei soovinud ma rääkida. Kaudselt siiski. Olles natuke aega siin ilmas elanud, olen ma kohanud ikka erinevaid mehi ja üritanud ka igasugu situatsioone ja meeste mõttekäike analüüsida.

Kui kuulata repliike või lausa monolooge, mille abil naist voodisse üritatakse saada, siis esmapilgul jääb tõesti mulje, et eks see üks päheõpitud tekst on, mis enamike naiste puhul töötama peaks ja neiul stringid ise jalast kaovad. Mehi ja taktikaid on erinevaid, aga kui sügavamalt jälgida, siis kas tegemist on ikka joobnud inimese hämaga või püütakse selles seisundis minna teise reaalsusesse?

Kui Eesti mees on muidu tunnete avaldamise osas paras tossike, siis pitsike viina teeb selles osas imesid. Kui naised, kes ei pärine Vouge kaanelt on üpris keskpärased, siis pärast 3 õllet on nad ju täitsa pandavad. Kui kaine peaga ei tihka meeldivalt naiselt seksi manguda, siis pärast hot shoti on see kuidagi eriti mõistuspärane. Kui kainena ei meeldi meile teemad nagu lapsed ja abielu, siis purjuspäi võiks sellest täitsa rääkida. Kas pole? Just selliseid erinevaid mõttekäike ma peaasjalikult kuulen. Aga mis siis on nende taga?

Ehk mehed lähevadki oma teise maailma korraks – maailma, kus nad tegelikult elada sooviksid, maailma, kus nad saavad olla julged rüütlid, lõunamaised südametemurdjad, kes suudavad ja oskavad öelda ilusaid sõnu, kes julgevad nõuda head seksi ja teha tulevikuplaane. See on maailm, kus naised on ilusad ja head, kus korvid pole nõnda valusad. Miks purjuspäi inimene julgeb? Sest siis on valulävi kõrgem ja hommikul saab pugeda vabanduse taha „Ma ei mäleta!”

Mul on paar juhtumit, kus vastaspool on hommikul väitnud, et tema pole üldse siivutuid samme astunud ja ta ei mäletagi midagi. Keda te lollitate??? See on riivatud ego, mis ei taha mäletada, et Teile on julmalt korvi antud. Ma tean mehi, kes võivad olla täis nagu tarakanid, aga kätt nad Sulle külge ei pane. Neil pole seda vajadust ja siis on teine sort mehi, kes lausa peavad vähemalt korra katsetama, kas hammas peale hakkab. Seda sorti mehed on kaine peaga parajad tossikesed ja üritavadki just joogisena enesele midagi tõestada.

Olgem ausad, mina isiklikult pole küll kunagi nii purjus olnud, et oleksin langenud sellise mehe kätevahele, kes mulle vastumeelt on. Ja ma sügavalt kahtlen, et mehedki suudavad tõelised peletised kauniks juua. Keskmine kodanik ikka helistab täis peaga endisele armastusele või üritab voodisse saada partnerit, kes pikalt fantaasiates uidanud on.

Mulle tundub meeste alkoholiuimas käitumine alati teps kahtlane – raske uskuda mälulünki, raske uskuda, et see ila on välja töötatud eesmärgiga keppi saada. No võib-olla isegi on, aga samas räägib see ikkagi mehe alateadlikest soovidest. Silitan ja räägin ilusat juttu, lootes seda ka vastu saada. Ja rääkigu mehed mida tahavad, armastatud ja hoitud soovivad nad ka kaine peaga olla, aga ikkagi kipub olema, et ilusad ja head oskavad nad olla vaid purjuspäi, sest siis on oht haiget saada väiksem.

Tähtkujudest :)

2010-08-18T13:24:00.001-07:00

Kuna praegu on see teema jälle moes, siis tegin oma kogemuste põhjal mõned tähelepanekud:)

Ambur: Tühja/tähja norija - never!
Kaljukits: Füüsiline tõmme, vahel ka intellektuaalne, aga liiga kinnised - jääb ära!
Veevalaja: Need räägivad ainult seksist...hmm.
Kalad: Lilli saab kuhjaga, aga üldiselt on nad sõltlased- alkohol v drugid v kõige hullem Sinu sõltlased - vangi elu- ei iial!
Jäär: üks tuli mulle kunagi kätega kallale- ei jäänud hea mulje.
Sõnn: Üks austaja oli mul sõnn, kord viha hoos midagi kobisesin ja ei võtnud paar päeva ta terrori kõnesid vastu, seejärel tabas mind surmahirm...Nende meestega pole nalja, kui tülli lähed on targem ise endale kuul pähe lasta.
Kaksikud: Pidevalt veiderdavad ja püüavad oma nalja taha peita tõsiseid tundeid, aga kui juba tunded mängus on, siis kaksiku südamesse jääb see naine pikaks ajaks:)
Vähk: Müstika! Neist ma ei saa aru, vanemad vähid on toredad, nooremad teevad mingeid veidraid käike ja hoiavad voodis nii kõvasti ümbert kinni, et võid lämbumissurma surra.
Lõvi: Tantsida saab kõvasti ja toredad on nad küll, aga ma ei kujuta seda päris hästi ette.
Neitsi: Pole ühegagi väga kokku puutunud, pidid puhtusefriigid olema.
Kaalud: Kui seksist juba juttu tuleb, siis on selge, et tegemist on konservatiividega. Nende meestega suheldes peavad olema raudsed närvid, sest tegemist on tõeliste naistemeestega ja väike vale pole nende jaoks patt. Iseloom on kerhelt öeldes sitt! Aga kui võidad nende usaladuse, siis tulevad nad Sinuga läbi tulest ja veest!
Skorpion: No ilmselt see tähtkuju on midagi vaimule,kehale ja mõistusele... Aga kui ära armuvad, siis paiskavad selle niimoodi näkku, et võid infarkti saada, aga see on ju tglt armas :)) Üldiselt kõige tõsisemalt võetavamad mehed ;)Skorpioni kõrval nälga ei sure!

Üks kaunis kiri :)

2010-08-18T02:37:00.000-07:00

Sain ühelt oluliselt inimeselt kirja...see on üks ilusamaid kirju, mille olen saanud. Seda kirja lugedes ma tundsin, et minu nõrgad küljed pole mitte põlu all, vaid need on pandud kirja kui tugevused. Seda kirja lugedes ma tundsin, et elu on ilus ja inimesed minu ümber veel ilusamad. Ma tean, et võlgnen palju oma sõpradele, kes minu eest on hoolt kandnud nii füüsiliselt kohal olles, kui ka mõtetes minuga koos võideldes.Kirjutaja lahkel loal jagan seda Teiegagi :)

Kallis Kadri,

Sa oled täiesti teistmoodi kui teised. Kunagi kui sa rääkisid natuke rohkem oma elust, mõtlesin, et arvestades läbielatut muutuks iga teine kinniseks ning kahtlevaks, kardaks usaldada. Sina aga lubad inimesed avali käsi oma maailma,kartmata neid. Ja see on teistmoodi. Olen vahel mõelnud, et teatud määral polekski sa nagu n-ö traditsiooniline täiskasvanud vaid pigem sarnaned oma käitumiselt minu 2 aastase tütrega. Sama avatud,sama soe ja sama siiras. Kui tema ütleb,et ma olen kallis, siis olengi. Sinuga on samamoodi. Siirus on see, mis sinus võlub. Ka siirus iseenda tunnete, inimestega suhtlemise jm osas.
Jumalaga on veidrad lood. Ja tal on veidrad plaanid. Aga minu arvates üks on kindel - ta ei luba enne meist mitte kedagi ära, kui oleme oma eesmärgi täitnud. Ja see eesmärk ei ole inimestel sama. Sinu eesmärk ei ole täidetud. Seda on tunda ja seda on näha. Ma arvan, et peaksid oma lugu rääkima. Just nii siiralt nagu sa oled. Sest nagu sa facebookis nägid, siis inimesed harrastavad pea liiva alla peitmist. Kergem on mõelda - minuga ei juhtu, see on ohutu, kui endale tunnistada - tõesti, sellega on omad ohud seotud, võibolla tasuks oma naistearstilt küsida teisi meetoteid.

Mulle tundub, et me ei oska, tõesti ei oska, ei oma elu ega inimesi selles elus väärtustada enne kui meid raputatakse nagu soolatopse. Raputatakse tugevalt ja tuletatakse meelde - elu võib lõppeda vaid paari sekundi murdosa jooksul. Ja oma vabandused, oma armastusavaldused, oma head soovid, kõik, mis jäi tegemata - see jääbki. Seepärast on nii ääretult oluline hoida, neid kes südamesse pugenud ja neile meelde tuletada, et neil on koht, neil on roll ja neid ei unustata. Nad ei ole üksi. Ja mitte ainult siis kui mure on suur, vaid ka siis kui mure tundub või on imetilluke ja tühine. Mure on mure.

Ehk siis lühidalt. Ma ei usu jumalasse otseselt, kuid ta on minu maailmas kaudselt. Ma olen elus 3 korda jumalalt palunud abi. Sinu eest 3 korda. Lihtsalt, sest sul on minu elus roll. Sa annad midagi,mida teised ei anna. Sa tuletad meelde mulle teatud lapselikke ilusaid asju, siiras olemist. Ja ma loodan, et see, et on nii palju inimesi, kes sinust hoolivad, aitab sind. Sest sul on veel palju ees. Raske uskuda, et maailmas ei ole ühte mitmelapse väga head emmet Kadri. Peab ju olema üks emme Kadri. Ja naine Kadri. Ja sõber Kadri. Ja veel palju vorme sellest Kadrist.

Oled kallis!

Hoia ennast!

Ajuinfarkt

2010-08-06T11:41:00.000-07:00

Seda, et elu karm ja ebaõiglane on, teadsin ma juba ammu, aga vahel nagu veidike liiga karm. Paar nädalat tagasi tundsin Soomes, et midagi on nagu veidi valesti – peapööritus, iiveldus, nõrkus. Kuna väljas oli ca 40 kraadi kuuma, siis arvasin, et ju see kuumarabandus on ja ei pööranud asjale suuremat tähelepanu. Võtsin külmavee pudeli kaissu ja kobisin magama – arvasin, et nädalavahetus mind ära kurnanud. Õhtul oli juba kõik ok ja unustasin vahejuhtumi sootuks. Paar nädalat hiljem valasin piima klaasi ja hakkasin sellega toa poole minema – miski tundus valesti, klaas hoidis viltu ja äärepealt oleks piim põrandale voolanud. No ikka juhtub, ju olen lihtsalt kobakäpp. Sama arvasin ka hommikuti, kui pesu hästi selga ei saanud, et ju lihtsalt uni silmas veel. Ka arvutiga trükkides vigu tehes ei osanud ma veel miskit kahtlustada. Paanika tabas mind päeval mil suutsin kogu oma õhtusöögi vaibale pillata, pisar voolas ja nühkisin lapiga põrandalt kartuleid kokku. Otsustasin, et midagi tuleb ette võtta ja suundusin kohalikku tervisekeskusesse, kus nooruke arstitädi õlavöödet katsudes arvas, et tegemist lihaspingega ja veri ilmselt lihtsalt hästi ei liigu, ning kirjutas välja hobuse doosidega valuvaigisteid ja lihaselõdvestajaid. Öösel aga läks asi täitsa kummaliseks, käsi tardus, käes olev asi jäi kui liimitult pihku ja järsku oli tunda elektrit, seejärel valu ja siis läks tsirkus lahti – käsi vehkis igas ilmakaares, küll peksin ma ära iseennast, küll mööblit, paremaga kinni hoida ma seda ei suutnud, terve vasak külg kiskus maad ligi. Hoog taandus, kuid kordus ca 20 minuti pärast uuest, mistõttu pöördusime kohe kiirabisse. Kohapeal tuli võtta järjekorra number ja oodata – taas tabas mind hoog. Arstid kõndisid tuimalt mööda ja ütlesid vaid, et kõigil on siin järjekorra number. Ümberolijad vaatasid mind nagu pidalitõbist… Mõistus oli mul selge, aga oma vasakut kätt ma ei suutnud kontrollida. Lõpuks saabus minu kord. Hoog kordus arsti käte vahel, kes arvas, et tegemist pole millegi eluohtlikuga ning andis mulle rahusteid ning palus puhktuppa minna.

Nädalavahetusel ootas mind tagasisõit kodumaale, mis möödus komplikatsioonideta, kuigi käsi oli tuim ja vahel kahtlaselt tõmbles. Helistasin perearstile, kes arvas, et vaevalt tegemist põletiku või millegi tõsisega on, et vereproovi pole ehk vaja. Võitlesin siiski saatekirja välja. Aga kuna käsi oli endiselt tuim, otsustasin nädalavahetusel tutvusi kasutades pääseda kiirabisse verd andma – proov midagi ei näidanud. Neuroloogi järjekorrad on meil ju kuude pikkused ja seega otsustas mu hea sõber sekkuda ning läks ise neuroloogiga rääkima, et viimane mind jutule võtaks – seda ta ka tegi – oma puhkuse ajast muideks. Neuroloogile asi ei meeldinud ja poole tunniga oli tarvis jõuda Tartusse kompuutrisse. Sealne õde veel nähvas minu küsimuse peale, et kas midagi kahtlast on näha, et: ”Mida te seal näha tahate?” Vaikisin ja läksin ootama valveneuroloogi, kes lõpuks ka saabus ja ütles kohe, et tarvis on teha uus ja põhjalikum kompuuter uuring. „Mida kahtlustate,” uurisin murelikult. „Ei sooviks liialt spekuleerida, kuid ilmselt on tegu kasvaja, insuldi või multiplex skleroosiga”, nentis arst kiiresti minema tormates. Nii ma seal siis lamasin, ihuüksi, telefoni aku tühi, oma uhkes punases suvekleidis pisarad voolamas. Õde tuli vererõhku mõõtma – ülemine üle 200. „Kas Teil on alati nii kõrge vererõhk”, uuris ta murelikult. „Ei, aga kui Teile teatataks, et teil on ilmselt tõbi, mis lõppeb hauas, siis ka teie rõhk oleks kõrge”, pobisesin vastu ja pisardasin edasi.

Koju mind vahepeal ei lastud, nii, et oma uhkes kleidis ja ainult rahakott näpuvahel saadeti mind kohe haiglasse, kus asuti minu aju puurima ja uurima. Üks diagnoosi kahtlus kõlas hullemini kui teine , nt epilepsia – sellega ei sooviks küll elada, järgmisena multiplex, ohoo, varsti ratastoolis – ei aitäh, või vähk, no oh seda rõõmu, ajuvähk, seda nagu ka ei sooviks. Muidugi 23a olla ajuinfarkti ohver pole nüüd ka teab mis rõõmustav uudis, aga vähemalt ma elan ja taastun.

See kogemus on mulle vaid kinnitanud kõike seda, mida olen siin varem kirjutanud – elu on lühike, elu ei saa rahaga osta, elus ei saa päevi raisata. Me kõik mõtleme, et ah, ma ju alles 20, 70a ikka veel ees – sõbrad, ma olen ka 23, siiski olen infarkti ohver.

Ilmselt küsite, et miks ja kuidas minuga selline asi üldse juhtus. Räägin, mis edasi sai. Mind hakati juba haiglast välja kirjutama, kui minu raviarst arvas, et targem oleks ikka veel mõned uuringud teha. See otsus päästis mu elu. Kui ma oleks tol päeval lahkunud, ei oleks mind enam Teie hulgas. Avastati, et kõik minu peamised arterid, sh unearter on 70% ummistunud. Oleks ma koju läinud, oleks iga väiksem vale samm mind tappa. Nt lennureis v suurem füüsiline pingutus. Miks need sooned siis umbes olid? Põhjus on see, millest ravimifirmad ei räägi ja arstid hoiatusi ei jaga. Olles söönud 7a beebipille ei rääkinud keegi, et need tekitavad trombe. Ma olin pidevalt hädas turses jalgadega jne, aga mul polnud aimugi, et kõik see keemia oli mind vaikselt tapnud. Nii mugav oli püsisuhtes olles kindel olla väiksele roosale tabletile, nii hea oli teada, et tsükkel on nagu aamen kirikus. Kõik see mugavus läks mulle maksma äärepealt minu noore elu. Kõik see jama võttis mu tol hetkel psüühiliselt täiesti läbi.Vererõhk oli laes, tablette muudkui surati juurde ja lõpuks tuli mul kogu selle keemia vastu räige allergiline reaktsioon. Ütlen ausalt, tol hetkel ma tahtsin surra, sest ma olin sellest võitlusest väsinud. Õnneks olid mul sel hetkel toeks fantastilised sõbrad. Olin nii piinatud, et ei jaksanud poekottigi kanda, uue infarkti oht oli väga suur. Sõbranna käis ja tegi mulle süüa ning määris mu allergiast villidesse läinud keha. Jah, ma taastusin, ma tunnen jälle oma vasakut külge, mu kehal pole jälgegi villidest ja ma jaksan jälle hommikuni tantsida, aga see oli ränk võitlus, kus ilma sõprade ja pere toeta ning Jumala abita oleks ma olnud teises ilmas.

Ühel õhtul tundsin, et nüüd on minek. Sõbrad olid minu juures, kuna nad ei julgenud mind tol hetkel valveta jätta. Tundsin, et see ongi lõpp. Hommikul ärgates helistas üks kristlane, kes ütles, et ta oli eile tundnud, et surm tuleb, mis peale kutsus ta kokku kõik oma sõbrad ja pere, et nad palvetasid minu eest. Ma tean, et vikatimees oli tol õhtul lähedal ja tema teadis ka.

Minu palatikaaslaseks sattus minust 10a vanem neiu, kel multiplex skleroos – see on haigus, mille tulemust ette ei tea, see võib Sind tappa aastatega, see võib Sind halvata alles kümnete aastate pärast, samas võid elada kõrge eani suhteliselt täisväärtuslikku elu – saada lapsi jne. Ühesõnaga bingo. Ja ma ei ole kunagi tundnud, et ma suudaks ühe inimesega leida nii kiiresti ühise keele. Me mõlemad olime haiglas ju tõsiste diagnoosidega, aga meie päevad möödusid naerdes ja itsitades nagu teismelised. Ja see ongi põhiline, säilitada igas sitas olukorras positiivsus. See mida Sa ei saa muuta, sellega tuleb leppida. Meie oleme leppinud, ometigi elame usus, et Jumal ei anna meile raskemat koormat, kui me kanda suudame. Õhtuti me palvetasime koos – see oli äärmiselt vabastav, lasta lahti oma hirmud ja soovid, vabastada end neist piinadest ja jääda ootama – igal asjal oma aeg.

Umbrohi ei hävine ja minust te ei pääse. Ajagu mind või vikatimees taga, mul on vaja veel Kathriin ilmale tuua ja üles kasvatada, mul on vaja veel raamat kirjutada, mul on vaja veel tuua rahvani huvitavaid persoone,tarvis poliitikat teha, mul on tarvis veel aidata neid, kel usk ja lootus on kadunud, sest mul jätkub seda mitme eest. Ma ei karda surma, tuleb see mis tulema peab, aga ma armastan elu ja armastan inimesi enda ümber ja olen tänulik iga uue päeva eest.

Kelle vigadest me õpime?

2010-07-21T08:20:00.000-07:00

Ka siin lahe taga olen ma ikka seksuoloogi ja psühholoogi rollis. Hiljuti juhtus minu jutule üks ligi 40nene naine, kes on 2a olnud armukese rollis. Armukeseks rosinasilmne tume härra. Loomulikult on härral olemas naine ja lapsed. Eks algus oli ikka päris kena ja ilus, suutis naine leppida ka sellega, et kuskil on abikaasa ( PS! Tutvumise algul mees oma staatust muidugi ei maininud ja hiljem oli tal võtta varnast ka vabandus, et kartis, et siis naine tema vastu enam huvi ei tunne). Suhted olid kirglikud ja põnevad, eks alguses ikka kohtuti tihedasti ja armukese roll ei tundunudki nii halb. Hetkeni kui naine armus. No jutu järgi armastab ka mees, aga karm tõsiasi oli see, et tegelikult oli lisaks sellele armastatud armukesele ka veel teisi naisi. Valed muudkui kasvasid, naisest sai selle läbi omakorda nuhk, kes luuras pidevalt mehe kannul ja ei puudunud armukadedus hoodki.

Selle jutuajamise murdepunktiks oli hetk, kui naine ütles: "Ma ju tean, et oma peret ta ei jäta ja et tal on peale minu veel naisi. Ma tean, et ta valetab mulle silma sisse ja ma tean, et ta tahab minult vaid ühte asja, aga ma armastan teda!" Mainin siinkohal ära, et kui naine rasedaks jäi, siis mees käskis aborti teha, kuigi naine last väga soovis. "Tapan Su ära, kui Sa aborti ei tee", oli mees ähvardanud. See on tõeliselt raske case, sest mida Sa ütled inimesele, kes on kõrvuni armunud ja ei suuda selle tundega võidelda, isegi kui faktid on must-valgel kirjas, rääkimata sellest, et oled võtnud inimeselt vastu enda tahtmist elu. Minu ainus soovitus oli, et naisena peame eelkõige iseennast armastama ja kui me seda teeme, siis ei lase me ju igasugu tõprakarja enesele ligi.

Vahel ma unustan selle tõe ka ise ära. Ei, minu ümber õnneks pole juba ammu olnud pahatahtlike või silmakirjalikke inimesi, ma oskan neid vältida, aga ma kipun ära unustama, et keelatud vili on ikka keelatud vili ja vahel oleks ehk targem mõistusega asju võtta.

Ma ei ole ka mingi moraalijünger olnud. Kui mul on suhe või keegi on väga hinge peal, siis see on olnud minu jaoks ülimalt püha. Ma olen alati öelnud, et pigem jätan inimese julmalt maha, kui et hakkan kõrvalliini ajama, aga see ei tähenda, et ma pole ise olnud petmise kaasosaline. Oli aeg, kus ma ei vaadanud mitte kunagi vallalisi mehi, sest nendega kaasnes alati oht, et nad asuvad kiivalt su vabadust piirama ja tüüpilise skorpionina see mulle meelt mööda polnud. Ma tahtsin, et keegi oleks, aga ma ei tahtnud, et see keegi hakkaks dikteerima kuna, kus ja kellega ma käia tohin või veel hullem, et ma peaks kuskil aru andma. Paar korda on juhtunud, et mees on kaotanud oma tunnete üle kontrolli ja mind tabas totaalne paanika, et mis siis, kui ta oma naise maha jätab. Sel hetkel olid need suhted minu poolt alati lõpetatud. Rääkides armukestest, siis ma mainin siinkohal ära, et alati ei pea see tähendama salajast sekssuhet, petmine on ka see, kui sa naisele oma käikude kohta valeinfot annad ja romantilisi pärastlõunaid kuskil veedad ning tunned end lihtsalt teise naisega paremini kui enda omaga.

Nooruse uljaspäisus on möödunud ja ma olen aru saanud, et sellised suhted ei andnud mulle mitte midagi. See oli hea moodus õppida teist sugupoolt tundma, loobumata oma noorusest, sest kivina kaelas olevad suhted, mis on alanud verinoorelt, pole minu rida. Teinegi hirm on mind tabanud, et laskudes sellist tüüpi suhtesse võib mind tabada bumerangina mu enda tehtu. Ehk mis siis kui mina olen see, kes ära armub? Kui Sul on inimesest ükskõik, või kui see on pelgalt füüsiline (minu puhul üliharva esinev, sest nagu naistel ikka käivad ka minul seks ja tunded käsikäes), siis on savi, et ta poole öö ajal minema läheb, aga kujutage end situatsioonis, kus teie armukeseks on mees, kelle vastu teil on ajaga tekkinud sügavad tunded ja öösel või parimal juhul hommikul lahkub ta teie juurest rahuloleval ilmel – kuhu ta läheb? Eks ikka sinna, kus on tema pere, kus on see naine, kelle ta on valinud enda kõrvale. Tegelikult olete teie tühipaljas aseaine või lisaroog. Kui valus võib see olla, lasta minna kellelgi, kellega te tahaksite veeta veel mõned tunnid, kui valus võib teil olla kui ta tänaval teile käsikäes tuleb vastu sellega, kelle kohta te iialgi enesele ei saa. Kui valus võib olla, kui hotellist väljudes peate laskma oma „armsama” käest lahti, kui avalikkuse pilgud on Teie kohal ja kui suur poleks ka tahe meest hüvastijätuks suudelda, te seda teha ei tohi.

Vahel me tahame midagi nii meeletult, see sööb meil katuse ära, te unustate, mis ohud võivad kaasneda. Minu elumoto on ikka olnud, et parem anda kiusatusele järele ja kahetseda, kui terve elu selle küüsis piinelda. See piin on tõesti julm, aga mulle meeldis ühe oma tuttava pastori kommentaar kiusatustele järele andmiste kohta: „See viib sind alati kaugemale, kui sa kunagi mõelnud oleks minna. See hoiab sind kauem kinni, kui sa iial oleks mõelnud jääda. See läheb sulle alati rohkem maksma, kui sa iial oleks mõelnud maksta.”

Kulla sõbrad, võitlus iseendaga on vahel nii raske, nii paganama raske, eriti minul kes ma olen kireinimene ja samas pean ma võitlema päevast päeva oma n-ö. teise minaga, kes tahab elada õieti, elada nii, et südametunnistus ei vaeva, elada nii, et eneselgi on uhke olla.

Kui ma mõtlen, kui hea üks või teine asi olla võib, kui suur võib olla nt minu iha ja kirg ja kui ma siis küsin endalt, et mida ma tegelikult väärin või tahan, siis ma jõuan ikka selleni, et ma tahan olla austatud ja armastatud, ma ei taha saata hommikuti kedagi teise naise käte vahele. Ma ei taha nutta jõulude ajal patja, sest ma olen lasknud end tühipaljal ihal lolliks ajada ja jäänud mingi kiusatuse või sõltuvuse lõksu. Miks ma peaksin oma elus midagi või kedagi jagama, miks ma pean leppima pooliku praega, kui ma olen täisväärtuslik inimene ja mul on õigus süüa oma kõht täis. Miks ma peaksin oma hoolt, keha või tundeid jagama kellelegi, kes võtab seda iseenesest mõistetavalt.

Ma olen jõudnud arusaamani, et ma annan oma elus pahatihti nii palju, et mul on õigus seda kõike ka vastu saada. Ma tahan pakkuda parimat inimesele, kes seda hinnata oskab, kes sellest tõelist rõõmu leiab, keda see õnnelikuks teeb kogu eluks, mitte paariks tunniks. Miks ma peaks end ära raiskama?

Ma ei kahetse oma elus mitte midagi, ma ei leia, et oleksin korda saatnud midagi üli amoraalselt, pole ühtki abielumeest orki tõmmanud ja igas asjas on lõpuks siiski jäänud kaine mõistus pinnale, aga ma olen õppinud nii üht kui teist, nii enda, kui teiste vigadest.

Me saame seda, mida me ise usume end väärivat. Jah, ma väärin kõike seda mis pakub mulle rahuldust nii vaimsel kui füüsilisel pinnal.

Enda jutul käinud naisele ütleksin ma vaid seda, et selgrootud mehed pendeldavad mitme naise vahet, tõeline mees teeb alati otsuse. Tark mees teab, et andes end 100% naisele, saad sa vastu kogu maailma.

Ja mina pole nii rikas, et pakkuda kõike kõige paremat mitmele mehele, või sellisele, kes poole sellest raisku laseb…

Armastades iseennast, armastavad meid ka teised! Aamen!

Kuidas leitakse armukesi?

2010-07-20T07:23:00.000-07:00

Minu tutvusringkonnas on käinud tuline vaidlus teemal, et mis värk nende tänapäeva suhetega on ja kas tõesti on truudus vaid äbarike juhuse puudus. No ma räägin Teile loo elust enesest. Läks üks minu tuttav kord oma paari lähedasega ühest Eesti väikelinnast läbi sõites kohalikku söögikohta. Minu tuttav istus lauda, millest üks mees muudkui mööda koperdama hakkas. Mees tegi kõik, et end märgatavaks muuta. Järsku hakkas ta söögikohast väljuma(no jättes mulje, et ta ei viitsi ruumis sees oma praadi oodata). Ka neiu suundus samal hetkel välja telefoniga rääkima. Kui ta tagasi tuli, pures mees juba vapralt oma lihatükki. Jäid siis kaks hinge üksteist pidevalt pikalt piidlema. Kuniks mees lahkus ja uksel silma tegi. Neiu järgnes, tegi, et räägib telefoniga(JÄLLE!), ise ümber maja suuri ringe tehes. Järsku sõitis mees talle autoga järgi ja küsis, et ega neiu küüti ei vaja. Kahjuks ei vajanud. Vahetati hoopis telefoninumbrid. Juba paar päeva hiljem kohtusid need inimesed uuesti ja nende vahel süttis tõeline leek. Mees väitis, et oli neiule lähenenud, sest just sellist tüüpi naine on tema maitse. Selgus, et mees on abielus, aga seda tõmmet ei suutnud kumbki maha suruda. Kui neiu uuris, et miks mehel vajadus üldse kedagi veel lisaks oma naisele omada, ütles viimane, et ega muidu poleks see pähe tulnudki, kuid see neiu on täpselt 100% tema maitse. Nüüd kohtuvad nad siiani ja veedavad teineteisega kirglike öid. Kas sellest midagi enamat kasvab, teab vaid Jumal ise, aga kogu minu jutu iva on suht ühtne – milleski ei saa kunagi kindel olla. Kui Teie suhtes on ikka midagi puudu ja te pole ise valinud endale partnerit, keda on raske üle trumbata, siis ei tasu ka väga loota, et ühel hetkel ei hakka kõrvalliinid jooksma. Vaimne side ja truudus, austus ning armastus on tugevad ja siduvad nähtused, kuid ei tasu alahinnata füüsilist tõmmet – võin oma kogemusest öelda, et see võib olla suhteliselt endaga kaasakiskuv. Aga mina saan seda endale lubada, sest ma pole end kellegagi sidunud ja just sel põhjusel ma ei tormagi mingi suvalisega abieluranda, niikaua kui ma olen võimeline kedagi oma abikaasast rohkem ihaldama, ärge lootkegi mind loori all näha.

Mind on alati paelunud küsimus – miks naised ihaldavad Edgar Savisaart . Ma sain oma küsimusele vastuse tutvudes hiljaaegu ühe Savisaare armukesega. Nimelt pidavat Ets olema voodis väga hell ja hea (ausalt öeldes mul läheb kohe süda pahaks). Samuti pidi Edgar särama oma teadmistega, nt suudab Hr. Linnapea välja arvutada naiste ohtliku perioodi ja siis vastavalt sellele ikka jälgida, et äpardusi ei juhtuks.(ta oskab lugeda 6ni ja tunneb nädalapäevi- see on tõesti hämmastav ) Samuti pidi Ets olema väga järjekindel ( no see mulle meeste puhul meeldib, aga no ma siiski enne elaks surmani kassiga ja veedaks öid kummimehega kui temaga). Et kui tema ikka naist tahab, siis jookseb nagu väike hulluke roosidega sabas. Selline naistemees on onu Ets!

Täna öösel sain ma huvitava kogemuse osaliseks. Nimelt sain ma unepealt orgasmi. (Küll on Eestist eemal olles hea kirjutada seksiteemadel – I feel free). No see on selline eriskummaline värk, et ärkad keset ööd üles, mõnulained käivad üle keha, aga voodi on tühi ja tekib tõesti küsimus, et kas päkapikud või ufod on teid vägistanud. Või on see ikkagi mingi alateadvuse kokkumäng, et näed mingit megaerootilist unenägu ja siis keha kohe allub sellele. Üks elukogenum naine teadis öelda, et pikale veninud tsölibaat võibki niimoodi lõppeda – no ei teagi kohe, kas joosta seksmaratonile või nautida iseeneslikke naudinguid.

Karm elu

2010-07-11T12:22:00.000-07:00

Ma istun praegu ühes kaunis talveaias, mis kuulub ühe imeilusa maja juurde. Väga peenelt sisustatud, rohkelt kunsti seintel, kvaliteetne mööbel, iga detail on hoolikalt valitud ja ilmselt on selle alla paigutatud ka ohtralt raha. Seintel on miljonid pildiraamid, millel särab abielupaar – naisel on seljas silmnähtavalt kallid kostüümid, mees on tõsise olekuga. Rikkad inimesed, ilmselt edukad ja elus kaugele jõudnud.

Köögis istub mees, tema pea on ühele poole viltu, suu ammuli vajunud ja kuulda on vaid segast mõminat. Ägenenud mõmina peale jookseb hooldaja kohale süstlaga, et talle juua anda. See mees on selle uhke maja omanik – Matti, kes on 10a elanud koos ajukasvajaga, mis on temast teinud elava laiba. Matti naine suri mõned aastad tagasi – sooltevähk. Lapsi neil pole, naisest on maha jäänud vaid garderoobi täis uhkeid kingi ja kostüüme. Ning sentimeetri täpsusega paika pandud portselanikogu.

See mida ma siin majas näen, meenuta mulle jälle vaid üht – Sa võid olla rikas ja edukas, aga on asju, mida Sa osta ei saa. Tervis, õnn, armastus. Majas sebivad ringi hooldajad, paremad silitavad pead, mõned teevad puiselt oma tööd – peaasi, et patsient elab ja hingab.

Terve elu on nad ilmselt tööd rabanud, et lubada endale kõike seda glamuurset elu ja lõpus ei suutnud kumbki teineteise eest hoolt kanda – hääbus üks ja ilmselt pole teiselgi pikka pidu. Istusin minagi Matti voodiserval, vaatasin teda pikalt ja tundsin pitsitust südames – mees minu kõrval on kannatamas, tema elus pole enam midagi elamisväärset ja ma ei saa mitte midagi muuta. Tema saatus on määratud – julm on see elu. Kuidas tahaks kasvõi midagigi muuta, kasvõi kallistada, aga ilmselt ehmataks see teda – miks tuleb mingi võõras eestlanna tema majja teda kallistama. Tahaks kinkida talle elu, täisväärtusliku elu, kus oleks tervis ja lapselapsed ja palju rõõmu, aga kõik see pole minu võimuses.

Raha on teadupärast kaduv väärtus ja mingi hetk saab see otsa, siis pole Mattil enam isegi mitte lootust surra oma voodis, vaid tuleb minna hooldushaiglasse, kus ainult Jumal ise teab, kas sinu mähe ikka vahetatakse ära või lastakse ööpäev seal haududa. Olgu, usun, et Soomes pole see asi nii hull, sellised asjad juhtuvad ikkagi tavaliselt Eestis, kus sotsiaaltöötajad ja põetajad on nii alahinnatud, et ega väga ei imestagi, et nad ei vaevu käsi määrima.

Päeva lõpus läksin andsin Mattile käe. Ta hoidis seda tugevalt kinni. Ilmselt poleks lahti lasknudki, kui ma poleks seda jõuga sealt lõpuks ära tarinud. Kurb oli minna…Ilmselt ma teda enam iialgi ei näe. Tunnen siiani tema südametukseid – ta on ju elav mees, parimates aastates. Aga kas see on siiski elu?

Te arvate, et ega sellised asjad ju teid ei puuduta, aga las ma räägin Teile elust – reaalsest elust. Aastaid tagasi oli ühe minu hea tuttava abikaasa tõsine ja karm mees. Ühel grillõhtul juhtus temaga õnnetu õnnetus, nimelt tõmbas ta kogemata kurku kanakondi, mille tagajärjel jäi aju hapnikuta. See mees elab nüüd Erastveres – seal, kus kõik mõistuse kaotanud inimesed. Ei tundnud ta kunagi enam ära oma naist ega lapsi, sellestki mehest sai vaid kurva kuju rüütel.

Või minu tädi, kes traagilisel kombel hooletu meditsiinitöötaja käte vahelt otse oma kurvale eluteele sattus. Minu vanaemast sai eluaegne hooldaja. Voodihaige hooldaja. Sõbrannad olid ikka öelnud, et mis sa jamad, anna ta ära, aga vanema oli kindel, et oma lapsest ta ei loobu. Nüüd on ta ohverdanud juba üle 40 aasta., sealjuures kordagi halisemata, et elu on raske või, et keegi teeb talle ülekohut. Tema jaoks on kõik lapsed võrdsed – kõik toovad talle rõõmu.

Volikogus oli kord juttu hooldajatasudest ja ma mõtlesin, et kas seda tööd saab üldse hinnata, seda, et Sa tõused igal hommikul ja Sa tead, et üks sinu lastest ei kasva kunagi suureks ja ei lenda kunagi pesast välja. Ja mitte keegi ei ütle Sulle isegi aitäh selle eest. Linn maksab Sulle 500 krooni – võid endale torti, et Sa tubli inimene oled. 500 krooni kuus töö eest, mida Sa teed 24/7 , 365 päeva aastas, omamata ühtegi puhkepäeva või nädalakest palmi all.

Ma elan hetkel ajutiselt Soomes. Naudin keskkonna vahetust, loen häid raamatuid, kogun inspiratsiooni, suhtlen uute inimestega ja olen distantsilt märksa lähedasem oma inimestele. Ma järjest enam mõistan, et ma tahan inimesi aidata ja pühendada end sellele. Järjest enam jõuab mulle pärale elu tõeline mõte ja edasiviiv jõud. See oli on ja jääb armastuseks.

Ma rääkisin, et enne Soome tulekut tegin konto Soome tutvumissaidil, et siin oma aega sisustada. Võin oma sotsiaalse katse vist põrunuks nimetada. Mitte et mehi poleks, Jumal, neid sajab uksest ja aknast, kümneid kirju üksikutelt ja ilmselt mitte nii üksikutelt. Aga ma ei suuda. Kõigist neist ligi sajast mehest, kes nädala jooksul on minuga soovinud tutvuda on heal juhul vaid üks pälvinud rohkem tähelepanu – rockmuusik, kes igapäevaselt on tegev Tampere Ülikoolis ja on IT firma osanik. Tema kiri oli huvitav, sisukas ja pikk. Eks aeg näitab kas mul on viitsimist ka deidil ära käia. Aga see interneti värk pole ikka minu jaoks – ma olin ja jään liialt nõudlikuks ja ma aina enam ja enam saan aru, et kui üldse kunagi kellegi kõrval end sisse seada, siis peab see olema ikka inimene, kelle kõrval on mu süda rahulik ka siis, kui elu raskused teele veeretab. Nagu Matti naine, kes jäi tema kõrvale ka siis kui keemiaravi oli juuksed viinud ja mees jäi ratastooli, nagu üks teine minu tuttav, kes jäi mehe kõrvale ka siis, kui see teatas, et on viljatu, ka siis kui mu mees on diplomaat ja peab pidevalt elukohti vahetama, kui on minu valitud mees, siis selle mehega rändan ma või kohvris kaasas. Ja kui ma oma elus sellist inimest ei kohta, siis ju pole määratud. Üksi pole ka hullu, siis loon endale ise kodu ja kasutan ära oma sõbra lahke pakkumise tulla spermadoonoriks – ma ju ütlesin, et meheta või mehega, aga laps tuleb ja mitte 10 aasta pärast.

Soome õpetab mulle alati väga palju, siin on inimesed hoopis teistsugused, ei sõideta ringi hirmkalliste autodega, et endast muljet jätta, ei ole suhtumist, et keegi on kellestki parem – siin istuvad koristajad ja ülemused ühes lauas. Siin töötavad ka need noored, kelle vanemad on miljonärid. Perefirmades pole perepoeg mitte asedirektor, vaid tavaline jooksupoiss, seda ikka selleks, et õpetada last raha hindama ja näidata, et selleks, et kuskile jõuda, tuleb alustada kõige alumiselt pulgalt. Minu arvates on see parim kasvatus, mida lastele anda saab. Töö ei riku meest ja raha ei kasva puu otsas. Üks hea võte mida siin kasutatakse on see, et pannakse lapsed mingit nõmedat tööd tegema, et nad saaks aru, kui vajalik on enda harimine, et kui nad ei viitsi õppida, siis sellist nõmedat tööd Sa jäädki tegema. Mul on ka Eestis ettevõtjatest tuttavaid, kes ei viska oma lastele raha kätte, vaid need lapsed on saanud alati võimaluse tööd teha – see võimaluse andmine ongi kõige õigem asi.

Sellest, et tänapäeva lapsed on rikutud andis mulle aimu ka diskussioon teemal, et sõjavägi teeb mehest mehe, kus noormehed ja nende naised hakkasid kohe halisema, kuidas sõjaväes on nii raske ja seda pole üldse tarvis jne. Mina olen teist meelt, mina leian, et kui poisid ise end ema seelikusaba küljest lahti ei suuda imeda, siis peab seda kuidagi teisiti tegema, rääkimata sellest, et iga mees peaks omama algteadmisi sellest, kuidas vajadusel oma riiki ja peret kaitsta. Tänapäeva lapsed on kasvanud arvuti ja teleka taga, krõpsupakk näpus, ema on söögi ette viinud, nõud ära pesnud ja sokid üles korjanud ja ainus mis tänutäheks saab on kena „Käi perse, teen mis tahan” suhtumine. Vot sellist asja ma ei kannata. Leian, et distsipliin peab olema ja sõjavägi seda just õpetabki. Ma tihti meenutan oma vanaisa lugusid Siberist ja eriti siis torkab mul nagu miski südant, et inimesed tulge maa peale, meil on ikka kõik olemas, miks te ei oska seda hinnata?

Loen hetkel raamatut enesehüpnoosi jõust ja ma usun, et see on üks tuleviku võtmesõnasid. Maailmas, kus meil on miljoneid sõltuvusi, järjest enam levivaid haiguseid, rohkem stressi jne, peab inimene õppima ise endaga tegelema. Me ei jõua ju iga asja peale joosta psühholoogi või arsti juurde. See enese harimine on minu jaoks saanud ülioluliseks – see on üks rahulolu võtmesõnu. Sa ei pea olema suitsetaja, sa ei pea olema töönarkomaan, sa ei pea olema õnnetus suhtes, sa ei pea mitte midagi, kui Sa ei taha, tuleb otsida sisemist jõudu. Tuleb uskuda paremasse homsesse, iseendasse ja imedesse.

Ma ei tea mis see on, aga ma tunnen, et ma olen õnnelik. Ma tulin kõigest eemale, kõigest mis mind rõhus ja segadusse ajas – vanast keskkonnast, inimestest ja ma sain vaadata enda sisse ja ma olen mõistnud, et see õnn on koguaeg minu sees olemas, aga ma lasen tähtsusetutel asjadel ennast sellest eemaldada. Ei tohi lasta kellegi halvasti öeldud asju hinge, ei tohi murduda, kui kõik ei lähe ootuspäraselt. Kui üks uks sulgub, siis teine ikka avaneb.

Vahel ma kipun inimesi enda tahte järgi voolima, aga reaalsus on see, et inimesi tuleb võtta nii nagu nad on. Loomulikult me tahaksime kõiki näha kole ideaalsetena, mõelda, et nende väärtushinnangud on samasugused. Aga inimeste taustad on erinevad ja ainus viis hoida häid suhteid on õppida inimesi armastama sellistena, nagu nad on, isegi kui mõni asi häirib, siis tasub see hingelt ära öelda ja minna lasta. Õnne saladus vist ikkagi ongi armastus – mida kauemaks ja kaugemale ma tulen, seda rohkem ma armastan inimesi. Vahel tuleb inimestest puhata, patareisid laadida, et siis tagasi kallite inimeste juurde tulla.

Mulle täitsa meeldib siin, nii nagu mulle meeldis Inglismaal või Egiptuses, nii nagu mulle Meeldib vahel jälle Eestis, ma olen saanud aru, et mina olen naine, kes on õnnelik seal, kus on tema süda.

Pihitoolis

2010-05-30T00:45:00.000-07:00

Isa, ma olen segaduses, ma seisan silmitsi kiusatusega, millele ma ei oska leida seletust – ma ei suuda ega taha sellele vastu panna. Ma tean, et see pole õige.

Ei, me pole mingid südamesõbrad, vastupidi pigem täielikud vastandid, vahel on isegi tunne, et pole millestki teineteisega rääkida. Ja ma ei arva, et olen kehv suhtleja või ebaintelligentne, rääkimata sellest, et ma arvaksin, et tema seda oleks – kindlasti mitte. Kui ma lähtuksin südame või mõistuse häälest, siis pigem hoiaksin distantsi. Aga kogu minu füüsiline keha, ei suuda alluda mitte ühegi teise organi käsule.

See on täiesti ürgne magnet, mis kisub sind niimoodi inimese poole, et Sa justkui seisaksid kohapeal ja keegi lükkaks Sind kogu jõuga vastu maad. Ainuüksi mõte tema kätest minu kehal ja ma tõmbun pingesse, mind tabaks nagu elektrilöök mis täielikult keha ja mõistuse halvab.

Võimatu on olla selle inimesega ühes ruumis, sest Sul on pidevalt tunne, et Sa eiraksid kõiki seal samas seisvaid inimesi ja ründaksid oma ohvrit nagu marutõbine rebane, valimata vahendeid, aega ja kohta. Nagu kass, kes on saagi kätte saanud ja mängib sellega seni, kuni vaene väike loomake oma viimse hingetõmbe teeb.

Kõige enam ma naudingi vaikust – minu pärast võiks ta tumm olla, siis kostuks ilmselt ainult südame kloppimist ja särinat. Milleks sinna juurde veel sõnad. Mulle täiesti piisaks, kui ta lihtsalt oleks ja mul oleks õigus anda kätele vaba voli.

Vahel ma vabandan end välja sellega, et elu on liiga lühike vaagimaks, mis on õige, mis vale, lihtsalt tuleb nautida hetke… pealegi tsiteerides üht vana head tuttavat: ”Kiusatused on selleks, et neile järele anda…”

2010-05-09T02:19:00.000-07:00

Hambaarsti ooteruumis. Mina ja 2 last.

5a neiu uurib:"Kas Sa oled endine vang,et Sul tätoveering on?"

Eks vanemate lollus paistab ikka laste pealt silma, kui sellist asja lastele öelda, siis võiks ka selgitada, et aeg on veidi edasi läinud ja mitte iga tätoveeringu omanik pole kriminaal.

Kuidas sihvkasid õieti tarbida?

2010-05-05T13:12:00.000-07:00

Täna on olnud täitsa põnev päev. Sain vastuse küsimusele: Miks on tarvis toota dvd-mängijaga vanne, kohtasin Tartus üle pika aja seksikat meest, sain teada, et mu naabrimutt on psühhopaat, õppisin tundma vene sihvkakultuuri, arutlesin poliitilistel teemadel, kohtasin liinibussis strippar Marcot ning sain teada, et olen sündinud hingehoidja oskustega. Kohe kõigest lähemalt, mu sõbrad!

Täna oli printsessi saate finaal ja Dimi tutvustas oma printsessidele millega ta tegeleb – nimelt toodab ta dvd-mängijaga vanne. Hmm… kellele neid vaja on? Ja kas vannis on ka mingi seade, mis vee kuumana hoiab, spiraal nt? Kui ma filmi lõpuni vannis istuks, tuleks mul ilmselt nahk maha. Aga üks mu sõber veidi suunas mind ja mõistsin lõpuks, et see on vann neile, kes nt harrastavad naisega õhtuti vanniseksi ja tahaksid eelmänguks pisut pornot vaadata – kõlab täitsa loogiliselt.

Täna nägin ma Tartus üht seksikat meest – siiski suht tavatus olukorras. Jooksis teine titevankriga mööda linna. Mõtlesin, et astu või ligi ja küsi, et ega te juhuslikult lesk pole, võtaks Teid ja lapse vastu pole ka midagi. Eile just uuris üks Araabia kodanik minult, et millised mehed meil Eestis on, kommenteerisin ühe lausega: „ Head on kõik võetud!” Ja vaevalt see ilusate jalanõude, kauni kanni ja karvase lõuga tüüpki nüüd päris üksikisa on – nii hästi ikka ei läheks ju.

Oma elust venelasega olen ilmselt varemgi kirjutanud, aga see on üks paganama huvitav kogemus (no lisaks sellele, et ta õpetas mind numbreid vene keeles lugema,aga kui 4ni jõuan läheb alati jälle meelest). Täna pesi ta kraanikausis sõelaga sihvkasid. Need pidavat ju mustad olema. Okey – kuna ma neid ise ei söö, siis vb tõesti nii tehaksegi. Seejärel pistis ta need mikrokasse. „Mida Sa teed, kuivatad neid,” uurisin mina. „Ei, need pole veel küpsed,” vastas tema. Ahaa, et siis mitte küpseid seemneid küpsetatakse 15 minutit mikrokas – see oli küll uus info. Vaata, aga vaata, mida vanas eas õppida annab.

Seiklused minu Tartu kodus sellega ei lõppenud. Jõudsin koju ja hakkasin hoogsalt päevasündmusi lahkama, kui keegi koputas ja tahtis siis väevõimuga uksest sisse tulla. Õnneks oli uks lukus. Vaatasime „elukaaslasega” teineteisele otsa ja hiilisime vaikselt ust avama. Seal seisis kuri naabritädi, kes alustas monoloogi:” Te olete VÕLGU! Eelmise kuu üür on maksmata. Teil on postkast tühjendamata, Teil on koridor pesemata jne.” Esiteks ma ei tea, et seda võlaks nimetataks, kui pole jõudnud veel ülekannet ära teha, teiseks ma ei tea, et see puutuks suvalisse naabrisse, kolmandaks miks on tarvis pidevalt seda põrandat pesta, kui ma elan 5 korrusel ja pühin seda regulaarselt. Kui tal nii igav on, siis pesku ise seda põrandat. Täiesti hullumeelne mutt! Loodan, et pensioniiga tõstetakse, siis saavad sellised ühiskonnale ka kõrges eas kasulikud olla ja ei tüüta süütuid naabreid.

Täna juhtus minuga muudki põnevat. Läksin kooli, kus oli minu hingehoidja loeng ja kohapeal selgus, et tänaseks oli tarvis ette valmistada hingehoidliku vestluse raporti ettekanne. Ma olin selle muidugi ära unustanud. Aga mulle sobibki selline spontaanne püünele ronimine, siis ma ei jõua end ogaraks närveldada. Läksin ette, rääkisin kuidas ma inimesi tavaliselt nende ülikeerulistes olukordades nõustan ja sain hindeks A. Ilmselt vastab tõele, et mul on vanainimese hing ja teadmised eelmisest elus. Ja kuna ka retoorika on mul A, siis laske aga mul rääkida sellest mida ma tean ja ma teen seda rõõmuga.

Koolist kodu poole minnes ründas mind püstolreporter küsimusega, et mida ma arvan sotside ja rahvaliidu ühinemisest. Ehmatasin täiesti sõnatuks end. Ja sisuliselt jooksin minema. 100m eemal hakkas mõte alles liikuma. Mis siin ikka arvata, rotid põgenevad uppuvalt laevalt, punane päästemeeskond korjab nad oma päästepaati. Jagatud hääled toovad rõõmu kõigile!

Paar päeva tagasi lugesin Kroonikast, kuidas Kersti Tootsi tuttav oli ostnud kerjusele saiapätsi, viimane oli aga sellega virutanud heategijale vastu pead ja rahast paljaks teinud. Ma ütlen, et iga heategu saab karistatud! Hea, et veel pudelit ei ostnud… või kookospähklit :D

Seda, et eestlased kohati rumalad on, teame me kõik, aga viimaste päevade pommuudis oli ikka see, et kuidas rasedusest hoiduda. Peale seksi tuleb sauna minna või end coca-colaga pesta, see tapvat sperma. Siis vb kasutada ka meetodit, et määrid enne vahekorda enda suguelundid hambapastaga kokku (huvitav kuidas seda hiljem puhtaks saab?), siis vb alla neelata ka kondoomi ja parim soovitus oli juua pudel viina peale seksi, aga mina seda ei julgeks soovitada, sest aktiivse seksuaalelu puhul võib niimoodi sattuda karmile alkoholismirajale! Eesti tõusva iibe terviseks!

Poor heart, what I have done to You...

2010-04-29T00:32:00.000-07:00

Vahel ma mõtlen, et mida Jumal mulle andnud on – mida väärtuslikku. Kuigi ilmselt kõik Jumala kingitu on hindamatu. Aga ühel päeval ma mõtlesin oma südamele, sellele väiksele organile, mis on nii mitmetähenduslik. Mida kurja me oleme oma südamele teinud, mõtlemata, et sellel väiksel käkil meie rinnus on nii oluline roll.

Süda, see on meie elu alus, kui süda vaikib, siis kustub elu. Oma südamele ei tee me liiga mitte ainult viinaga red bulli sisse tõmmates või rasvast sealiha süües, me teeme seda ka tehes valesid valikuid inimsuhetes.

Miks me ei hoia end? Miks me inimesed käitume tihti nii ennast hävitavalt? Me käitume halvasti millegagi, mille Jumal on meile andnud ? Meile on antud süda milles tuksub elu ja meie töö on ainult seda hoida ja kaitsta.

Mõni aeg tagasi arutasin lähedase inimesega teemal palve jõud ja vajalikkus. Ta on oma elus jõudnud kaugele ja võib öelda, et paljud tema unistused on täitunud. See inimene mõjub väga lootust süstivalt. Ta tunnistas, et teda on aidanud usk ja palved, igapäev kujutas ta endale ette kõike seda, mis tänasel päeval on tema reaalsus. Aga paljudel tekib kindlasti küsimus, et kui Jumal teab meie südamesoove, siis miks on vaja meeleheitlikult palvetada ja anuda – see on tihti inimese jaoks alandav. Palud päeva, palud kaks ja siis mõtled, et Jumal on sadist, kuna muutusi pole toimunud.

Minu teooria on, et palvetamine pole tarvilik mitte Jumalale, vaid meile endile. Selleks, et me ise ka mõistaksime, mida meie süda kõige enam soovib, järjepidev palve aga näitab selle soovi sisu ja sügavust. Pealegi, kui Jumal viskaks kõik head asjad meile nina alla, siis me ei oskaks seda hinnata, väärtustada ja selle eest tänulik olla. Kui aga miski on olnud pikalt meie südamesoov, siis selle saavutamisel oskame näha ka Jumala rolli ja abi selles küsimuses. Nende asjadega mida me alguses kirglikult soovime on tihtilugu nõnda, et mõne aja möödudes see tahtmine vaibub ja südamesoov kustub. Aga tõelised unistused ei kustu, tõelised eesmärgid ei kao ja tõeline südamesoov elab ka siis, kui usk ja lootus on kadunud ja ma usun, et Jumal näeb neid soove ja aitab neid täita.

Jumal andis meile südame, püüdkem seda siis hinnata. Ärgem valutagem südant selle pärast, mida meil pole, või selle pärast, kes soovib seda kildudeks murda. Tõstkem väike süda vati sisse, hoidkem teda soojas ja kastkem teda lootuste ja unistustega, sest siis ta tuksub…Mida tugevamini ta tuksub, seda rohkem ta jõuab…Seda kiiremini saab soovidest reaalsus.

Kellega Sina oma lapsed teed?

2010-04-27T05:23:00.000-07:00

Kohtusin hiljuti vana tuttavaga, keda polnud tükk aega näinud. „Olen otsustanud emaks saada,” teatas ta teadlikult. "Ohoo, oled leidnud mehe," uurisin vastu. „Ei, teen lapse abielumehega ja hakkan üksikemaks!” Jäin sõnatuks. Mõtlesin sekundi ja alustasin monoloogi teemal, et Sa oled ju noor ja terve naine, milleks kiirustada, ehk leiad veel eluarmastuse ja siis kahetsed seda sammu. Pealegi on lapsega märksa raskem meest leida. Teda ei paistnud minu jutt huvitavat, ta oli teinud otsuse. „Kas see pole veidike egoistlik,” pärisin edasi. Teha laps, kes peab elama isata on ju pisut egoistlik või mis, vähemalt mulle kui isata kasvanud inimesele tundub küll nõnda. Aga seepeale kostis noor naine vaid, et tal on isa, aga see ei tähenda, et tal oleks ISA – mõistate? Nojah, tundub, et raske on panna mõistust pähe kellelegi, kes on juba otsuse tuleviku suhtes vastu võtnud.

Aga kodus järgi mõeldes, üks osa minust isegi mõistab teda. Ma ei poolda küll lapse tegemist, et enda egoistliku soovi emaks saada täita, samuti ei poolda ma otsust jätta laps ilma võimalusest kasvada isaga ja tunda isaarmastust, aga …Ma saan aru selles mõttes, et meil, tänapäeva naistel on tõesti keeruline leida seda õiget. Olen seda ise ju näinud ja tundnud. Lugesin täna artiklit Beatrice´ist ja Priidust ning nende lastest, kes muideks näevad lihtsalt imearmsad välja. Mindki tabas tappev titeisu, aga kui pole seda printsi, kes oleks ka ideaalne isa minu lastele? Kas ma peaksin siis jääma lastetuks? No muidugi, 23 aastaselt selliseid mõtteid mõelda on natuke vara, aga aeg lendab linnutiivul ja nagu kirjutas Janek Mäggi, siis 30a naistel on rong läinud. Ja ma ei taha lapsi saada 40selt, ma tahan neid nüüd, kui ma olen veel võimeline ilma karguta titevankrit lükkama ja mu lapse lasteaia kaaslased ei arva, et ma võiksin olla hoopis vanaema oma võsukesele.

Äkki pole rumal mitte minu tuttav, vaid ma ise. Äkki olen ma naiivitar ja tema realist. Keda või mida ma ootan? Elan roosas mullis lootuses, et tuleb see haritud, hea huumorisoonega, kena, laia silmaringiga ja südamlik meeskodanik ja 35selt avastan, et sellist meest pole olemaski. Siis on ju hilja.

Kevad on armumiste aeg, aga suur osa minu tutvusringkonna naistest on mustas masenduses. Lisaks sellele, et kedagi pole kaissu võtta, puudub isegi keegi, kellest unistada. Ega liha tahakski nii väga, saaks no jahtidagi, aga mida Sa jahid? Abielumehi pole ilus sihikule võtta ja vallaliste seas on põud.

Araabias ringi tuustides rääkisin paljude meestega ja uurisin nende suhtumist euroopa naistesse. Üks mees ütles midagi, mis kõlas täiesti loogiliselt. Euroopa naisi kardetakse, sest naised tulevad, abielluvad kohalikuga, teevad lapsed, aga siis kaovad - koos lastega muidugi mõista ja araabia mehele onn järeltulija väga oluline. Seda juba sellepärast, et Egiptuses nt on olematu pension ja vanaduspõlves peavad üleval just järeltulijad. Siit koorubki see saladus miks räägitakse meestest, kes naisi koos lastega seal kinni hoiavad. Kui ikka nii kaugel suhet luua, siis peab olema paganama kindel, et ka seal oma elu jätkata soovid.

Samuti kohtasin tänaval tüüpi, kel Eestist pärit tüdruk. „Teil on seal ikka keerulised naised,” turtsatas noormees. „Aga ma armastan teda!” Nii siiras oli nooruke poiss, kes tunnistas, et kuigi ta harva teda näeb, ootab ta ära ja sõidab ehk ühel päeval Eestisse talle järgi. Ilus ja siiras on see noor armastus. Lausa ülendav oli näha kedagi sellist, kes kohe polnud tilli püksist välja ajanud, vaid lubas oma noorukest naist oodata – seda igas mõttes …Kas see nooruke naine siin Eestis ka teda ootab, seda teab vaid Jumal ise. Võib-olla saab kutt oma vitsad ja murtud südame ning temastki saab samasugune riistarüütel , petis ja jobu nagu paljud teised turiste ärakasutavad araablased, kellest Pullerits oma kunagises artiklis rääkis.

Mõttetera eestlastest ajas

2010-04-24T23:07:00.000-07:00

Ma loen 88a Loominguliste Liitude Ühispleenumi kõnesid ja mõtlen, et see oli ikka põnev aeg. Inimestel oli ühine eesmärk, mille nimel vaeva nähti. Kõnedes on powerit, inimsuhetes on kokkuhoidmist. Kes oleks uskunud, et 20a hiljem puuduvad eestlastel ühised eesmärgid, on vaid personaalsed sihid. Inimkett hakkab lagunema, inimesed ei taha enam hoida kinni teise eestlase käest, vaid vastupidi joosta ikka kaugemale ja ette, sest teisele eestlasele on ju vaja ära teha. Enam ei unistata koos banaanist, nüüd saab banaani see, kes on rohkem mammonat kokku kraapinud. Rahvuslik ühtsus on kadunud, jäänud on materiaalne maailm koos oma sihitult tööd rabavate eestlastega.

Riskides läbi elu

2010-04-23T12:52:00.000-07:00

Kas ma olen konn? Seda küsimust küsin ma eneselt viimasel ajal rohkem kui peaks. Aga ma tunnen end konnana. Seda igakord kui ma bussis Tartust Põlvasse sõidan v kui ma jälle kohvrit pakin. Ma ei ole kunagi lõplikult rahul siin ega seal. Viimane kord lennukis rääkisin oma Kõrgema võimuga ja ütlesin:” Kui Sul pole mulle kohta, siis las see lennuk kukub alla, mul poleks selle vastu midagi”. Isegi ei raputanud. Näh, järeldus – mul on veel mingi roll siin maapeal täita. Ma ei karda surma, ma vist ei karda midagi, no kui rotid välja jätta. Mulle isegi meeldivad olukorrad, kus surm on käega katsutav, aga miskipärast tunnen ma end alati väga kindlalt. Ma olen olnud mitmes õnnetuses, mis alati on lõppenud kriimudeta. Mitte, et ma tahaks ratastoolis vurada taastusravi osakonnas, vaid ma lihtsalt olen mõtisklenud, et kes või mis põhjusel mind nõnda hoiab? Mind, kes ma ise alati ronin ohtlikesse situatsioonidesse, mind, kes ma ei karda surma ja võiksin vabalt elada ka üleval pool pilvi.

Nt aastaid tagasi oli avarii, kus meie pere sõiduautole sõitis sisse rekka, siin ma olen, elus ja terve. Sel talvel sõitis üks tuttav kraavi, mul polnud isegi rihma peal – jälle ei ühtki kriimu. Aastaid tagasi hääletades juhtusin Eesti ühe kurikuulsama kinni istunud vägistaja autosse – kõik läks hästi. Olen töötanud mehe alluvuses, kes oli aastaid vangis mõrvakatse eest. Sadu olukordi, kus teistel on palju kehvemini läinud. Viimasel Egiptuse reisil kukkus minust paar meetrit eemal sisse ühe kaupluse varikatus. Jällegi olin ma vaid pealtnägija.

Jah, saatust pole kena narrida ja ma ei teegi seda, ega siis tahakski olla sellistes jubedates olukordades ohvrirollis, kuid kuidas saatus oma valikuid teeb?

Ma vahel mõtlen oma varalahkunud kursaõe peale, kes oli liiga noor, et surra ja seda nii piinaval moel, kui seda on verevähk. Kes ja miks ta välja valis?

Ma käisin jälle Egiptuses. Sihtkoht jäi samaks, sest ma tundsin, et paar kuud tagasi jäi tutvumisperiood üürikeseks – nädal hotellis ei näita mitte midagi. Seekord otsustasin ma tutvuda eluga tänaval, elada üürikorteris, käia ise toidujahil ja heita pilk ka ööellu. Toidujaht selles mõttes, et sealne elu ei ole nagu meil, et lähed supermarketisse ja ostad mida tahad. No ok, peatänaval ehk küll, aga kui Su elukoht on keskusest ca 5 km väljas, siis on juba märksa keerulisem endale hommikusöögi materjali leida. Ma kõmpisin läbi u 3 km ja 5 väikest poodi, et saada kokku munad, piim, kartul ja mingi vorsti sarnane asi. Viimane jäigi leidmata, tuli leppida konservpurgis olevate hallikat tooni viineritega, mille kuupäev oli teadmata kuna see oli kirjas araabia keeles. Munad olid nagu ennemuiste kilekotis ja nendegi värskust tuli kodus katsetada, no üldiselt kui nad veel poes pole halvaks läinud, siis 45 kraadises kuumuses tund aega jalutades võid olla 50% kindel, et omletti tehes sattub ka mõni tibupoja alge söögi sisse. Piimast ma ei hakka rääkimagi seda ei hoita isegi külmkapis (ainult eksklusiivsetes poodides). Igaks juhuks ei hakanud proovima, kohvi sees aga keris küll. Mind paneb ikka imestama kuidas sellistes toredates kohtades ei ole mitte mingit tervisekaitset. Sealiha (mida seal küll üldiselt haruharva tarbitakse) ripub nt väljas päikse käes ja kärbsed lasevad rõõmsalt heal maitsta. Ma ei taha teada mis võib inimesega juhtuda, kui seda süüa – no ilmselt ei miskit, sest araablased ise ju elavad veel.

Mis liikluskultuuri puutub, siis isegi mina, kes ma olen sõitnud aasta Inglismaal ja seda veel ekstreemses maapiirkonnas, ei läheks ma Egiptuses kunagi rooli, nii, et unustage ära oma „Rendime auto” jutt. Kui ikka liikluseeskirjad puuduvad, tänaval sõidetakse 100km/h ja inimesed kargavad teele, seal kus Jumal juhatab, siis veab ikka sajaga kui kedagi surnuks ei sõida, rääkimata sellest, et seal on purjuspäi sõitmine lubatud(Purjus on nad seal harva, aga hashishi pilves pidevalt). 2 realine tee muutub märkamatult 4 realiseks ja on ainult juhuse küsimus kes pääseb eluga, kes mitte. Olin ka ise tunnistajaks, kui üks väike poiss auto alla jäi.Ise ka imestan, et see oli ainuke kord. Ühe kohaliku tuttava autos sõites nägin, kuidas ta pressis mingist kaubikust niimoodi mööda, et peegel oli kõver ja ainus kommentaar oli:” U have to drive like this here or dont drive at all”. Okei… ma eelistaks siis üldse mitte rooli minna.

Hotelli jõudes ootas meid ka muidugi paras üllatus, mind ja minu reisikaaslasi oli pandud – pange tähele, mitte ühte hotellituppa, vaid ühte voodisse. Väga meeldiv ikka. Admin küsis, et kas ma siis pole selle härrasmehe abikaasa. Ei! Ja kui ka oleks, siis kes see kolmas meile on, et ta meie voodisse on paigutatud? Igatahes läks lõpuks ikka kitsaks ja otsustasin hotellist lahkuda. Kohaliku juurde! Haah! Täiesti võõras inimene, korra elus näinud, aga riskima peab. Minu meestuttav oli muidugi ahastuse äärel, et nüüd lähen ma vabasurma ja mind vägistatakse ära ja viiakse kuskile keldrisse jne. Aga teate ju mind, kangekaelne nagu ma olen, ma olin võtnud eesmärgi sukelduda kohalikku ellu ja selleks oli tarvis hotellist pääseda. Läksime siis peole, mees kes pidi mulle öömaja pakkuma teatas, et enne kella 4 hommikul tema korterisse ei pääse. Et ta paigutab mind turvalisse kohta seniks. Minu reisikaaslane tõmbus näost valgeks ja hakkas paluma, et kulla Kadri ära ikka mine, see kõlab kahtlaselt. Mina aga ikka ajasin oma joru, et kes ei riski, see shampust ei joo. Ma olen alati unistanud ohtlikust olukorrast, kus oma läbirääkimisvõimed proovile panna. Korteriomanik teatas oma alamale, et viidagu mind hotelli, kuhu ta mulle öösel kell 4 ise järgi tuleb. Ronisin autosse, ise mõeldes, et äkki olen ma ikka liiga hull ja jumal teab mis nüüd edasi saab. Hotelli jõudes olin ma juba parasjagu närvis. Admin teatas, et teda on minu tulekust informeeritud ja järgnegu ma talle. Ronisin trepist üles, ise nii purjus, et jalad enam ei kandnud. Mulle oli valmis pandud viimase korruse tuba. Astusin sisse… Voodi, kapp ja imepisike aken. Heitsin pikali. Kuulda oli vaid vene naiste karjeid ja mingit räiget saagimist ja kopsimist. Hirm hakkas süvenema. Süda peksis ja und ei tulnud. Püüdsin paar tundi tukastada, aga asjatult. 15 min enne 4 helises telefon – korteriomanik. „Soovid Sa jääda hotelli või tuled minuga ära korterisse!?” Eem… tulen ära! Vibasin alla ja uurisin adminilt palju ma võlgnen. „Ärge muretsege, teie eest on juba tasutud.” Välja jõudes ootas mind korteriomanik, kes teatas, et täna ööseks tulevad tema juurde ka 2 sõpra. Ai vana, mõtlesin mina ja trükkisin juba valmis sõnumit tekstiga : „ APPPI”! 3 meest ja väike mina – persse, kas mul on vaja koguaeg lollusi teha. Jõudsime pimeda kõrvaltänavani. Lonkisin autost välja ja pidasin Jumalaga dialoogi, et saagu ta aru, et ma olen küll uljaspea, aga ka seekord võiks ta mind kaitsta. Jõudsime korterisse. Istusin. Järsku tõmbas üks kuttidest selga spidermani pidžaama ja korteri omanik uuris millises toas või voodis soovin ööbida. Huuh – olin pääsenud! Tuli välja, et üks meestest on restoranipidaja ja alustab just uue avamisega Prahas, korteriomanik ise, keda ma põgusalt teadsin on samuti restoraniäris ja neil oli vaja enne lihtsalt äriasju arutada. Ma olin pääsenud! Öö möödus rahulikult. Ja minu usaldus inimeste vastu taastus. Korteriomanikust sai minu tõeline abimees terve reisi jooksul.

Niimoodi riskides ja sisetunnet kuulates olen ma ennegi leidnud toredaid inimesi. Mitte alati ja mitte kõigil ei pruugi nii vedada, aga minu elukogemus on näidanud, et kõige enam tuleb karta tõelisi lipitsejaid, kes üritavad väevõimuga endast üliusaldusväärset muljet jätta.

Reis oli meeldejääv ja tõi minu argiellu jälle pisut põnevust. Minust sai ju tuhapilve Kadri. Päris põnev kui ETV ootab Sind lennukis. Lend sujus ja Eestisse tagasi jõudes tabas mind muremõte – mis mind siin siis õigupoolest ootab – kuhjaga koolikohustust, mis on minult võtnud viimsegi motivatsiooni kirjatööga tegeleda. Hulk arveid mis tänu tuhapilvele tekkisid. Volikogutöö, milles ma pole üldse enam väga motiveeritud, sest hing ihkab seiklust…

Vees on käidud, olen tagasi maismaal, aga kauaks, vot seda ei tea.

Mõned pildid ka:

Korteriomanik

Liiklus

Pullerits andis tikud, rahvas süütas leegi

2010-03-31T11:07:00.000-07:00

27. märtsi Postimehest võis lugeda Priit Pulleritsu üllitist, kus teemaks, et elu moslemimehega on kauni õnne asemel osutunud tragöödiaks.

Artiklit kommenteeriti üle 400 korra, mis näitab, et teema ei jätnud külmaks. Nii mõneski kodus käis agar sõnasõda. Ühed leidsid, et Pullerits on tabanud naelapea pihta ja moslemid ongi ühed petised ja kaabakad, kes Maarjamaa naisi ära kasutavad. Arvati ka, et küsimus pole ei usus ega rahvuses, vaid ikka inimeses. Kogu krempel ei piirdunud lõpuks enam küsimusega kas moslemid on head või halvad, vaid lahati ka seda, et kas Eesti naine on loll ja litsakas, kas moslemid üritavad tulla oma usku siia levitama, kas Eestis vohab rassism jne.

Tõsi, olen Egiptuses käinud ja libekeelsetest seal puudust ei ole. Erinevalt paljudest teistest, ei hakanud ma abieluettepanekuid kokku lugema, sest neid sadas uksest ja aknast ning minu meelest oli pigem tegemist odava meelelahutusega, a´la mitu kaamelit siis välja ka käiakse. Sellist turismipiirkonna lõõpimist nüüd tõsiselt võtta on minu meelest naiivne.

Mis puutub kuulsasse „I love you” ette vuristamisse esimesel kohtumisõhtul, siis jällegi peab tõdema, et viga on ikka naises kui aru ei saada, et mees, kes soovib, et teda tõsiselt võetakse ei hakka esimesel õhtul suurest armastusest rääkima ei Eestis ega mujalgi.

Mind kurvastas artikli puhul kõige enam see, et lugejani oli toodud vaid negatiivsed lood, mistõttu läks kommentaaride osas lahti sõda ja jäi kõlama mõte, nagu moslemid ja araabia mehed ongi kõik vägivallatsejad, kes naise keldrisse kinni panevad ja passid ära peidavad. Tegemist oli täiesti alusetu üldistusega, millele vihjas ka juhtlõik: „Üha rohkem Eesti naisi arvab, et on leidnud mandlisilmse elu armastuse. Nad eksivad. Rängalt.” Oleks ikka olnud kena ära mainida, et mitte kõigil pole nii kehvasti läinud.

Tõeline teemaarendus läks lahti hoopis kommentaaride jaos, kus osad hakkasid rääkima juba Islami terroristidest, kes tahavad Eesti kaunitaride kaudu riiki pääseda. Rääkida terroristidest, seda veel ajal, kui Eestis paneb mõni mees tervele korterile pommi alla, siis ma küsin küll, et kas ikka saab mõelda, et niikaua kui keegi võõras meie kodumaale ei tule on siin turvaline ja hea?

Lisaks selle loo ühekülgsusele häiris mind päris paljude kommenteerijate suhtumine, et need kel abielu on võõrsil nurjunud ärgu enam tagasi tulgu, seda enam kui peaks ka lapsed olema. Ja üldse polevat igasugu mustadel meie maale asja. Ma nimetan seda silmakirjalikkuseks. Neid, kes käivad Soome, Rootsi, Inglismaale ja mujale tööle pole Eestis teps mitte vähe ja keegi ei tunne end ka süüdi, et võõral maal paremat palka otsima läinud on. Ometigi, kui keegi väliskodanik plaanib siia tulla paremat elu otsima, siis hüpatakse kohe kõrri, seda enam kui tegemist on erineva rassiga.

Silma riivas ka mõttetera, et tõmmudel lastel oleks meie ühiskonnas raske, sest siin hakatakse näpuga näitama ja kiusama. Soovitan inimestel silmad avada ja aru anda, et meie laste käitumine pärineb eelkõige ikka koduseinte vahelt ja kui me ei õpeta maast madalast, et olemas on ka teisi rasse, religioone ning kultuure, siis ei ole lootustki, et miski siin päikse all muutuks.

Õnneks on aeg edasi läinud, me ei ela enam raudse eesriie taga, piirid on avatud ja noored reisivad ringi – mustanahaline pole enam vaatamisväärsus ja ka rätti kandev naisolevus pole teab mis haruldus. Globaliseerumine on paratamatus, armastust otsitakse ja leitakse ka mujalt kui oma konnatiigist. Peame arvestama, et Eesti inimesed lähevad võõrsile ja alustavad uut elu. Sama teevad ka mujalt pärit inimesed. Nii nagu meie ei lähe moslemeid ümber kasvatama, ei tule ju ka nemad Eesti rahval identiteeti ja kombeid põrmustama, seda enam, et eestisse viisat saada on raske, kui mitte võimatu. Pealegi, mitte kõik kuuma päikse all eluga harjunud rosinasilmad ei igatse lumisesse Eestisse.

Kurb on, et üks osa meie oma rahvusest on valmis pöörama lähedasele selja kui ta on valinud elu teistmoodi inimesega kui meie tänavatel liiguvad. Kurb on, et mõned arvavad endast nii palju, et julgevad tulla ütlema, kellega me tohime või ei tohi lapsi teha või kus me oma lastega elame. Kui üks vanem on eestlane, siis on ka lapse juured Eestis ja tal on siin sama palju õigust olla nagu teistel, olenemata mis värvi ta on. Tuletagem meelde, et eestlastest on ülekäinud nii sakslased kui venelased jt rahvused, kas siis kõik segaverelised on halvad ja pahad? Ilmselt soomlase – eestlase järeltulijasse ei suhtuta sugugi nii negatiivselt, kui egiptlase-eestlase omasse. Kas ma haistan siin rassismi?

Eestlane, kes tahab nii väga olla eurooplane, kes alati ütleb, et oleme Soome naabrid, mitte ei rõhuta Venemaa naabriks olemist, peaks minema ja vaatama euroopas ringi. Erinevast rassist lapsed õpivad samades koolipinkides, kõigil on alles oma identiteet, aga mõnuga tutvustatakse enda keelt ja kultuuri ka teistele. Ei ole seda võõristust ja näpuga näitamist. Püüdkem siis olla eurooplased ka mõttelaadilt. Rohkem tolerantsust!

Tulles tagasi Pulleritsu artikli juurde, siis mina võin öelda, et olen lisaks negatiivsetele juhtumitele kursis ka positiivsete armulugudega - keldrist ja passi peitmisest on asi kaugel. Naised on läinud sinna, leidnud hea töö ja õppimisvõimalused ja lisaks sellele on neil õnn elada koos mehega, kellega on leitud ühine keel – tragöödiast on asi kaugel.

Ma tahan jõuda selleni, et pole võimalik kedagi liigitada heaks või halvaks tema usu, nahavärvi või rahvuse järgi. On kõigest inimesed kes jagunevad põhimõtteid omavateks ja mitteomavateks. Abiellume me kas asiaadi, negriidse rassi või eurooplasega, moslemi või kristlasega, küsimus on ikkagi austuses. Kui see puudub võid sa iga mehe käest peksa saada. Kui aga tegemist on armastusega, siis raskustest aitavad üle mõistmine, austus ja kompromissid. Loomulikult mida erinevam on kultuuritaust, seda keerukam ja raskem on seda suhet üles ehitada. Inimesi tuleb tundma õppida, võtta aega ja mitte esimese ettejuhtuva „i love you” vennaga voodisse hüpata ja sealt edasi valguskiirusel abieluranda sõuda, sest siis tõesti võib juhtuda, et olete oma naiivsuses kõrvetada saanud. Aga olgem ausad selles pole süüdi keegi teine kui inimene ise ja vale on hakata selle põhjal tegema üldistusi ja üht usulahku hukka mõista.

See kas Teie elu on tragöödia või kauakestev õnn saavad kõik ise otsustada, võttes südamele lisaks ka mõistust kuulda. Eestlastele aga soovitus: kõik mis on erinev, pole alati halb. Ole avatud südamega, siis võtab ka ülejäänud maailm sind avasüli vastu.

Vahel on vaja...

2010-02-16T11:54:00.000-08:00

Ma pole ammu kirjutanud – jah, ma tean. Kuigi kirjutada ju ilmselt oleks nii mõndagi. Nt sellest kuidas ma ilma kellelegi ütlemata jalga lasin. Palmide alla. Ma nii väga tahtsin minna, et isegi mina, kes ma pole ebausklik, leidsin, et targem oleks vaikida ja mitte ära sõnuda. Nii ma siis pakkisingi kohvrid ja läksin.

Otsus minna just Egiptusesse tulenes sellest, et minu üks parimaid sõbrannasid seal elab. Oleme väga lähedased ja raskel hetkel olen alati temalt lohutust saanud ja rasked hetked mul just olid.

Lennukilt maha tulles tabas mind õndsustunne – päike, meri – muud hing ei ihaldanudki. Lähemal tutvumisel linnaga aga sain kerge šoki. Liiklus on seal KOHUTAV ja ma ei liialda. Tulesid nad ei kasuta, liiklusmärke ei eksisteeri, signaalitamine käib iga sekund, ülekäigukohti pole ja üldse paras kaos. Ka tänavad ei paista just silma erilise puhtusega, prügi lendab maha ja aknad vajuvad tolmukihi alla kõveraks.

Sama aga ei saa öelda hotelli ala kohta. Otsustasime puhkusest võtta mis võtta annab ja seega bookisime endile 5 tärni hotelli, kuna hinnavahet erilist ei tulnud. Teenindus oli viimase peal, restoran võitis mu südame teemaõhtutega – aasia, itaalia jne köök, nautisin täiega. Rannas kokteilide joomisest ei hakka rääkimagi, puhas rõõm. Eriliselt kifti mulje jättis animation team, kes vedasid rahvast kaasa. Küll tehtu vesivõimlemist, mängiti võrku, tantsiti latiinot ja kõhutantsu, toimusid joogatunnid jne.

Mis meestesse puutub, siis ma sain lausa krambid. Olin küll kuulnud tüütutest tsurkadest, aga et nad kohe nii hullud on. Esimeste päevade jooksul pakuti rannas massaažiteenust, kuna proovi massaaž oli väga hea, otsustasin ka tunnise seanssi võtta. Laman siis seal, kui härra sosistab:”Relax”. Okey, riiläksin siis seal kui tuleb aeg ümber pöörata. Onu siis masseerib nägu ja huuli ja lõpuks tunnen juba tema hingeõhku – vend üritas mind suudelda. Normaalne! Or not! See polnud veel kõik – edasi on järgmise kategooria mehed – poepidajad. No nende eesmärk on muidugi midagi maha ärida, aga ega nad euroopa naisest ka ära ütleks. Sattusin siis mina ka ühe küüsi, kes esialgu tundus täitsa ok, lubasime välja minna jne. Siis selgus, et ma pean aru andma, kui kellegi teisega kuhugi lähen ja siis ei saa meie vahel enam sõprust olla. Nagu WTF? Meil Eestis küll nii pole – sõnasin mina ja pärast mõningasi väljaskäike otsustasin, et sellist sorti sõprussuhted pole minu jaoks.

Hotellis aga ei pääsenud ma meestest mitte kuhugi. Vaene koristaja armus vist ära, uuris teine, et kummas voodis mina magan ja hakkas siis minu voodikesele käteräti kujukesi meisterdama. Okey, täitsa armas ju, aga järgmine kord kargas juba sisse ja soovis mind pildistada – okey, päris põnev.

Mis puutub pildistamisse, siis ma juba harjusin sellega ära, et tänaval astuti ligi ja sooviti minuga pilti teha. Tundsin end lausa vaatamisväärsusena.

Ok, järgmine hull oli aednik. Kes ronis minu 2 korruse rõdule, et mulle lilli tuua ja kui üks teine massöör (kes kuulus normaalsete inimeste hulka ja soovis minuga suhelda tsiviliseeritumal moel) küsis, et miks Sa seda teed, oli aednik vastanud, et: ”Ehk on meil ühine tulevik!?” Hahaha – yeah, sure!

Ka restoranis söömas käies ei saanud ma rahu, teenindajad jooksid võidu, et kes mulle vett või veini toidu kõrvale serveerida saab, rääkimata sellest, et iga klienditeenindaja ja poepidaja hotellist soovis minuga peale tööd välja minna – ei aitäh, ma olen puhkusel.

Ometigi mitte kõik sealsed mehed ei jätnud külmaks, leidus siiski üks noormees, kes mulle täitsa armsaks sai. Tutvumislugu päris lihtne. Kutsus teine mind vesiaeroobikasse, aga põhjamaa ülbik nagu ma olen saatsin põrgu ja ütlesin, et tahan päikest võtta. Sekund hiljem olid minu pahkluud juba tema peos ja sõna otseses mõttes taris kutt mu põlvili liiva sisse. Kuidas sa julged? Aga andkem au, mulle meeldivad mehed, kes alla ei anna ja mitte ei ürita moosiga Sind ära rääkida, vaid kasutavad ürgmehelikke võtteid. No kuna tegemist on ka vaieldamatult andeka tantsijaga, siis ma sulasin nagu või pannil. Seda enam, et ilusale naeratusele ja heale huumorisoonele ei ütle ma kunagi ei. Nii ma siis imetlesin mõned päevad oma silmarõõmu ja mõtlesin, et kuidas ta küll ümber sõrme mässida.

Paar päeva hiljem kohtusime taas, tema oli oma töökohustusi täitmas, mina trimpasin lounge´is drinki, kui järsku noorhärra kohale ilmus ja vaikselt vihjas, et homme minnakse suurema seltskonnaga peole ja soovi korral võin liituda. Juhuuuu! Aga ega mina siis niikaua jaksa oodata, vaid uurisin, et ehk kohtume juba varem hotelli klubis – mõeldud, tehtud. Tantsupõrandal ja hilisemal jalutuskäigul rääkisime juba lähemalt ja selgus, et ka temale olin kohe silma jäänud. Uurisin, et miks ta ometi siis varem endast rohkem märku ei andnud – ta olevat kartnud, et saadan ta kohe kuradile. Nojah, ma vist mõjungi ka kõige julgematele ja suurematele naistemeestele nagu külm Antarktika. Igatahes on mul hea meel, et kohtusime.

Rääkides nüüd mitte nii toredatest asjadest, siis suutsin ma kaameli otsast alla kukkuda. Kuradi beduiin ajas kaameli liiga vara püsti ja mina vaeseke lendasin suure kaarega vastu liiva-kivi segu. Kõht potisinine ja kraabitud, selg paigast ära, tasakaalu häired, peapööritus – see kõik ootas mind ees.

Mul on hea meel, et ma tegin selle äkkotsuse minna ja nautida 7 päeva elu. Ja ma usun, et peale kooli lendan Egiptusesse mõneks ajaks elama, sest nädalaga ei saa Araabia maadest midagi teada. See on väljakutse, mille endale püstitan.

Mulle tehti paar päeva tagasi hea tööpakkumine. Konkurss oli lõppenud, soovijaid oli Põlvast, Tartust jne. ometigi helistati just mulle. Ma pean tunnistama, et oleksin ilmselt keeldunud ka siis, kui mul kool takistuseks poleks. Tunnen, et ma pole veel valmis alustama tööorja elu ja end siduma. Ma tahan veel minna ja käia, kuniks olen noor, kuniks mul pole majalaenu, meest ja tööd, mis mind Eesti vangina hoiaks.

Ma tulin tagasi Eestisse ja olin masenduses. 2 kuu küttearve oli 6000 krooni, ilm oli külm ja teed libedad, inimesed mornid. Töötatakse selleks, et elada ja elatakse selleks, et töötada. Mis mul sellest rahast, ma tahan koguda midagi enamat kui raha, ma tahan elukogemust, vaimutarkust, sest elatakse vaid korra.

Eesti on koht, kus on minu juured, kuid tihti tunnen, et ma pole siin õnnelik, vähemalt mitte praegu, mitte täna, mitte nüüd. Ühest küljest patrioot, kuid millegi või kellegi vangina võime me seda miskit või keskit vihkama hakata. Sellepärast ma olengi alati rustuna olles otsinud väljapääsu, läinud piiri taha. Otsinud uusi radu, et vanadele naastes end jälle hästi tunda.

Elu on kingitus

2010-01-29T11:17:00.000-08:00

Seda et mul on kohutav nädalavahetus olnud te juba teate, pisarad, pinged, keerulised suhted jne, aga täna päädis see eriti hirmsa lõpuga - nimelt olin osaline avariis. Juht vajus lumevalli poole, mille peale kõrvalistuja keeras auto rooli teisele poole, mille peale seisis ees post ja veel hullem vall, auto läks risti, rooli keerati ilmselt veel, mille peale auto kaotas juhitavuse täiesti, keerlesime nagu lõbustuspargis, silme eest jooksis vaid läbi meie poole suunduv autoderivi, see sama post ja kraav, ainus mõte mida ma jõudsin mõelda oli, et tuleb mis tuleb, see on minu saatus. Lõpetasime kraavis, ust ma lahti ei saanud, auto ise kreenis... Nii ma siis istusin seal kena 20-30 minutit ja mõtlesin elu üle järgi... Ja ega see autost välja minek poleks olnud ka väga meeldiv, sest kraav oli sügav ja ülepea lumes olla poleks ka ilmselt meeldiv olnud.

Lõpuks koju saabudes nägin Kanal 2 uudistes laibakotte ja mõistsin, et kui kõrgem vaim ise poleks kohal olnud, oleks see võinud olla mina...

Ja arvestades pingelisi aegu oleks mu sõpradele jäänud viimaseks mälestuseks tige ka kurvameelne Kata... Ma ei taha seda, ma tahan, et inimesed mäletaksid mind õnneliku ja rõõmsana ja selleks on elus vaja teha valikuid - Sa ei saa teha kõike ja olla kõiges parim, sa ei saa elada labasel moel oma karjäärile, sa ei saa lasta oma ellu inimesi, kes Sind vaid õnnetuks teevad.

Elu on valik! Elu on lühike!

Nädalake tagasi suri üks minu hea tuttav - tema eluküünal kustus bussipeatuses - Jumal ise teab kuhu oli ta teel, kuid Sinna ta iialgi ei jõudnud... Me kõik peame arvestama, et vb juhtuda, et hüvastijätu aega ei jäeta, seepärast elage nii nagu see oleks Teie viimane, öelge lähedastele kui palju te neid armastate ja hoidke suhted selged.

Olgu Jumal tänatud tänase päeva eest, selle eest, et mulle on antud päevi!

Sest mõnikord ma komistan & mõnikord ma kukun, kuid seni kuni hing on sees ...

2010-01-29T01:29:00.000-08:00

Neil nädalatel onmul väga raske olnud, sest olen müünud oma hinge igale poole ja püüan anda endast maximumi igal rindel ja nii ma olengi päeva lõpuks vastik ja halb inimene. Ma tunnistan, et minuga on olnud väga raske suhelda. Teisalt jälle näed sellises situatsioonis, kes on Sinu sõbrad ja tõelised tugisambad. Mul on nagu kaks väga head võrdlust. Esimene on see, kuidas mees peaks käituma, kui naisel ( ma ei pea siin silmas nüüd paare, vaid üleüldiselt ) on raske. Esimene sõber alustas ignoreerimist, inimene 2 päeva ei vastanud ühelegi minu sõnale. Ma saan aru, et ma olin vb natuke kurvameelne ja agressiivne, nagu ütles üks mu hea sõber, et ära kurvasta ja ära tigetse,aga sellegipoolest ma ootan sõpradelt kainet mõistust ja kui mul on raske, siis ära kurat tee seda veel hullemaks oma käitumisega. Ega ma ei ole ju lambist selline, mul on raske ja ma ootan tavaliselt siis tuge, aga kui inimene pöörab Sulle selja, seda enam lähen ma endast välja. Ja selle inimese kõrval oli teine sõber, kes kannatlikult kuulas ära mu igapäevase hala – KUULAMINE ON VÕTMESÕNA – ja andis hea nõuande ja motiveerivad sõnad pealekauba. Vot siin ongi mehe ja mehe vahe. TÕELINE mees on Sulle toeks, nõrk mees või sitapea tüüpi mees keerab Sulle kõige raskemal hetkel selja. Ja ma olen seda oma elus väga palju täheldanud ja see on mind teinud targemaks ja õpetanud mehi valima. Teate kui palju on selliseid pealtnäha enesekindlaid mehi, kes käituvad nagu machod ja siis ühel hetkel sa taipad, et kesta all on väike hall hiireke, kes iial ei julge elus riskida, kes iial ei kannaks Sind raskel hetkel tulest ja veest läbi. Tõeline mees pole alati kestalt vapper, vaid ta on sisemiselt tugev, ta erudeeritud ja ta on väga hea inimestetundja, kes suudab Sinu nõrkuse muuta Sinu tugevuseks, kes oskab Sind niipalju motiveerida, et Sa teed oma pingutused ja tuled tagasi, ükskõik kui sügaval mudas Sa poleks.

Ma jõudsin ühel päeval niimoodi koju, et mul oli olnud 12 h tööpäev, ma ei olnud maganud, sest öösel tegin ma oma lõputööd,seljataga oli nv, kus oli 3 eksmit, milleks, mille sooritamine vajas põrgulikku õppimist, ma ei olnud päeva aega söönud ja ma suutsin maha jääda bussist, väljas oli -30 kraadi ja mul oli sitt olla. Väsinud, näljane ja ma ei tundnud oma sõrmi, ainus mis andis tunda oli valu. Ja ma jõudsin koduuksest sisse ning pisarad hakkasid voolama, sest ma tundsin, et ma ei jaksa, ma teadsin, et mul on vaja tööga seoses veel teha mõned paberid kodus ja ma tundsin, et ma vajaks natuke puhkust, aga see puhkus tuleks millegi arvelt ja teada tuntud maksimalistina, vähemalt nendes asjades mis on mulle südamelähedased ma ei saa ju lubada, et ma heidan magama, kui miski on lõpetamata. Ja nii ma istusin mantel seljas, kindad käes ja nutsin. Vanaema tuli ja pani mulle mitu tekki peale ja keetis kohe sooja supi, aga ma olin ikkagi õnnetu, sest inimesed ei taipa et isegi kui ma ütlen, et mul on niigi miljon kohustust, siis nad ikka veeretavad kõik Sinu kaela. Ja kui sellisel hetkel juhtuvad Sinu kõrvale inimesed, kes toetamise asemel ainult virisevad nagu juhtus selle blogiga või lihtsalt ei räägi Sinuga, nagu juhtus minu sõbraga, siis on väga raske end tunda inimesena.

Õnneks tuleb peale vihma alati päike ja minu päevakava on muutumas pisut tagasihoidlikumaks ja õnneks on minu elus ka inimesi, kes kuuluvad kategooriasse TÕELISED.

Siis on hea näide veel ühest sõbrast, kes ei vaikinud, aga reageeris minu mossi vajunud näo peale veel hullemini, ehk lausa hakkas karjuma. Ja kui mul siis juba pisar silma hakkab tikkuma, siis ta tõmbus tagasi ja soovis mulle ikka edu eesseisvaks kaitsmiseks jne.

Ma ei tea kui oluline ma ühele või teisele inimesele olen, vb neil oli raske näha mind sellisena, nagu ma ütlesin, ma polnud ajutiselt mina ise. Vb olid neil endal mured ja minu tujutsemine ajas neid tõesti nii marru. Ma ei tea! Aga kui Teie elus on situatsioone, kus teisel on raske, siis ärge arvake, et teilt midagi võimatut oodatakse. Sa lihtsalt ütled, et SA SAAD HAKKAMA! Ma olen olemas. Ja sellest piisab, inimene saab sisemist jõudu ja tuleb asjast välja. Vahel on nii vähe vaja…

Aga nüüd natuke naljakamatel teemadel. Ükspäev tuli üks meeskodanik uurima, et kumba Armani ülikonda ta peaks eelistama. Vaatasin pilte ja minu kriitiline silm ei märganud erilist erinevustki 2 mudeli vahel, Pealegi kes siis pildi järgi ülikonda valib, ma võin seljas vaadata ja öelda. Ja mul tekkis küsimus, kas küsija tõesti tahtis minu arvamust ülikonna lõike ja värvi osas või tahtis ta lihtsalt peenelt vihjata, et ta kannab Armanit …nagu see mind väga huvitaks. Mehed jääva meesteks!

Kellele ja milleks?

2010-01-23T05:45:00.000-08:00

Mõni aeg tagasi sattudes oma blogi pärast rünnaku alla ma mõtlesin, et milleks või kellele ma seda üldse teen – ma võtan aja, ma avan end ja lõpptulemus on see, et ma saan sõimata. Ma ei saa ju selle eest mingit raha, et vabast tahtest teen ja lõpuks on minu palgaks veel inimeste põlgus… ma ei varja, et kirjutamine on olnud mulle teraapia eest ja võimaluseks end ja enda ümber toimuvat analüüsida. Eneseväljenduse oskus on mul kahtlemata aastatega just tänu sellele saidile arenenud. Ja mis seal salata, ma tahaks, et maha jääks märk, mida ehk ka minu lastel on tulevikus hea lugeda. Ma ei ole ju kunagi salanud, et elu on kaduv väärtus ja kui mul pole inimkonnale pärandada midagi enamat kui mõned mõtted, siis on see ka juba piisav – kas pole?

Ometigi küsin ma endalt endiselt kellele ja milleks? Teetassi taga vana tuttavaga minu blogi arutades selgus, et teravaid kommentaare on tulnud lausa grupeeringute poolt. Mille peale mul meenus küsimus mida ajakirjanik minult paar nädalat tagasi küsis : Kas on vahet kui räägitakse head või halba või on peamine, et räägitakse?

Ja minu vastus oli, et minu eesmärk poleks küll negatiivsete asjadega seoses huviorbiidis olla. Ma tean, et ükskõik mida Sa teed, kritiseerijaid on alati. Ja see on paratamatus ning kohatu oleks sellepärast pillid kotti lüüa, eriti kui Sa ise millegi loomist armastad. Ma vaieldamatult armastan kirjutamist ja ma olin hingepõhjani liigutatud kui jõulude ajal sain ma kirju erinevatest Eesti osadest, et olen kellegi päeva päikest toonud või aidanud jõuda uuele arusaamale.

Ma vist olen jõudnud punkti, kus ma pean enesele otsa vaatama, et äkki on aeg lõpetada – äkki mul pole midagi enam öelda. Või küsima, kas see enese maailma ees paljastamine pigem annab positiivset või praeguseks hetkeks juba negatiivset tagasi.

Ma tean väga paljusid oma blogi tuliseid fänne, kes tulevad tänaval ja patsutavad õlale, aga samas ma tunnen end ka Jeesusena, kes levitab armastuse sõnumit, püüab inimesi mõista ja motiveerida, aga selle eest tahetakse mind julmalt risti lüüa.

Ma kaalun kahe variandi vahel, kas see lehekülg peale 2 vapustavat aastat sulgeda ja hakata kirjutama sahtlisse või piirata ligipääs ehk lugeda saavad ainult tõelised huvilised ja seda ainult minu lahkel loal. Sest ausalt öeldes hakkab mul juba koppa ette viskama, et inimesed ei saa aru, et mina olen püüdnud vaid jagada võimalust elust osa saada läbi pisku huumori ja tarkusetera – sest see blogi pole iial olnud ilukirjandus – see on elu ise!
Mida arvad Sina ?

Sobivusest

2010-01-22T03:06:00.000-08:00

Ma lisan oma eelmisele sissekandele veel ühe huvitava teksti, mille autorit ma ei tea, aga mis suuresti kattub minu armusaamadega ehk minu jaoks tähendab hea sobivus samuti intelligentset suhtlust(loe:ainult tark mees on mees), teadmist, et mees oleks sobilik minu laste isaks (loe: autoritaarne mees on mees) ja seksuaalne külgetõmme(loe: elu lõpuni kuivalt nühkida - no way).

Aga järgnev siis kellegi teise sulest...

Ma tahaksin defineerida absoluutse sobivuse: see on olukord, kus kahel inimesel on teineteisega kogu aeg koos hea olla olenemata välistest mõjutajatest.
Sobivus on oluline tegur psüühilise seisundi saavutamiseks, mida nimetatakse õnneks või õnnetundeks. Sobivas suhtes inimene on õnnelik olenemata töötatud tundide arvust, saavutatud positsioonist, raha või asjade hulgast.Ainult sobivas suhtes on inimene vaba vajadusest näida kellegi teisena. Sobivas suhtes inimene saab teha seda, mida ta tahab teha. Teostada oma unistusi.
Seksuaalne sobivus on üks lihtsamaid meetodeid sobivuse kindlakstegemisel. Sest seksuaalset sobivust on raskem ette kujutada või teeselda. Seks tähendab lähemat kokkupuudet teise indiviidiga, mistõttu võib tunda teise indiviidi lõhna, mille abil on võimalik sobivust tuvastada.
Sobivuse hindamine on oluline kõikvõimalike organisatsioonide ja liitude, näiteks abielu ja perekonna loomisel. Püsivad ja vabad liidud saavad põhineda ainult sobivusel.

Kohtumine targa mehega...

2010-01-22T02:43:00.000-08:00

Üle pika aja võin ma öelda, et olen kohanud inimest, kelle puhul ma saan öelda, et ta on tabanud ära minu olemuse mind reaalselt väga hästi tundmata.

Mul on sõpru, kes teavad mind 10 aastat, kellega on tekkinud usaldus ja kes on mind samm-sammult õppinud tundma, kuid väga harva kohtame me elus inimesi, kel on mingi intuitiivne võime läbi näha meie olemust, hirme, soove, tugevusi ning nõrkusi.

Kummaline on ka see, et need inimesed on olnud mulle väga lähedaste sünnikuupäevadega.

Ja kõik need, kelle puhul ma olen tundnud hingesuguluse sarnast tunnet, on olnud väga suure lugemusega inimesed ja tõesti hea suhtluse aluseks on lai silmaring ja ma tõesti naudin inimesi, kes suudavad mind oma teadmistega harida ja panna mind elu üle mõtlema.

Paar päeva tagasi rääkisime suhetest ja meil läks jutt sellele, et mida ma meestes hindan ja tunnistasin avameelselt, et kuna ma olen suht tuline naisolevus, siis mind eriti köidavad mehed, kes suudavad mind taltsutada ehk siis konservatiivse naisena leian ma , et meeste jalas peaksid püksid olema, aga minusuguse frukti kõrval on see ikkagi suht võimatu. Minu hea tuttav kostis selle peale, et: „ Sinu saatuseks on ka vanem mees ja mitte 2-3aastat vanem, vaid hetkeseisuga peaks ta olema 33+… „

Seda teemat jätkates jagasin ma üht oma kunagist kirjatükki, peale mida härra X teatas, et ( ja nüüd ma teen seda, mida ma oma blogi ajaloos pole varem teinud, ehk tsiteerin sõna sõnalt ) :

„See peab olema väga, väga tugev, Sinust palju palju tugevam mees, keda Sa selliselt armastada võiksid. Ta ei tohi kõhelda ega ebaleda, tal peab olema julgust riskida ja võita ning vastutust võtta - võimas väljakutse Sulle, selline mees leida.
Loodetavasti on ta Sinu jaoks siiski kusagil olemas ...”

Ma ütlen: aplaus! Mitte keegi pole varem seda nii hästi sõnadesse pannud… Ainus inimene, kes saab aru, et küsimus pole mitte niivõrd minu pirtsakuses, vaid lihtsalt ma olen nagu kange alkohol, ma võin mõne inimese oma tugeva natuuri ja võimega lämmatavalt armastada lihtsalt teise ilma saata… Ma ei saa nõrka meest enesele lubada. Mees peab olema nagu tuletõrjuja – ta piirab tule levikut…ja nagu Robinson, kes ei lase leegil iial lõplikult kustuda… Selle mehega ma abiellun!

Ja lõpetuseks kuldsed sõnad: "Ka Teie,Preili, pole enam täna see, kes te olite eile!"

Ilma näota inimesed…

2010-01-22T00:35:00.000-08:00

Ma olen oma blogis peaasjalikult keskendunud positiivsetele asjadele, sest mida rohkem kalduda negatiivsusele, seda enam meie elu seda sisaldab.

Aga täna ma tahaksin rääkida natukene ka elu pahupoolest ja mitte nii toredatest inimestest kellega ma kokku puutunud olen.

Umbes aasta tagasi oli minu blogis kelleltki anonüümne kommentaar, sisu enam ei mäleta ja kommentaari kaudu jõudsin ka selle autori blogini, kus selgus, et see oli lausa loodud minu ründamiseks ja avalikuks mahategemiseks. Inimestel pole elu- mis teha… Tol korral pidasin ma seda ajukääbikute halvaks naljaks ja politseisse ei pöördunud. Veebis liigub igasugu tonte.

Nüüd kampaania käigus hakkasin ma saama anonüümseid kirju. Konkreetselt mitte ka ähvardavad, aga sinna poole tugevalt kalduvaid - miljon küsimust ja süüdistust ning oli näha, et kirjutaja ei jaganud hästi matsu ei valimistest, kampaaniast ega erakondadest. Jahus ainult mingit oma teaduse teemat ja kui ma palusin, et kui Sa tahad diskuteerida, siis teeme seda võrdses situatsioonis ehk oma nimede alt – noorhärra loomulikult keeldus.

Ma pean enda tugevuseks seda, et ma julgen oma väljaütlemised teha oma nime alt. Kõigile sa ei saa ju meeldida nagunii ja on loomulik, et ma saan aegajalt ka kurjustada, aga ma ei suuda austada inimest, kes on ehk väga haritud ja intelligentne, aga tegelikult üks paras jänes.

Kui ma peidaksin end anonüümsuse taha, siis ma võiks ka käia ja möliseda ainult, lausa lust ja lillepidu, sopa siia poole ja teisele poole ja keegi mulle ju midagi öelda ei saa. Aga ma ei ole unistanud kunagi ei anonüümsusest ega võimest olla nähtamatu, sest ma julgen öelda ja ma julgen ka küsida kui küsida vaja on. Mida inimesed siis kardavad? Et nendega ei nõustuta? Kui on argumenteeritud jutt, siis pole ju probleemi. Ma ei halvusta neid, kes pole minuga sama meelt, aga mul puudub tolerantsus nende vastu, kes keelduvad silmast silma ja võrdsetes tingimustes oma mõtteid vahetamast.

See selleks, peale neid anonüümseid kirju muutus asi veel kahtlasemaks ja mulle tuli anonüümne pakk… See enam ei olnud naljakas ja selle asjaga ma juba pöördusin eradetektiivi poole… Õnneks jäi see esimeseks ja viimaseks korraks.

Täna hommikul end maast lahti ajades sain ma jälle lugeda pikka ja sisukat kommentaari, mille ainus puudus oli taaskord anonüümsus.

Mul on kahju alaväärsuskompleksides piinlevatest inimestest, kes ei julge oma nime ja näoga välja tulla. Huvitav mida nad tegelikult ikkagi kardavad? Seda, et minu poolehoidjad tambivad nad vaimselt ära, seda, et ühiskond neid ei aktsepteeri? Või on tegemist kellegagi minu kõrvalt, kes kaotaks minu silmis sel juhul austuse?

Me kõik oleme erinevad, ma ei mõista hukka seda inimest, kes pidas teadust tähtsamaks poliitikast, ma ei mõista hukka seda inimest, kes leiab et mu blogi on cräpp ( ma ju kirjutan seda endale ja neile, keda huvitab), aga paki saatjast ja blogi loojast ma küll aru ei saa – kas inimesel pole muud teha, kui külvata negatiivsust ja hirmu. See pole ju mingi arvamuse näitaja, vaid lihtlabane „Mul ei ole elu, tsurgin teiste omas” käitumine.

Ma kordan, ma ei pea kõigile meeldima ja kõik ei pea mulle meeldima, aga ma austan inimesi ja nende arvamusi… loomulikult ainult siis, kui inimene on seda austust väärt, ehk seisab oma põhimõtete eest ka avlikult.

Ma olen saanud võtta viimasel nädalal nii erakonna (sh iseenda ja ka erakonnakaaslaste tegude eest) ja oma blogi pärast, aga nüüd ma saan aru, et võlgnen kummarduse neile, kes on julgenud tulla ja rääkida neid häirivatest asjadest. Need diskussioonid on muutnud midagi paremaks ... inimene on saanud hingelt ära öelda ja mina olen saanud selgitada. Erinevalt kommenteerijast ma ei arva, et anonüümsus on edasiviiv jõud ühiskonnas, mina usun, et aeg on õppida vahetult suhtlema...

Ei me ette tea, mis elu meil ...

2010-01-13T14:21:00.000-08:00

Ma tulin täna töölt koju ja minu seljataga kõndisid 2 noort neiut ja arutasid kellestki noorhärra X-st. Üks neiu ütles, et: ”Ah see tüüp v, ta on ju täitsa outsider, keegi ei suhtle temaga, ta on imelik!” Ja teine neiu ütles, et temal hakkas sellest poisist kahju ja ta oli hakanud temaga suhtlema. Nimelt olevat selle poisi isa surnud, kui ta oli 7 aastane ja poiss oli seejärel muutunud kinniseks ja hoidnud teistest eemale, mistõttu hakati teda norima ja kiusama. Neiu tunnistas, et nüüd nad suhtlevad juba päris tihedalt ja poiss oli just hiljuti rõõmsalt teatanud, et tal läheb õppetöö väga hästi.

See juhuslikult kuuldud lugu kandis endas sügavat sõnumit. Lapsed on õelad. Vanema kaotanud v muul moel midagi traagilist kogenud lapsed vajavad täiskasvanute tähelepanu, kaitset ja nõustamist. Ja me kõik vajame häid inimesi, kes ei lähe massiga kaasa ja ei mõista mitte hukka, vaid ulatavad oma abikäe. Märgake inimesi enda ümber!

Teine mõtlemapanev asi oli üks telesaade. Meil on Eestis 75 000 ravikindlustuseta inimest – neile on üks osakond ja 25 voodikohta. See on mõtlemapanev. ETV pealt näitas haiglat, mis oli nii räbalas olukorras, et ei kannatanud kriitikat. Seal näitas inimesi, kes oli seal kas õnnetuse tagajärjel, lihtsalt vanadusest v raske puudega. 10 voodit ühes suures kõledas ruumis, iga haige seal omaette oigumas, kes lamas, kes istus pea süles. Keda üritati pikali olles sööta, kes ei saanud midagi aru mis toimub, keda puhastati sitast. See oli pilk reaalsusesse, ausalt öeldes oli viga võileib teleka ette kaasa võtta. Ma pean ütlema, et need on ikka fantast inimesed, kes suudavad sellistes tingimustes ja selliste inimestega päevast päeva töötada. Ja mis kõige hullem, Sa iial ei tea, kuna Sa ise võid sellises seisus lõpetada – sõidab Sulle üks roolijoodik selga ja sa lamad ka kuskil 4 seina vahel ja sinu päeva parim sündmus on see kui hooldaja sulle küpsist toob ja pai teeb.

Kas te olete kuulnud, et Toe Tagi Revol on vähk? Noor, edukas, kena noormees – elu ei vali. Sa võid olla ükskõik kes, Sa võid olla rikas või vaene, Sa iial ei tea, milline võib olla Sinu saatus, Sa võid täna olla kaunitar , homme põlenud näoga koletis, Sa võid täna elada ilusas majas, homme vb see olla saanud tuleroaks, sa võid olla täna terve kui purikas, homme on su diagnoosiks vähk, sa võid täna olla õnnelik abielunaine, homme nutetud silmadega lesk.

Üks minu tuttav rääkis mõni aeg tagasi, et tema lähisugulastel läks ühel hetkel elu allamäge. Mees oli arhitekt, naine juhtival kohal kinnisvarafirmas. Palgad olid olnud head , laen oli võetud ja mitte vähe. Mõlemad on hetkel töötud ja heatahtlik sugulane püüab nüüd enda elu kõrvalt nendega oma sääste jagada. Ma tahan inimestele öelda, et püüdke ikka natuke reaalselt mõelda, mida te saate endale lubada ja mida mitte. Elus ei eksisteeri jäävaid asju. Ja selleks, et täisväärtuslikult midagi nautida peaks ikka arvestama, et üle võimete ei tasu elada, võlg on võõra oma ja see on nagu nöör ümber kaela. Olgu väiksem maja, aga elagu seal õnnelikud inimesed :)

Ma tulin eile töölt koju ja ma olin nagu kurikaga pähe saanud, mind valdas must masendus. Ei, mul ei läinud tööl halvasti, vastupidi, ma saan selliste asjadega tavaliselt väga edukalt hakkama. Aga mind tabas mõte, et kui ma 50 aastaselt sussid püsti viskan, siis mitte keegi ei hakka ju lugema mitu head uudist või pressiteadet ma olen elu jooksul kirjutanud. Ma tunnen, et miski saladuslik jõud pressib mulle seda karjeristi elu peale. Ma teen, ma saan kiita, ma tahan veel teha ja vaimustunult ma raban siis, lõpuks mõistes, et ma olen selle kõrval ikkagi paganama õnnetu. Sest see ei huvita mind, ma ju tean, et ma saan hakkama, ma ju tean, et ma oskan, ma tean, et ma võiksin suure tahtmise juures omal alal tippu jõuda. Aga see pole minu prioriteet, see on ju kõigest töö ja kui Sa tuled õhtul koju ja Sul pole mitte kellegagi seda jagada ja akusid laadida, siis on see kõik tähtsusetu, see ei maksa mitte midagi, olgu su kuupalk või 20 000.

Ühel hommikul üles tõustes meenus mul üks kirjakoht piiblist, mis ütleb, et kui mul poleks armastust, oleks ma kui kumisev vasknõu.Ja elus esimest korda ma suutsin selle lause enda jaoks lahti mõtestada. Kui Su elus pole armastust, siis sa oledki üks tühipaljas kest. Armastus paneb meid elama, ta motiveerib, annab ideid ja energiat, usku ja lootust. Ta täidab Teid sooviga maailma muuta. Ta paneb teid hommikul tantsima, ta äratab teid õrnalt unest ja uinutab teid igal õhtul. Armastus annab põhjuse elada, ta täidab teie elu.

Armastage elu, armastage lähedasi, armastage iseend! Ükskõik milline te olete, kes te olete või milline on teie saatus, Jumala ees oleme me kõik võrdsed. Ja elu on ettearvamatu. See elu võib lõppeda järsult, homme ei pruugi mind või Sind enam ollagi. Kõlab julmalt, aga see on reaalsus. Mida kuradit Sa ootad, kui Sa näed, et Su elus on midagi valesti, siis viimane aeg on midagi ette võtta. Ärge keelake endale õnne, te kõik väärite seda, võidelge, nautige ja olge tänulikud kõige eest mis Teil on!

Meeste pihiema

2010-01-09T16:30:00.000-08:00

Meeste pihiema

Öösel ühe sõbra muret kuulates tabasin end mõttelt, et tegelikult on meestel ikka elu palju raskem ja vahel oleks neile lausa meestenõuandlat vaja.

Ma olen hakanud meessugu rohkem mõistma ja ilmselt ka kõrgemalt hindama, kuna mul on päris palju väga häid ja meestuttavaid ning sõpru. Ja ma olen oma pihiema ametit pidanud juba ligi 8 aastat. Olen kokku puutunud meeste väga erinevaate probleemide ja hirmudega ja ma ütlen ausalt murdunud südamega naine pole pooltki nii südantlõhestav, kui seda on mees, kelle südamedaam teda hinnata ei oska. Samuti ei sarnane meeste probleemide lahendus absoluutselt sellele, kuidas naised seda teevad.

Ma olen näinud mehi, kes on end tsikliga kihutades invaliidiks sõitnud, kuulanud kuidas on peale seda elada pensionist, teades, et naised sind ei taha. Näinud, kuidas see sama mees teeb higipalgel trenni, et end jalule saada. Ma olen näinud kuidas mees on end nii võlgadesse mänginud, et tal ei jätku enam endal leivaraha ning näinud kuidas mees elab üle keelatut armastust, ma olen näinud mehi, kes on sattunud peale kui naine vallatleb voodis võõra mehega, mehi, keda on jäetud maha hetk enne seda kui ta tahtis jõuda abieluettepanekuni. Minu õlal on nutnud need, kel on laps ja kelle südametunnistus piinab, sest see on olnud üheöö suhe. Ma olen kuulanud mehi, kes on suurest masendusest käinud bordellis, otsinud sealt seda lähedust ja armastust või leevendust südamevalule. Ma olen olnud tunnistajateks meestel, kes on jätnud oma pere ja läinud noorema naise juurde, sest mees elas elu, kus oli rutiin, aga mitte armastust.

Kas te teate kui palju kordi olen kuulnud oma meessõprade suust, et nad tahskid oma elu omalkäel lõpetada ja kas te teate kui raske on sellistel hetkedel midagi tarka öelda, sest probleem on tõesti selline, et isegi kõrgharidusega psühhiaater ei oska midagi tarka kosta.

Te küsite kuidas ma käitun sellistes olukordades. Väga lihtne, ma ei teegi muud kui kuulan ja siis viskan olukorra üle mõne tobeda nalja. Ja kui teine pool hakkab naerma, siis ma tean, et kõik saab korda. Minu enda elu on elav tõsetus sellele et läbi pisarate tuleb kasvõi hambad risti naeratada.

Ma olen hakanud mehi armastama. Mitte, et ma varem oleks omasoolisi piilunud, aga selles suhtes armastama, et ma olen õppinud neid nägema läbi teise pilgu. Ikka kiputakse süüdistama kui mees läheb bordelli või hülgab oma pere, ei käi tööl või piinleb mõne sõltuvuse küüsis. Aga kui tihti me mõtleme sellele, et mida need mehed tegelikult üle elavad. Ja lõpuks viib ikka kõik selleni, et meestel on puudus millestki. Kui palju meie naised neid tegelikult tunnustame, ilma, et see oleks pugejalik sõnade loopimine, et suhte algul tüüp kätte saada. Kui palju me tegelikult püüame pakkuda mehele midagi põnevat, kui palju me naised aru anname, et vahel on mees meie kõrval lihtsalt kohusetundest ja me ei liiguta lillegi, et anda talle ja endale vabadus. Mõni aeg tagasi pihtis mu meestuttav mulle oma 15a suhte purunemise tagamaad. Miks see suhe lõpuks ummikusse jooksis, miks mees kõndis minema. Tema vastus oli: „ Sest see suhe ei alanud leekiva armastusega.” Mitte keegi pole tükk aega midagi nii tarka ja sügavasisulist öelnud, see muutis mind ühteaaegu kurvaks ja samas täitis rahuloluga, ühest küljest inimesed oskavad mõista veel ka armastust ja selle olemasolu hinnata , aga teiselt kui palju aastaid on inimesed võimelised elama harjumusest ning tõelise armastuseta. Ei ole midagi need mehed nii kohutavad sitapead, kes tunnetest midagi ei jaga. Jagavad küll, aga kahjuks ei oska mehed oma tundeid nii hästi valitseda või ausalt avaldada kui naised. Kui ta teid sõimab, nähes et olete teise meeskodanikuga kuskil, siis asi pole mitte selles alati, et ta on mats ja mühkam, vaid tema sees ilmselt keeb ja ta ei oska seda tuld maha keerata. Ja kui ta teid sõnagi lausumata maha jätab, siis loomulikult on ta teie silmis siga, aga mis te arvate, et tal endal pole häbi? Tal on häbi Teile öelda, et te ei suutnud talle pakkuda seda, mida te lootsite, tal on häbi öelda, et ehk elus esimest korda ta läheb ja otsib õnne, mõtleb kordki elus endale.

Mul oli kunagi meestuttav, kes minuga päeva pealt suhtlemise sisuliselt lõpetas. No ma ausalt arvasin, et see vend on kiiksuga. Ja kui ta siis pool aastat hiljem helistas öösel kell 4 ja ütles, et on mind kõik see aeg sihilikult vältinud, sest ta ei suuda leppida faktiga, et meie vahel midagi olla ei saa, siis ma sain aru, et tegelikult on naised suuremad ussid kui mehed. Enamik minu naistuttavaid vahetab mehi nagu sokke, 2 kuud on üks, siis on teine, siis armastab Pauli, järgmine nädal juba Rauli. Aga mehed võtavad palju raskemalt neid asju, ma olen siis kuhjaga lohutanud mehi, kes 2-3 aastat nutavad sama naist taga. Ei olnud ju midagi erilist lihtne Pille v Kati, aga meeste südameasju on võimatu sõnadesse panna. Ja kui meie naised lähme siis ilusalongi, siis mehed üritavad oma südant ravida enda täistõmbamisega või naiste lantimisega. Mees läheb ikka sinna, kus temast hoolitakse, kus teda märgatakse, hinnatakse ja armastatakse ka koos tema vigadega ja kui nad seda ei tunne, siis nad lähevadki oma teed.Ja lähevad ka siis, kui nemad ei armasta ja õieti teevad! Issand küll, Eesti mees lausa ripub naiste küljes kohustundest ja harjumusest - seda enesepiinamist on valus vaadata, ärge sõimake neid väheseid, kes julgevad elult otsida seda leeki. Armastage oma mehi, tegelikult on nad ilusad ja head.

Mul oli kunagi juhus, kus ma tutvusin ühe väga šarmantse mehega. Ta oli mehelik, intelligentne ja midagi tema köitis. Tema kasuks rääkis see, et kui ma tavaliselt näen meestes põhjuseid, miks ma neid üldse ei taha, siis tema puhul oli pigem see, et mida aeg edasi seda meeldivamaks ta muutus. Ma ei ütle, et tegemist oli ideaalse mehega, kindlasti olid tal omad puudused. Me suhtlesime kuniks ühel päeval pidin ma temaga kohtuma, nagu me ikka kohtusime ka varem. Aga sel päeval oli midagi teisiti – ma hakkasin oma teetassiga laua poole minema ja oh õudust, ma tundsin, et mu jalad ei kanna, need sõna otseses mõttes värisesid all. Ise veel mõtlesin, et jumal kui piinlik, ma ei saa nagu mitte midagi teha ka, et kui nüüd käed ka värisema hakkavad, siis vb end seal samas oska tõmmata. Sel päeval ma taipasin, et mul pole enam ammu ükskõik… Ja selle tagasi mõeldes meenuvad mulle mu meestuttava sõnad, et suhe peab alguse saama leekivast armastusest. Kuidas me ikkagi tunneme ära selle õige inimese? Ma siiamaani mõtlen, et mis oleks sellest asjast saanud, kui mehed oleksid rääkija tüüpi, kui nad ei hoiaks oma mõtteid või emotsioone endas. Loomulikult on võimalus, et tüüp oleks öelnud, et kuule inimene, see jääb nüüd küll sõpruse tasandile või … Ma ei tõstatanud seda teemat kunagi, sest ma ei tahtnud kaotada sõpra. Jah, ma nägin seal pilgus midagi, aga see võis olla vaid mu enese tunnete peegeldus, vb ma nii väga tahtsin seal midagi näha. Ometigi, vb tundsin ma ära oma elu armastuse , oma laste isa, vb tundis tema sama, aga meie elus ongi tihti, et me ei taha näha, me ei taha kuulda ja ammugi rääkida…

Olles õppinud viimaste aastate jooksul mehi tundma, siis ma võin päris kindlalt öelda, et pooled istuvad oma hirmudega oma kambrikestes ja elavad oma turvalist elu. Heal juhul saate te sinna piiluda pihiema rollis, nagu mina seda olen olnud.

Ja lõpetuseks üks hea nädalahit. Räägime ühe meessõbraga avameelselt seksiteemadel. Mehed põevad selliseid asju märksa rohkem kui te arvate oskate. Küsib ta siis minu käest otse mingeid asju, ise mind suurte silmadega jõllitades. Ma ütlesin, et noh, et sa oled mingi eriti konservatiivne vend vist, et aloha aloha, vaata mõnda pornofilmi, et ma ei hakka ka siin nüüd loengut pidama teemal, et on ka muid poose peale misjonäri. Ja siis kui me lahku läksime, sõnas ta tähtsa näoga: „ Ma oleksin küll Sinu jaoks liiga korralik mees!” Mille peale ma südamest naerma puhkesin, sest täpselt paar päeva tagasi kuulsin ma vastupidist ühe teise meeskodaniku käest: „Minusugune paha poiss Sulle ei sobiks.”

Eks me kõik olme natuke pühakud ja natuke patused : )

Naiselik intuitsioon

2010-01-05T15:42:00.000-08:00

Uus aasta on saabunud! Ja teate, ma ei tea mis värk sellega on, aga ma tunnen, et see on minu aasta. Vb tuleneb see Hiina kalendrist, teadupärast ju on tiigriaasta ja just tulitiigriga on minu puhul tegemist.

Juba nädal aega on mind vallanud väga veider tunne – midagi suurt on juhtumas. Ma olen pidevalt ärevil nagu laps jõulutaati oodates ja öelge mis te tahate, ma ei saa selle tunde vastu ja üks osa mu tuttavaid juba arvabki, et olen täitsa ära pööranud.

Kõik sai alguse jõuluaegsest köögis askeldamisest. Ma hakkasin seda niivõrd nautima, et nüüd ei saa enam pliidi tagant minema. Ma ei oleks iial uskunud, et kokandus võib nii pingeid maandav olla. Ainus probleem on selles, et nüüd ei ole mul isu üldse tegeleda muude asjadega, mis peaksid olema prioriteediks number üks. Ma ei usu igat horoskoopi või selgeltnägijat, aga kuskilt jäi meelde, et 2010 pidavat olema skorpionitele ettevalmistus aasta ning veidral kombel ma just seda tunnen. Et mind valmistatakse ette suureks pöördeks oma elus. Viimati sellist kummalist ärevust tundes lõpetasin ma 7 maa ja mere taga.

Lihtlabane kana ja kala küpsetamine on minus muutnud enamat kui seda, et ma oskan söödavat toitu teha, see on muutnud mu ellusuhtumist ja väärtushinnanguid. See on pannud mind mõistma, et enamik asju siin maailmas on kättevõtmise asi ja igal asjal on oma aeg. Kui palju kordi üritasid erinevad inimesed mind pliidi taha sundida, ma ei suutnud seda, see ei huvitanud mind ja kui ma ka üritasin lõppes see alati katastroofiga. Ja ma arvasingi, et mulle pole antud seda, kuigi oma kõige sügavamas südamesopis ma alati mõtlesin, et ma tahaks osata, sest mulle on alati tundunud, et toiduga on võimalik jagada armastust. See on üks inimese põhivajadusi(toit ja armastus ma mõtlen). Ja me kõik teame kui mõnus oli lapsena minna vanaema juurde, kui ta oli valmistanud oma tarkust ja kuldseid käsi kasutades meile maitsva ahjuprae, mis tuli otse südamest. Ja olgem ausad, Sa võid olla ükskõik kui rikas ja käia peentes restoranides, aga kodule annab koduhõngu köök. Ja ma hakkan mõistma, miks mehed tegelikult tähtsustavad seda söögitegemist, see tõesti näitab, et Sa võtad kellegi jaoks aega ja hoolitsed. Mis tunne võib olla mehel, kes teeb päevad läbi tööd ja siis õhtul läheb koju, naine ootab juba esikus, et siis koos sööma minna. Sa pakud mehena naisele luksust, sa rabad selleks, et tal oleks hea, aga kui palju me naised tegelikult vastu pakume?

Kõik ei ole sündinud kokad, kõiki ilmselt ei taba ka kokanduspikne nagu mind, mõnel ei oskaks partner seda lihtsalt hinnata, mõni rabab ise poole ööni tööl, inimesi on erinevaid, aga nüüd ise aega kööki panustades ma olen mõistnud selle väärtust, naise väärtust, kes püüab oma perele pakkuda parimat, mitte lihtsalt sooja sööki, vaid kodusoojust, tänutunnet, et mees pole mitte lihtsalt selleks, et raha koju tuua ja sinuga seda koos kulutada, vaid tihti on see kvaliteetaeg koos kokates, tihti on see võimalus näidata, et ise tegin, Sulle tegin, südamega tegin. PS! Ei ole mehele läinud, nagu siin mõned on spekuleerinud, ma lihtsalt tahan öelda, et mõistan nüüd meeste seisukohta paremini.

Kui ma endale seda eesmärki seadsin, ehk siis 2010 kokkamine enam-vähem selgeks saada, siis ma kujutlesin olukorda kus mu mees pubis räägib, et minu naine ei oska ega viitsi üldse süüa teha, me sööme tavaliselt kodus võileibu. Või mu laps räägib, kuidas ema töölt tulles Selverist läbi lippas ja siis neid kõvaks läinud ahjukartuleid tõi. Ma ei taha sellist elu. Seda enam, et mu sõbrannad ja sõbrad on vapustavad kokad ja neile küllaminek on nauding, ma tahan ka, et mu sõbrad tulevad külla ja ma suudan katta laua mille pärast mul häbi poleks. Ma tahan neile näidata, et ma pingutan nende pärast.

Võib-olla on mu katus ära sõitnud, aga ma ei suuda end kujutada ette karjäärinaisena. Kindlasti mitte ka koduperenaisena, aga ma üritangi leida selles mõttes oma elus tasakaalu. Ma tunnen, et mulle ei paku hetkel pinget karjääri redelil tõusmine, ma pigem tahan teha midagi, mis pakub mulle võimalust teha inimesi õnnelikuks, võimalust olla loov, teha midagi uudset ja erilist ja seeläbi ka tuua leib lauale, st majanduslikult end ära elatada . Ja mulle hetkel tundubki, et mu elus hakkab toimuma selline pööre, mis annab mulle ka võimaluse selleks.

Üks hommik oli päris hea nali. Helistas mu ema sõbranna, emale siis ja teatas, et ta oli näinud unes, et mu ema saab vanaemaks. Ma ei kujuta muidugi ette, et kas ta unenäod ka tavaliselt täituvad ja mis ajal see peaks juhtuma ja üldse võiks ju mõni isakandidaat ka olla – kahju, et ta unes ei näinud seda. Ma küll ei tahaks nüüd üleöö emaks saada seda enam vallalisena olles, aga mulle meeldis see unenägu, sest ma tunnen, et see aeg, mis ma praegu üle elan, ongi ettevalmistus selleks ajaks, kui kodu ja pere on olulisemad kui miski muu. Olgem ausad, siiani olen ma elanud egositlikult, tahtnud ennast harida, ise ringi käia, pühenduda just karjäärialastele eesmärkidele(pean selleks ka erialase hariduse omandamist). Nüüd ma tunnen, et ma olen valmis end jagama. Natuke vaeva nägema selle nimel, et sel oodatud inimesel ka minu kõrval hea oleks. Ma taaskord rõhutan, ma ei kokka mitte ühegi konkreetse mehe pärast, samuti ei käi ma kellelegi meeldimiseks ilusalongis, ma teen hetkel neid asju iseendale, et ma ise tunneks end hästi ja oleks enese üle uhke, siis on seda ka ju teised.

Mõni aeg tagasi tutvusin ma ühe toreda noorhärraga, kellega on mõnus vahepeal avameelselt elust rääkida. Ta on mees, keda on hukka mõistetud, sest ta nö hülgas oma naise ja lapse. Ja ilmselt on selliseid mehi ju terve ilm täis. Ja väga lihtne oleks teda hukka mõista. Aga mulle meeldis üks lause:” Miks ma oleks pidanud püüdma ennast peale suruda ja pidanud väevõimuga muutma teist, kui see ei toimunud, seda enam, et olin kohanud lõpuks naist, kelle puhul ma tundsin, et olen leidnud sadade tuhandete seast õige.”

Ja elus ongi nii, et me teeme vahel valesid valikuid ja kahjuks me lõpuks karistame ennast ja teist sellega, et üritame nö moraalinormidest kinni pidada. Ma ei pea õigeks kellegi hülgamist, aga ma ei suuda iial mõista ka neid paare kes elavad koos lapse pärast, kohustundest või harjumusest. Armastus ei pruugi olla igavene, armastus võib aastatega muutuda. Ärge raisake oma väärtuslikku aega! See võib olla valus, see võib haiget teha, aga tegelikult on see siiski tugevus, kui Sa suudad selle välja öelda, et oli mis oli, nüüd on see otsas.

Kindlasti ma ei ütle, et võtke oma suhteid kergekäeliselt ja pakkige päeva pealt asjad kokku ja laske jalga, aga kui asi ei tööta ja ei hakka tööle ja mitte miski ei mõju, siis tuleb minna. Lõpp kokkuvõttes võidavad kõik. Armastusele tuleb anda võimalus, puuris istumine seda küll pole.

Väga lihtne on tegelikult oma suhet ju analüüsida, küsida endalt palju pakun mina, palju pakub tema. Kui ma ikka ei tahagi temaga seksida v talle süüa teha, sest ta on lampjalgne päevavaras või kui minust ongi saanud paranoiline kaagutav naine, kes reaalselt iseennastki enam ei talu, siis miks seda suhet vaja on? Milline laps tahab elada perekonnas, kus õhtusöögiks pakutakse närve?

Selle sama mehe juures, kellest ma rääkisin meeldib mulle tohutult üks omadus – omadus kuulata südame häält. Kui 40ndates mees, suudab öelda, et ta lõpuks tundis seda klõpsu, siis ma võin öelda, et öelge mis te tahate, olgu ma noor ja naiivne, aga krt ma usun sellesse ja ma usun ka sellesse, et elus ei tohi asju ja elu ette kirjutada ja väga pikalt planeerida, vahel on nii hea elada tuules, mis viib Sind radadele, kuhu Jumal ise juhatab.

Võib - olla ma olen teinud eriala valikus vea, võib-olla olen ma suhelnud valede meestega, võib-olla ma pole maailma parim inimene, aga ma ei muretse oma vigade pärast, ma ei kahetse midagi, sest mul on ju võimalus asju uuesti proovida, teha uusi valikuid. Me areneme iga päev, kasvame vaimselt ja teeme uusi ja paremaid valikuid, sest võimalused muutuvad. Ja mida avatumad me elule oleme, seda rohkem võimalusi tuleb.

Ma ei pea elama vale mehega, kes kunagi tundus õige, ma ei pea tegema tööd mis mind ei koti, kuid kunagi oli unistuste amet, ma ei pea kannatama, sest teised arvavad, et ma peaksin elama ühiskonnas üldtunnustatud reeglite järgi.

Ma elan päev korraga ja võtan vastu kõik põnevad väljakutsed ka sellel uuel ja säravalt aastalt.

Ma ei karda seda pööret ja ma tean, et midagi suurt on juhtumas!

God bless u all!

Uusaasta lubadus

2009-12-28T12:10:00.001-08:00

No kindlasti olete Teiegi andnud endale vähemalt mõne lubaduse, et mis uut aastat vanast eristada võiks. Mina olen enesele lubanud, et enne ma mehele ei lähe kui söögitegemine korralikult selge, sest milline mees see ikka tahaks naist, kes ainult munatoite ja pastat teha oskab. Seega luban, et uuel aastal teen algust ka ahjuroogade, kartulivärgi, salatite, suppide ja erinevate pastaroogadega. Algust tegin juba sel nädalal ja olen lausa köögi külge aheldatud. Tegin pastat kreveti-koosrekastmes ja piimasuppi(mitte, et see raske oleks) ja tuunika suupisteid ahjus ning vaarika jäist smuutit ja täna on siis kord ahjuroa käes. Ise mõtlesin retsepti välja, maitsestamise osas küsisin nõu parimalt sõbralt ja superkokalt Timo Varikult :)

Väike pildiseeria ka, et te mind usuks. Edu mulle uueks aastaks !

Maitseainad mida on tarvis :)

Ettevalmistus

Enne ahju minekut

VALMIS! Juhuu! :)

Kadri algaja ahjuvorm

200g makarone
6 keskmist kartulit
väike purk tomatipastat
350g hakkliha
1 sibul
1 muna
2dl vahukoort(koort v piima ühesõnaga)
juustu
värsket tilli
pipar
sool
5 pipra segu
küüslaugu pulber
basiilika
Kartulimaitseaine

Keeda makaronid ning kartulid ning prae pannil sibul ja hakkliha(maitsesta soola,pipra,piprasegu,küüslaugusoolaga), lisa segule tomatipasta. Keedukartulist lõika viilud, määri vorm võiga ja lao esimene kiht. Lisa pooled makaronid ning seejärel kogu hakkliha. Pane uus kiht kartuleid, lisa maitseainet ning kata tomatipastaga, seejärel lisa ülejäänud makaronid, klopsi koor ja muna kokku, ning vala ühtlaselt üle roa. Seejärel raputa roog ühtlaselt üle basiilikaga. Ahi pane 200le kraadile ja pane vorm ahju, hoia seal u 20-25 minutit, lisa juust ja hoia veel 5 minutit. Lõpus kaunista värske tilliga. Serveeri majoneesiga :)

Kes ütles, et minust asja ei saa - kes tahab, see õpib ja saab ! :)

Armastust kogedes

2009-12-25T12:14:00.000-08:00

Kes täna teleka ette juhtusid, nägid kindlasti saadet „Sind otsides”, mis rääkis naisest, kes oli pool sajandit tagsi kohanud meest, kellega ta koges sõnaseletamatut sidet. Ilus saade oli, kuigi kurb, et seda meest üles ei otsitud ega leitud.

Mind panid selle saate juures enim mõtlema sõnad, et ta oli olnud 50 aastat abielus teise mehega, saanud 6 last, ometigi pidas ta ainsaks meheks ning armastuseks noormeest minevikust.

Olen minagi tihti mõelnud, et kas need on siis õnnetud või õnnelikud inimesed, kellele antakse võimalus midagi seesugust kogeda.

Ma olen oma elus kohanud väga erinevaid inimesi ja nende seas on palju erinevaid arusaamu – kes ei usu tõelisse armastusse, kes ei usu armastusse esimesest silmapilgust, kes usub, et elu jooksul saab mitmeid mehi/naisi armastada, kes ei usu „klõpsu”, millest mina tihti olen rääkinud. Ega siis absoluutset tõde pole olemas, nii nagu mõni usub, et on Jumal ja on teda kogenudki, usub teine, et Jumalt pole ja kõik maagiline on olnud juhus.

Meie elus kogetu on väga erinev, üks jookseb mehe juurest mehe juurde, otsib terve elu, kuid ei kogegi armastust, vaid seda toredat armumist, mis kuuks ajaks liblikad toob ja siis hääbub. Mõni elab näiliselt ühe mehega terve oma elu, kuid teised ei teagi, et see on vaid formaalsus ja armastusest on asi kaugel. Mõni on saanud tunda õnnist armastust, kuid vaatamata sellele on oma elu elanud üksikuna, sest ei läinud nii nagu oleks tahtnud ja kedagi teist hing ei osanud ihaldada.

Paar päeva tagasi läksin tuttavaga raksu, sest meil tekkis diskussioon, kus tema väitis, et ka need inimesed, kes vasakule panevad võivad oma partnerit armastada, nad lihtsalt ei oska teisiti elada, kõigil meil olevat vigu. Põhjus miks mina seda mõista ei suuda on väga lihtne – sest minu maailmas ei käi asjad nii. Kui inimesed on ise sellega rahul ja naudivad seda suhet, siis keep going – issanda loomaaed on lai. Mõnele meeldib kui teda piitsaga pekstakse, ma ei saa teiste inimeste kõrval kaldeid pahaks panna. Aga mitte keegi ei saa loota, ega nõuda, et ma mõistaksin asja, mida ma ei mõista, ega suuda mõista. Ma olen alati öelnud, et petmisel on väga palju erinevaid tagamaid ja ainult partnerid ise teavad, millest need tulenevad. Aga siiski ma pean petmist nõrga inimese loomujooneks, sest ka mul on olnud miljon põhjust kõrvale panna ja ma pole seda teinud, sest mina näen selles midagi, mis ei peaks seostuma suhtega. Ma ei tee teisele seda, mida ma ei taha, et mulle tehtaks. Kui keegi hakkab sellist teguviisi õigustama või ette heitma, et mul puudub empaatiavõime, siis andke mulle andeks, ma olen tuline karakter ja põhimõtetega inimene ja mul on oma moraalikoodeks, mille järgi ma inimesi hindan ja ringi lendavad tutid ja riistad ei ole minu silmis midagi, mida ma peaks isegi püüdma mõista. Inimesed teevad ise oma valikuid ja nad peavad leppima sellega, et kõik inimesed ei kiida nende teguviise heaks. Kõik ei kannata homosid, kõik ei pea jehhoviste pühadeks jne, samamoodi nagu mina ei kiida heaks püsisuhtes kõrvale panemist, sest ma leian, et järelikult ei olda kas suhteks valmis või ei sobi see suhe, aga sellest peaks inimesed juba rääkima.

Aga minu tänane sissekanne ei pidanud rääkima üldse sellest, vaid räägib siiski armastusest ja selle võlust ja väest. Kas me siis rääkida sellest, et klõpsu pole olemas, või kas jumal on või ei ole. Me saame rääkida vaid oma kogemustest. Ja nii nagu mina ei saa raud polt väita, et Jumal on v teda pole, ei saa keegi teine öelda, et üks emotsioon või maagia eksisteerib või mitte. Sa pole seda lihtsalt kogenud. Nii nagu paljud vaidlevad, et kas elus on see üks ja ainus, kes on meile määratud. Päris paljud on seda meelt, et see puudub, teised jälle on leidnud selle õige ja leiavad vastupidist.

Kas mina usun, et meie elus on ainult üks ja see õige? Kunagi ilmselt uskusin, aga pigem ma kaldun arvama, et vb on see siiani olemas, aga selleks, et teda leida, ei pea teda nüüd käed rüppes 30 aastat ootama. Ka valed suhted ja ka väga tõsised kiindumused viivad selleni, et me õpime seda õiget ära tundma. Ja kui Sa ei ole erinevaid inimesi näinud, siis tekib sul selle õige kõrval küsimus, et aga huvitav kuidas oleks olnud koos olla mõne teise mehe/naisega. Siinkohal ma tahaksin jälle ära mainida, et meessoo tundma õppimine ei eelda igal nädalal Atlantisest uue isendi koju toomist. Pigem püüdke rõhuda kvaliteetsetele ja sisuga meestele, eriti head on need eksemplarid, kes on vilunud suhtlejad, kes suudavad teile meeste maailma lahti mõtestada. Sest selleks, et olla toimivas püsisuhtes peab ikka päris kõvasti aru andma, et üks on marsilt ja teine veenuselt.

Mu tuttav väitis, et armastus peaks ju olema kahepoolne, et kas me saame siis ühepoolset armastust üldse nimetada armastuseks? See pole üldse vale mõttekäik. Siin on nagu erinevaid argumente. Ühest küljest nimetatakse minna laskmist parimaks oskuseks, et oma tundeid tõestada, seega sa võid armastada ühepoolselt ja niikaua kui sa suudad seda teha midagi vastu saamata ja see endiselt teeb sind õnnelikuks, siis miks ei võiks see kanda armastuse nime. Teisalt jälle, tõsi ta ju on, et kui me räägime täiuslikust armastusest, siis selleks on vaja kahte. Aga täiuslikkust ju ei eksisteeri! Aga võib-olla, siis nimetada seda sügavaks kiindumiseks, mis on vajalik selleks, et meid elus ette valmistada selleks, kui tõesti armastus meie õuele ilmub.

Ilus on armastada ja aastatega olen ma õppinud, et kõige siiram on tõesti see, kui me ei ürita kedagi väevõimuga enda külge siduda. Kui ta on määratud meie kõrvale, siis pole tarvis ei pisaraid, palveid, ega tobedaid fiaskosid ning lõppematut ilusalongide külastust. Ma pean seda tohutuks anniks, kui sul on võime omakasupüüdmatult midagi pakkuda. Võib-olla ei saa sa seda armastust tagasi sellelt konkreetselt inimeselt, kuid armastades ja armastust jagades hakkad sa seda tagasi saama kogu universumilt.

Mulle teeb muret inimeste kiirustamine, ma saan aru, et kui inimene on 30ndates või 40ndates, siis aega ju justkui pole. Aga kõrvalt vaatajana tundub ka totter see, et kas siis need inimesed tõesti arvavad, et kuu ajaga kokku kolides on nad teinud õige otsuse, seda enam, et 2 nädalat hiljem pakitakse jälle kodinad kokku ja minnakse oma teed. Kui inimesed võtaksid üksteise tundma õppimiseks aega, siis jääks selline tsirkus pidamata. Või see tohutu suhtest suhtesse hüppamine ja arvamine, et iga järgnev vähegi keskmist palka saav ja sirge seljaga kõndiv mees võikski äkki olla see õige. Jumala eest, siis võiks ju arvata, et meile sobivad pooled maailma mehed ja me peakski kõiki neid järjest proovima. Mulle jääb mõistmatuks, kust kuradist te neid potentsiaalseid mehi leiate? Ma võin tõesti käsi südamel öelda, et ma kohtan kord 3 aasta jooksul meest, kellega ma VÕIB-OLLA tahaksin midagi enamat, aga siis ma ka veel enne ikka õpin tundma jne. Ma ei kahtle, et täiesti talutav kooselu olekski mul iga 3nda mehega, sest toredaid mehi on maailm täis, aga mina küll nii vähesega ei lepi. Inimesed on oma otsimiste ja katsetustega nii ära vajunud, et selliseid meeleheitel inimesi küll ei tahakski enda kõrvale. Mu oma suguvõsas on üks selline, kes muudkui otsib, leiab, ei sobi, jätab ja juba on tal uus. Tõesõna ma ei jõua sokkegi nii kiiresti vahetada. Ja siis ise räägib, et kui kiiresti ei reageeri võib ilma jääda ja mul kell tiksub jne, huvitav miks ta küll siis veel abielus pole. Mõni vist ongi lihtsalt otsijaks/proovijaks loodud, nagu see oleks mingi äge mäng, kus saad pidevalt uuele levelile.

Tulles tagasi teema juurde kiindumine, siis ma mõtlen ajas tagasi ja tõsi ta on, et need mehed on olnud erilised ja ma olen neilt kõigilt midagi õppinud. Ja ma olen täiesti veendunud, et ei jää ka see nn. õige armastus siis tulemata.

Kiindumine või armastus, klõpsuga või mitte, esimesest silmapilgust v tunnike hiljem, õige või vale, ainuke või kolmas,vastatud v vastamata, vht pole, emotsioon on alati ülev. Kiindumine, armumine, armastus, armastamine ja armastatud olemine on üks oluline osa meie elust ja miks analüüsida, tuleb lihtsalt lõdvaks lasta ja nautida - ja seda ma just teengi ja dämit, olengi õnnelik ja mitte keegi, ega mitte miski ei muuda seda!

Jõulumõtisklus

2009-12-23T05:54:00.000-08:00

Armsad sõbrad,

Sel aastal ei kipu ma jõulutervitusi väga saatma, esiteks ei lähe masstoodang hinge ja personaalselt kõigini ma lihtsalt puht füüsiliselt ei jõuaks, aga siiski tahan ma mõningasi mõtteid jagada ja loodan, et igaüks siit midagi enese jaoks leiab.

Vanaemaga hommikukohvi juues meenutas ta aega kus lapsed veel väiksed olid. Ja tal meenus see, et nad ei jõudnud vanaisaga kunagi onu lasteaia jõulupidudele, sest mõlemal olid just neil päevil alati kõige kibedamad tööpäevad. Vanaema silmadesse valgusid pisarad, sest nüüd 73 aastaselt sai ta aru, et need ajad ei tule kunagi tagasi. Lapsed on suureks saanud, kodust välja lennanud. „Me poleks ju nälga jäänud vähem töötades, see kõik oli materiaalne, ja materiaalsed asjad on kaduvad”, nentis vanaema nukralt kohvilonksu võttes.

Ma avastasin, et minul ja vanemal on rohkematki ühist, nt ma ei teadnud, et tal on õhtul voodisse heites kombeks tänada Jumalat selle eest, mis tal on. Ka mina pean seda väga oluliseks rituaaliks oma elus. See on oskus näha, hinnata ja väärtustada olemasolevat ja keskenduda sellele mis meil on, mitte raisata energiat sellele, mida meil pole.

Ebareaalne on see mis toimub, see materialistide jõulupüha, kus inimesed jooksevad nagu peata kanad mööda ostukeskuseid ja üritavad mingit sobivat kinki leida. Inimesed on närvilised. Kuhu kadus jõulurahu?

Oma käsil olevast raamatust olen ma leidnud enda jaoks mitmeid häid mõtteterasid, üks neist räägib sellest, et enim armastust vajavad inimesed, kes põhjustavad teistele kannatusi, on agressiivsed, terroriseerivad teisi ja teevad oma ümbritseva elu põrguks. Kui te näiteks vaatate lapsi, siis kõige hullemad eksemplarid on need, kelle jaoks vanematel tähelepanu ei jätku. Ei pea olema kõrgharitud psühholoog, et mõista, laste märatsemise taga on puhtalt armastuse ja tähelepanu puudus. Väga tihti tuleb seda ette perekondades kus on mitu last. Nt UK-s töötades ma täheldasin, et kui ma olin ühe või teisega kahekesi kodus, siis polnud mingit probleemi, paremaid lapsi poleks osanud tahtagi, aga kui pere oli koos, tekkis konkurents ja mõlemad püüdsid just omal moel tähelepanu saada. Sest kord oli majas ja kindlasti armastati ka mõlemat väga, aga just see tähelepanu puudus. Ja teine oluline asi on tõesti see, kui vanemad on töönarkomaanid. Mitte ükski hoidja, vanaema, ega vanaisa ei saa reaalselt asendada vanemat. Ja kui te seda lähedust lastele ei paku, siis nad kas hakkavadki tähelepanu muul moel nõudma või tulevikus on nad lihtsalt omade kiiksudega.

Inimesi on väga erinevaid ja neil on väga erinevad taustad, vähe on neid kes on kasvanud ideaalses roosa-manna-vahus. Ja ma kutsungi Teid üles hukkamõistmise asemel rohkem inimhingedesse süüvima. Teil on endal lihtsam ja kergem elada, viha kellegi vastu on väga tugev emotsioon.

Jah, on asju, mida on raske andeks anda. Ja kindlasti on neid ka raske unustada. Aga mõelge nende inimeste peale, kes on teile ühel või teisel elu hetkel liiga teinud, kujutlege millist valu on nemad pidanud läbi elama, et elu on neid selliseks voolinud ja nende tegusid ajendanud. Nii lihtne on vihale lisada viha, halvale vastata halvaga – aga äkki prooviks kasvõi ükskord elus teisiti.

Te ütlete, et olete proovinud. Jah, ka mina olen proovinud halvale heaga vastata ja saanud veel rohkem vastu päid ja jalgu ja veel sügavamalt olnud pettunud. Aga siis tuleb see hetk, kus tuleb endale ikka silma vaadata ja ausalt vastata küsimusele, kas ma liginesin sellele inimesele ainult headuse ja andestuse maskiga, olles valmis rünnakuks või ma lähenesin siiralt. Kas ma olin südamest andeks andnud või ma ikka veel üritasin nurga tagant torkida.

Inimesed üldjoontes ei muutu, aga meie saame muuta oma suhtumist nendesse. Me saame minna lasta, et tõusta kõrgemale. Sest minevikust kinni hoidmine ei anna kasu ei sulle ega vastasele. Äkki tema tahab ka unustada, äkki ta tunnebki süüd tehtu pärast, aga kui sa talle iial võimalust ei anna, siis ei julge ta iial seda ise paluma tulla.

On jõuluaeg, kui Sa tead, et kuskil on keegi, kellega Sinu suhted on olnud teravad või segased, siis nüüd on see aeg, kus võiks andeks anda. Võib-olla pole sa valmis veel seda talle ütlema, aga tee algust enda hinges, ava oma süda, näe laiemalt kui seda on vaid mälupildid halvast. Meenuta neid hetki, mis on olnud head, mõtle mida oled Sa õppinud sellest raskest ja rusuvast. Ära lase end nõrgestada negatiivsel, vaid kasva läbi nende raskuste veel tugevamaks ja veel paremaks inimeseks.

Ma tsiteeriksin veel Sanaya Romani:” Kui sul on hirm, siis kujutle, et sind hoiab ja kallistab kõige parem sõber, kes sul eales olnud on – keegi, kes hoolib sinust tingimusteta; keegi, kes armastab sind, hoolimata sellest, kas sul on üllad v madalad mõtted; keegi, kes on alati sinu kõrval ja kallab sind pidevalt valgusega üle. See on Sinu hing.”

Mul on paar kolm sellist sõpra, kelle kohta ma võin öelda, et nad on minuga tulest ja veest läbi tulnud. Ja ma ei oskakski paremaid inimesi oma ellu soovida. Sõna otseses mõttes on üks neist mu haavu puhastanud, teine saadab mulle pea igapäev sõnumi, mis lõppeb sõnadega „Armastan – väga, väga”. Ja kolmandale võin ma lihtsalt kaissu pugeda, siidri kaasa võtta ja tundide kaupa halada. Tegelikult on mul häid sõpru päris palju, mõned on lihtsalt kauem olnud ja seetõttu ka väga tugevalt minu südames. Mul meenus üks aeg, kus mu tervis oli järsku väga kehv ja mind oli vaja toimetada spetsialistide käe alla. Ma nägin intensiivi uksest sisse astumas oma head sõpra, kes töötab kiirabis, mu olukord oli küll stabiliseerunud ja just mineku peal ei olnud, aga see pilk ja see vaikus, see jääb mulle vist igaveseks meelde. Tal oli selline nägu, nagu ma juba olekski manalateed läinud ja peale seda intsidenti ma mõistsin kui lähedaseks sellised olukorrad inimesi muudavad, sest me mõistame kaduvust.

Mulle on heidetud ette, et vaatamata oma sõbralikkusele ei lase ma uusi inimesi väga ligi või olen kuidagi pirtsakas jne. Vaadake, kui Teil on nii lai tutvusringkond nagu minul, siis mingi hetk sa hakkad selekteerima kellele sa oled siin elus vajalik, keda vajad sina, kellega on energiavahetus. Ma tahan, et mul oleks kalliste inimeste jaoks aega ja kui ma kulutan selle aja niisama poolvõõraste inimestega kuskil ära, siis ma ei pea seda eriti ratsionaalseks. Mul on väga kõrged standardid ja ma ei salgagi, et kuulda kategooriasse sõbrad, peab olema eriline inimene. Ma ei taha sellega öelda, et ära koputa mu uksele, kui Sa tunned, et sul on mind vaja, ma tahan sellega öelda oma sõpradele ja lähikondlastele, et ärge iial kahelge, et te olete erilised, asendamatud ja armastusväärsed. Ilma teieta poleks ma see kes ma olen, ilma teie toeta poleks ma nii kaugel kui ma olen. Ja pole päeva, kus ma teile ei mõtleks, kus ma ei usuks, loodaks ja unistaks koos teiega, sest mis muu saaks mulle veel rohkem rõõmu tuua kui minu lähedased, kelle unistused on täitunud, kelle näol sirab naeratus, kes on leidnud oma tee.

Ma nägin ühel õhtul vaimupilti, kus ma signeerisin oma äsja ilmunud raamatut ja minu süles istus väike blond tüdruk. Pole kahtlustki, et see oli Kathriin. Te ei tea kes ta on? Aeg annab aru! ;)

Ma olen seda blogi pidanud vist ligi 2 aastat juba ja ma tahan teile öelda, et ma siiralt usun seda, mis ma siia nende aastate jooksul kirja olen pannud. Ja kogu see kupatus ongi minu elu ja elukäik ja teie, armsad lugejad, olete kõige selle tunnistajateks. Minu läbikukkumised, õnnestumised ja neist õpitud elutarkused. Ma siiralt loodan, et olen suutnud teid mõnda asja panna vaatama uue pilguga, ma siiralt loodan, et olete mõnest minu veast õppinud ning soovin südamest, et need read on teid julgustanud elus otsima neid asju ja väärtusi, mida ühiskond vahel ära kipub unustama. Ärge kartke unistada, ärge kartke kukkuda, ärge kartke tundmatuid radu. Tänage universumit selle eest, mida teile on antud ja uskuge, et saabub ka see, mida olete oodanud. Usaldage oma südame häält, riskige kui eesmärk tundub siiras, armastage oma lähedasi ja andastega oma vaenlastele. Tihti on Teie teel vaid üks takistus – see olete te ise! Ületage end, miks mitte just täna!

Rahulikke jõule ja imelist uut aastat!

Kui palju on Sinu elus mänginud rolli saatus?

2009-12-21T18:32:00.000-08:00

Minuga pole juba aastaid juhtunud seda, et tõusen kell pool 4 öösel üles ja tunnen vastupandamatut survet kirjutada. Praegu see juhtus.

Ma nägin just eriskummalist und, kuidas ma istusin oma kunagise klassiõe ja hea sõbranna Rinnu ja tema perega ümber laua ja arutasime kuidas ma samal päeval peaksin sõitma Türki. Mul nimelt oli ühe otsa pilet. Ja millegi pärast ma mõtlesin, et helistan ikka üle, kas kõik korras. Telefonis vastas mulle võõras hääl, et meil oli ju kokkulepe, et tuled augustis, et praegu pole siin midagi pakkuda. Mina ütlesin vaid, et mul on hirmkallis pilet ostetud ja pean tulema nagunii. Ka Riin ütles, et muidugi mine, et küll Sa leiad mingi töö ka kohapeal ja ära üldse põe, et nõme ju pilet raisku lasta. Lauda tagasi istudes oli keegi mu taldrikule kuhjanud kurki – ma vihkan värsket kurki! Ja unenägu lõppeski sellega, et ma ei osanud kuidagi viisakalt öelda, et kurki ma ju ei söö. Nii ma seal siis vastumeelselt sundisin end sööma, kuni minu õnneks unenägu ära lõppes.

Ometigi võib sellest unenäost otsida kahte tõde – on see siis see, et ma peaksin oma kohvrid pakkima ja minema kuhu Jumal juhatab ja seda määramata ajaks. Mulle ju meeldib jalga lasta, kui jalgealune tuliseks läheb. Siinkohal pean ma silmas seda, et mulle meeldib Eestimaa tolm jalgadelt pühkida, kui ma oma tunnetega hakkama ei saa või miski pole päris nii nagu mulle meeldiks.

Või sümboliseeris minu unenägu seda, mis oleks võinud minu elus teisiti minna. Sest suvel oli mul plaan just Türki minna. Mul oli juba töökoht põhimõtteliselt leitud, lennupiletite broneerimisest oli puudu vaid töökoha poolne kinnitus. Elukoht, kontaktisikud – kõik oli juba paigas. Ometigi ei tulnud seda kirja, mida ma ootasin. Oli see saatus? Tõele au andes ma ei torkinud ka ise väga, sest miski justkui hoidis mind siin kinni, ma ei tahtnud enam minna. Ja asi polnud selles, et mu sõbrad mind hullukeseks pidasid ja küsisid, et kuidas ma lähen enda arust ihuüksi kongusninade maale, et äkki sunnitakse mind prostituudiks hoopis jne. Seda ma ei kartnud, ma üldse kardan väheseid asju. Mõni oleks pidanud mind siis ka ogaraks, kui ma UK-s ihuüksi oma suure kohvriga öösel õiged ronge otsisin. Kohver oli nii raske, et ma ei jõudnud seda tegelikult üksi rongigi vinnata, ometigi ma sain hakkama, tahtejõudu peab olema. Ja mustad ei vägistanud mina ka ära. Lucky me! Ma nimelt arvan ja kohati ka tunnen, et mind keegi kaitseb ülevalt poolt. Kui ikka pole veel Sinu aeg, siis naljalt ei juhtu Sinuga midagi. Pealegi võtan ma elu ja surma küsimust suhteliselt lõdvalt – kui minek, siis minek.

Eniveis, ma nüüd mõtlen, mis oleks saanud, kui ma oleks suvel siiski saanud kirja, et kõik on valmis, võite tulla. Mis siis oleks teisiti olnud? Ma poleks iial saanud kõnet oma parimalt sõbrannalt, et keegi Janis Kukk reformierakonnast soovib minuga kohtuda. Ma poleks mitte iial asunud kandideerima volikokku ja sinna ka sisse saanud. Ma poleks mitte iial tutvunud kõigi nende võrratute inimestega kellega elu mind kokku viis ja kelle roll on olnud hindamatu. Just selle kampaania ajal ma suutsin end jälle leida ja oma loovuse taastada, sp tahtsin ma ju tegelikult Türki ka minna – ma olen loomeinimene, ma otsin inspiratsiooni, ma otsin elamusi.

Elu läks teisiti. Minu üks parimaid sõbrannasid kolis hiljuti Egiptusesse ja isegi kui ma seda endale tunnistada ei taha, siis ma ei usu, et ta sealt niipea naaseb, sest tema kiirvisiidi ajal Eestisse, ma nägin, et ta lausa kibeles tagasi. Talle meeldi seal ja ta on algusest peale teadnud, et ta läheb. Tal on hea töö, ootamas on õpingud hinnatud ülikoolis. Ta on eluga rahul. Nii nagu mina olen siin rahul.

Vahel on raske kuulata südame häält, vahel on suur segadus meie sees ja me ei suuda võtta ette suunda. Sellistel hetkedel tuleb mängu saatus – sulle kas antakse mingi võimalus või võetakse see ära.

Kui Sulle on määratud Eesti mees kogu oma kupatusega, siis pole Sul kongusninade maale asja, kui Sulle on aga määratud need kongusninad ja rosinasilmsed lapsed, siis ei suuda Sind ka piitsaga keegi siin Eestimaa pinnal kinni hoida.

Me keegi ei tea mis asi millekski hea on, me keegi ei tea miks on üks või teine inimene meie ellu määratud, ometigi pole tõde kunagi kaugel – tõde on tulevikus. Ja igal hommikul tõustes Sa avastad jälle midagi, saad järjekordse sõnumi elult endalt. Nagu mina täna öösel – ma olen siin ja ma teen seda mida ma teen, sest nii pidi minema.

Ärge kartke saatusel end juhtida, asjad lähevad nii nagu nad minema peavad. Kui ma oleks läinud kahtlus hinges, siis ma poleks ka eales õnnelik olnud. Inglismaale ma läksin naeratus näol ja nüüd ma näen, et seda oli mulle väga vaja. See polnud sugugi lihtne aasta. Ma ei räägi siinkohal koduigatsusest, ma räägin proovikivist inimsuhete näol, ma räägin oskusest üksi toime tulla, ma olin oma turvatsoonist väljas. Ometigi oli see aasta oluline, mitte kellelegi teisele, vaid just mulle.

Ja tol korral oli samuti mängus saatus ja minu tahe, ma tahtsin muutust, ma vajasin väljakutset. Kui Sul on raske ja Sa tunned, et oled iseenda vang, et Sul on ka endaga kahekesi ruumis raske, siis tee endale selgeks, mida Sa ootad, mis teeks Sind õnnelikuks. Ja küll elu teeb vajalikud korraldused. Kuula alati oma südame häält, sest südames on kaart, kus on kõik õiged rajad vastavalt märgistatud.

Elu on valik

2009-12-17T15:47:00.000-08:00

Mul ei olnud täna kõige parem päev ja kahtlemata tuleb meil kõigil ette aegu, kus inimesed polegi nii ilusad ja head ja lained jooksevad pea kohal kokku.

Hommikul sain kirja, et kuna mul on üks seminari kodutöö korralikult tegemata ( see lihtsalt jäi aega, mil ma olin kampaaniaga niivõrd hõivatud ), siis eksamile ma ei pääse ja selle tagajärjel jääb mul kevadel kool lõpetamata. Selline uudis ei rõõmustaks kedagi ja 3 pisarat valasin minagi. Sest mulle ei antud isegi võimalust midagi heastada.

Kui ma Tartust koju jõudsin, siis ma hakkasin asja üle järele mõtlema. Mõtlesin sellele, et millised raskused on mul lapsepõlves olnud, kuidas ma nendega tegelnud olen, kui palju need on mind tugevamaks muutnud ja siis mõtlesin headele asjadele oma elus, nt käis mul üleeile külas mu väike ristitütar. Ta on lihtsalt imearmas. Kui ikka üks väike inimene tuleb ja istub sulle sülle ja paneb pea sinu rinnale ja reaalselt te näete u 2- 3 korda aastas, siis see tema usaldus Sinu vastu teeb südame soojaks. Hommikul tõusime üles, panime muusika mängima ja tantsisime. Ma tõesti nautisin tema ja tema vanemate külaskäiku, sest nad on inimesed, keda ma saan 100% usaldada. Ja veidral kombel, alati kui nad tulevad, siis mul pole õppimiseks aega, aga tööd lähevad järgmisel päeval ülihästi. Mulle tundub, et mu ristitütar annab mulle mingit salapärast energiat.

Ja sellisel hetkel nagu täna, ma üritangi mõelda positiivsetele asjadele.

Mu sõbranna rääkis hiljuti, kuidas tema lapsepõlv möödus väga muretult, vanemad ei tülitsenud iialgi( vähemalt mitte laste ees) ja kõik sujus. Mina ei saa seda sama öelda, meie peres on väga tugevad isiksused ja kõik üritavad oma tahtmist läbi suruda, nii, et ma olen näinud pealt ikka igasugu tülisid. Ja ma olen alati mõelnud, et miks me inimesed nii tühiste asjade peale oma väärtuslikku aega raiskame. Miks me ei võta hetke, et kuulata. Ja miks inimesed ei suuda siiralt ja rahulikult rääkida mis neid vaevab, milleks on vaja seda kaastunnet tekitavat hala või vägivaldsust, et näidata võimu. Elu ei olegi õiglane ! Ja elult saad sa peksa, nii, et verd lahmab. Ma ei ütle Teile, et laske end peksta, ma ütlen, et selgrootus on see, kui halvas ei suudeta näha piskut positiivset.

Nagu ma eelpool mainisin, mul pole olnud kerge ja muretu lapsepõlv, aga asja positiivne külg on see, et see kõik on mind teinud tugevaks, kasvatanud iseloomu, teinud minust iseseisva inimese. Sest olgem ausad oma hädades oled Sa alati üksi. Sel hetkel, kui sa ehitad oma elu teiste õlule oled sa kaevanud endale haua.
Mu sõber ütles täna hästi:” Ma ei saa sind aidata ja ma ei hakka parastama, aga ma olen olemas”. Ja isegi kui Teil on sõbrad nagu seda on minul, siis tegelikult on enamikes olukordades nad siiski võimetud midagi tegema. See on moraalne tugi, aga igas muus mõttes pead sa oma sitast ise alati välja rabelema.

Elu on valik. Su teele veeretatakse takistus ja Sa pead otsustama, kas ma nutan silmad peast välja ja halan kui raske mul on, või ma muudan oma suhtumist probleemi. Kas tegelikult on erilist vahet, mis kuupäev on mu lõputunnistusel? Kas ma olen seetõttu loll ja saamatu, et ma ei saanud selle seminari asjaga hakkama? Ei, ma pole loll, ma sain selle teoreetilise leelotamise asemel keset poliitikute merd hoopis volikokku sisse. Ma vaatan probleemile silma ja ma ütlen endale, et see olukord on täpselt nii hull, kui hulluna ma seda võtan. Ma suhtun sellesse rahulikult, ma ei süüdista selles ei ennast ega teisi ja mõtlen asjadele, mis on olulisemad. Pealegi tõde ju on, et iga asi on millekski hea. Nüüd on 2 võimalust, kas olukord laheneb või tulebki mul natuke asju ümber korraldada. Aga ükskõik mis juhtub, see ei muuda mu elu. Loomulikult ma ei kaota lootust, aga ma ka ei pista pead liiva alla.

Eelmine nädal käsin ma kingijahil. Nagu alati viis see mind otse joones raamatu poodi, kus ma suutsin veeta 2 tundi. Ja püüdes leida kingitust teistele, leidsin ma ka midagi iseendale. Sanya Roman on kirjanik, kelle teos „Vaimne kasv” mulle sügavalt muljet avaldas, sest ta on üks väheseid, kelle sõnad panevad mind mõistma seda, et ma ei kujuta endale asju ette, vaid reaalselt ongi võimalik endaga tööd tehes jõuda punkti, kus sinu jaoks ongi elamine protsess, kus sa jõuad ühelt tasandilt teisele. Ma loen praegu raamatut „Ärkvelolekust tulenev vägi” ja ausalt öeldes tunnen ma jälle, et on midagi minu jaoks. Kõik vaatavad raamatut ju kaane järgi, selle rmt kaas ei avalda mitte mingit erilist muljet ja pealkirigi on esialgu veidi kummalisena mõjuv, aga ta jäi mulle silma. Siin raamatus on üks koht mis räägib sellest, et me kõik peaks tõusma negatiivsusest kõrgemale ja see ongi see, mida ma üritan oma elus teha.

Nii lihtne on ju alla vanduda, öelda, et kõik teevad mulle liiga ja elu on raske ja minu saatus ongi olla üks õnnetu hädaline siin suures maailmas. Ma võiksin siin otsast kurtma hakata ja te kõik tunneksite mulle kaasa ja haletseksite, aga milleks ? Keda see tegelikult huvitab, minus on väga lihtne kaastunnet äratada, aga kaastundest kellegi jaoks olemas olla – see on minu meelest laus lollus. Inimene peab eelkõige ise endaga hakkama saama, tahtma ise muutusi oma elus, leidma sisemise energia ja hakkama seesmiselt särama, siis tulevad tema ümber inimesed, kes siiralt armastavad, kes siiralt tahavad sinuga koos aega veeta.
Ma olen näinud oma elus inimesi, kes kipuvad kõike toimuvat teiste kaela ajama. U, et mul jäi noorus elamata, sest mul oli laps või u ma ei läinud oma mehe pärast ülikooli ja nüüd on mul kehv töökoht või nt mul pole enda jaoks üldse raha, sest kõik kulub laste koolitamiseks või olen üksik ja õnnetu ja keegi mind ei armasta ja inimesed on pahad. See on see koht, kus tuleks enesele silma vaadata. Sa oled ju ise oma valikud elus teinud, võib-olla oled sa läinud esialgu kergemana tunduvat teed mööda, võib-olla oled sa ise jätnud õigel ajal kaitsevahendid ostmata. Võib-olla Sa vingud nii palju, et inimesed ei tahagi Sinuga suhelda! Kõik, mis on Sinu elus halvasti, on sinu enda nägemus olukorrast või situatsioonist. Ja selle asemel, et teisi süüdistada ja arvata, et see toob lahendusi, peaks iga inimene küsima endalt – mida mina ise saan teha, et olukorda muuta, et ma oleksin endaga rahul ja seeläbi oleksid ka teised minuga rahul.
Sa võid olla ju koristaja, aga kui sa oma tööd ei armasta ja harjavarrega möödakäijaid peksad, siis ei soovi Sind keegi tunda. Aga kui sa armastad oma tööd, siis tulevad ja viskavad Sulle kõik käppa. Kui Sa oled stressis vaevlev miljonär, siis vaatamata rahale ei soovi Sinuga keegi suhelda, kui just mõni rahaahne bimbo teele ei juhtu. Tee seda, mida Sa armastad ja ära unusta, et homme Sind võib-olla pole, ära pinguta selle nimel, et olla homme õnnelik, ole seda juba täna!

Mul tegelikult aega kui sellist pole, ma olen haige, ma peaks puhkama, ma peaks lõputööd kirjutama, aga aega tuleb võtta. Siin ma nüüd olen, kirjutan oma blogi teadmata, kas see jutt üldse kedagi huvitab, aga ma teen seda enda jaoks, sest ma armastan seda. Ma võtan oma raamatu ja kosun seda ahmides nagu laps saiakesi süües. Ma armastan ju tegelikult elu, armastan inimesi enda ümber ja väärtustan seda aega, mis mulle on antud. Ma olen tänulik kõige eest, sh ka halva eest, sest need kivid on nagu hantel millega lihast treenid. Mida rohkem sa seda teed, seda tugevam sa oled.

Jõulud on ukse ees, jäta hetkeks kõrvale oma töö ja hobid, vaata enda kõrvale – seal on inimesed, need, kes on Sinu kõrval olnud heas ja halvas. Nemadki on tegelikult üksikud hinged, nemadki peavad ise endaga toime tulema, aga andke neile edasi see teadmine, mis ka poleks, te olete olemas – mitte kaastundest või haletsusest, te olete seal, sest teie armastus on siiras.

Raha pole oluline! Või on?

2009-12-12T01:31:00.000-08:00

„Raha pole oluline” – ma ei tea mis värk selle lausega on, aga juba teine inimene üritas seda minu kaela määrida. Mina ei mäleta küll end ütlevat, et raha pole oluline, pigem ma olen öelnud, et raha pole peamine või et mind raha teemad ei huvita.

Millegi pärast on elu viinud mind kokku päris tihti materialistidega. Alustades mu oma emast. Järgmisena mu elukaaslane, siis üks mu hea sõber ja kergete kalduvustega ka teine sõber. Muidugi on neid inimesi kindlasti rohkem, aga nendega on kõige erksamad mälestused. Kes rabab nagu hull, kes räägib ainult rahast, kes ei julgenud naisega suhet tõsiseks ajada, sest auto maksis miljoni asemel 300 000 jne. Pluss siis sellised, kes ajavad musta äri, sest raha on ju nii oluline ja seda peab olema palju!!!

Kuna mulle tundub, et seda „Raha pole oluline” fraasi kasutatakse alati minu ründamiseks, siis ma natuke selgitaksin, mis värk mul selle raha teemaga siis on.

Kõik on saanud alguse lapsepõlvest, kus mul tõesti oli kõik olemas, aga nappis ema aega. Ja see on kindlasti üks põhjus, miks ma leian, et kvaliteetaeg on ikka märksa olulisem. Ärge jälle väänake mu sõnu, ma olen kõige eest väga tänulik ja ma ei ütle, et ma oleks olnud ka seda sorti laps, kes oleks kartulikoori söönud, aga see aeg on kujundanud minu väärtushinnanguid. Loomulikult sain ma tänu rahale käia toredates lastelaagrites ja mängida eriti kihvtide barbidaega. Aga ma siiski tunnen, et see ei kaalunud üles seda, kui ema ei saanud tulla mu kontserdile või kui ma olin kodus üllatuse teinud ja laua katnud ja kui ta siis helistas, et kuule, mul tulid tööasjad vahele, ma ei tea kuna ma tulen, siis ka need asjad on mulle meelde jäänud, sest ma olin ju õnnetu. Seega nii palju kui raha tõi rõõmu, tõi ta ka kurbust, sest täpselt nagu mu sõbergi ütles – „Raha on ju vaja teenida”. Aga mõelge kui palju olulisi tunde te veedate seda raha teenides. Taas kord kehtib siis minu elu tõde – kõik peab olema tasakaalus.

Loomulikult on oma osa ka ühiskonnal, tänapäeval peab olema igal tatil uhke mops taskus ja bränd peab vilkuma särgil, ja siis need vaesed vanemad, kes rabavad nagu segased, et jõmmude soove täita. See on tegelikult kurb nõiaring. Iga laps tahab olla pop, iga vanem tahab pakkuda parimat, aga mida vanemaks sa saad, seda rohkem sa taipad, et elu on kaduv väärtus ja see D&G särgike lendab prügikasti, aga koos veedetud hetked jäävad alatiseks meile.

Üks põhjus miks ma oma vanaisat väga kõrgelt hindasin ja pean teda siiani suurimaks meeseeskujuks oli põhjus, et ta kuidagi suutis seda tasakaalu hoida. Mul pole kunagi olnud väga odav maitse ja vanaisal polnud kunagi millestki kahju minu jaoks. Aga samas mul on nagu nii palju mälestusi temaga koos veedetud ajast ja need kaaluvad üles iga rahaühiku. Ta investeeris inimsuhetesse. Teine rahaga seonduv asi, mis mulle temas meeldis oli see, et ta ei ostnud mulle alati kõike ise. Vaid meil oli diil,et mina panen pool ja tema toetab teise poolega – nii ma ostsin endale oma esimese teleka, videomaki, ratta, süntesaatori jne. Ja ma ei tea mis värk sellega on, aga skorpionitel on alati raha, see tuleb kuidagi ise. Ma ei mõtle kunagi raha peale, see pole mu eesmärk, aga mul on elus väga harva olnud, et kohe ühtki krooni pole, ega tule. Mulle tundub, et sõnnidel tuleb see raha kohe väga raskelt kätte :) Aga samas tundub, et nad ka mõtlevad liiga palju sellele raha teemale. Vb pole ma lihtsalt nii mugavust armastav või materiaalseid väärtusi hindav ja siit ka meie erinevus, et miks nad märksa rohkem pingutama peavad.

Teine asi mis mulle rahaga seoses vastu karva käib on meeste arvamus, et meid naisi see jõledalt erutab. Selliseid naisi muidugi on, kes su tänavale kupatavad, kui Sa neile uut autot ei osta või luksuskorterit ei muretse, aga saage ükskord aru mina pole selline ja mulle pole vaja kellegi varade nimekirja. Ma ei taha teada! Mina nt oma rahaasjadest ei armasta üldse rääkida, mis see teiste asi on, kust kui palju jne. Ja mu vanaisa oli samasugune, isegi vanaema ei teadnud midagi, ma olin ainus inimene, kes tema rahaasju haldas ja teadis. Ja siiani ma tunnen, et ju ma olen usaldusväärne. See on hea tunne.
Aga mis puutub suhetesse, siis mul meenus üks tuttav, kes rääkis, kuidas ta naine oli läinud teise mehe juurde ja raudselt oli asi rahas. Mulle tundub, et tihti on see ka meeste enda kompleks. Miks ma peaksin sind armastades minema lihtsalt sellepärast teise mehe juurde, et tal on uhkem auto või ta on suurema firma juht. Minu jaoks on see lihtsalt loogika vastane. Siit moraal nr 2 : Ma iial ei eelista raha tõelisele armastusele. Loomulikult kui raha pole on probleeme rohkem, aga ma ei karda ka elu, sest ega see rikas poiss võib ka homme puupaljas olla ja kuidagi imelik oleks öelda, et kuule ma jätan su nüüd maha. Kui aga on armastus saadakse kõigest üle.

Aga ma tahtsingi jõuda selleni, et üks põhjus miks ma ei uuri iialgi kellegi materiaalset hetkeseisu on see, et mitte keegi ei saaks tulla oma klišeelise jutuga, et sa suhtled selle või teise inimesega raha pärast. Mul on kama mida inimesed küll arvavad, aga siis ma saan vähemalt iseendale öelda, et mina pole seda uurinud, mina ei teagi kellel kui palju raha on ja mina ei vali selle järgi ei tuttavaid, sõpru ega mehi.

Nüüd hakkate te kindlasti jälle mu sõnu väänama ja küsite, et noh, kas sul on siis mingid kirikurotid sõbrad või. Ei ole, sest ma hindan ka töökust ja sihikindlust ja ma leian, et inimesel peab olema nii töökoht, kui ta peaks olema natuke oma tagalat kindlustanud, see on loomulik, aga teate, kellegi ülemäärased miljonid pole küll info minu jaoks.

Nagu ma eelpool mainisin, mul on kallis maitse, ma ei hakka mängima kedagi, kes ma pole, jah, ma võin käia välja tuhandeid pesukomplekti eest, sest ma armastan ilusaid ja kvaliteetseid asju. Ma armastan väljas söömas käimist, ma ei viitsi nuudleid ju süüa igapäev ja kuna ma olen vallaline, siis pole mul erilist mõtet ka kodus praadi teha ja krt mul on ju liha isu, muidugi ma lähen restorani. Raud polt on minu teine auto volvo, jah ma tean see pole ökonoomne valik, aga ma armastan kiiruseid, stiili ja turvalisust. Jah, ma ei koliks elama üürikorterisse, kus seintel jooksevad prussakad ja tapeet on aastast 83. Ma olen ka inimene. Mul on ka nõrkused. Nii, et kindlasti pole mina öelnud, et raha pole oluline, aga seda, et raha ei kaalu teisi asju üles on küll minu sõnad. Ma ei saa raha eest tervist jah, ma võin saada ravimeid, aga üldjuhul ei jäta selles osas mind ka EV hätta. Ma ei saa osta armastust, kuigi raha võib aidata mul maksta juuksuriarvet, et ikka normaalne naisteturul välja näha. Rahaga ma ei saa võita oma laste austust, kuigi raha paneb neid kindlasti rohkem nööri mööda käima.

Ma läksin eile väga leili, kui volikogus räägiti, et puudega lapse hooldaja toetus on 500 eeku, seda juhul kui lapsevanem on töötu. Kujutlegem nüüd, et te olete jäänud koju, sest raske puudega laps vajab hooldamist, väga tihti 24/7 ja siis te saate 500 eeku. Ausalt öeldes ma leian, et see on ikka mõnitamine. Ma olen elu näinud ikka mõne koha pealt pisut rohkem kui mõned inimesed arvata oskavad. Ja ma tean väga hästi, mida tähendab kellegi hooldamine. See on hindamatu. Kui lihtne oleks anda oma laps ära, aga kui raske võib ühel emal seda teha olla ja kui ta siis jätab oma elus kõik muu kõrvale, tal ei saa ju töötada ( enamikel juhtudel), ta teeb raskemat tööd, kui meie kõik kokku ja sa saad 500 krooni. Saad endale tubli inimesena tordi preemiaks osta. Krt, kuhu me jõudnud oleme? Sellisel juhul ma küll ütlen, et raha on oluline. Neile, kes on elus kas hammasrataste vahele jäänud või keda EV mõnitab nenede inimeste panuse eest ühiskonda. Jah, aga Sina, kel Sul seisab 3 jeepi maja ees, sinu raha pärast ma tõesti ei muretse, ma pigem parem muretsen kas Sul on tervis hea, et kas sa oled olemas ka 10, 20 või 40 aasta pärast. Ma pigem muretsen kas su ümber on inimesed, kes sinust hoolivad ja sind armastavad, ma küsin, kas Sa oled õnnelik?

Minu arvates on raha olemasolu alati toonud jamasid, kohe pead sa vaagima mis põhjustel inimesed sinuga suhtlevad, alati läheb kismaks igasuguste päranditega. Ma tihtilugu vaatan, neid toredaid paksusid bemmivendasid, kel kuldkett kaelas ja jutt on selline, et intelligentsemal inimesel on raske keelt hammaste taga hoida. Ja siis ma vaatan neid toredaid ilusalongist väljunud bimbosid ja ma mõtlen, et sellise higikolliga iga õhtu seksida, et saaks bemmiga sõita ja rohkem küünekaunistusi, siis ma küll mõtlen, et ÕNN EI OLE RAHAS, õnn on armastuses – armastusega tuleb hea seks, armastusega tuleb motivatsioon ja inspiratsioon, kui seda juba on, siis tuleb ka raha, kui on armastus on ka harmooniline pereelu, kui on harmoonia on ka jaksu raskustest läbi minna, et saada see põhiline elus kätte – ehk katus peakohale ja söök lauale.

Sõbrad, otsige(või oodake) elus õnne ja armastust, raha tuleb ise, ikka sinna kus seda kõige enam vaja on.

Üks lisamärkus ka veel: ükskord on mul mu 3,4l volvo nagunii! Ja paksu jõmmut pole mulle vaja, ise teenin ja jõuan selle kõrvalt ka veel ise oma lapsed üles kasvatada ja hea õnne korral ka mõne Eesti mehe enda kõrval õnnelikuks teha, aga ärge väga lootke…vallalistega on maru kitsas.

Armastan!

Suhte 3 alustala

2009-12-08T14:25:00.000-08:00

Ma mõtisklesin täna teemal kuidas ja millel seisab suhe, kus puudub austus ja usaldus. Kas ilma nende kahe komponendita on võimalik rääkida armastusest?

Ma olen olnud koos valede inimestega, aga ma ausõna pole kunagi armastanud või olnud armunud inimesesse, kel puudub minu suhtes lugupidamine. Minu jaoks on see elementaarne.

Ja ma tõesti ei suuda mõista, kuidas on võimalik armastada meest, kes Sind nt peksab. Ma saan aru, et selliste inimestega elatakse koos olude sunnil, pole kuhugi minna või pole raha, et omaette hakkama saada jne, põhjuseid võib olla miljoneid. Aga öelda, et ma armastan kedagi, kes teeb mulle kas füüsiliselt või moraalselt haiget? Kas see ikka on armastus või on see pigem hirm?

Teine asi on austus. Mul tutvusringkonnas oli juhus kus ühel üritusel väikse tögamise käigus naine mehe konkreetselt perse saatis. Eks meil kõigil võib olla selliseid hetki, kus veri läheb keema ja öeldakse ehk asju mis ei ole kuigi sobilikud. Ma ei hakka siinkohal rääkima, et sobimatu on üleüldse naisel vägisõnu kasutada ja sellised asjad näitavad lastetoa puudumist, kuid siinkohal ütlen, et keegi meist pole eksimatu. Aga mis minu jaoks oli tol üritusel šokeeriv oli just see, et tegemist oli avaliku kohaga, Sa kannad kleiti ja siis kogu tutvusringkonna juures olekul saadad oma partneri teatud kohta. Andke andeks, aga minu jaoks oleks see olnud küll alandav. Esiteks see näitab milline on ühe paari suhtlustasand, teiseks näitab see lugupidamatust ümberkaudsete inimeste suhtes sh partneri ja kolmandaks, krt võtaks peske oma musta pesu kuskil mujal.

Mul meenus situatsioon oma eksiga, kes kunagi läks klubisse ja selleks ajaks kui mina sinna jõudsin, oli tüüp juba suht sooda ja vaatan siis, et ohoo minu noorhärra koos meela blondiiniga tantsu põrandal. Ümberringi juba pilgud koondusid, et mis nüüd juhtuma hakkab, sest teadupärast olen ma selline keevaline naisolevus, kes oma arvamust just hammaste taha ei pressi. Sisenesin tantsusaali, astusin amelejatele ligi , patsutasin neiu õlale ja ütlesin, et:” vabandage, kas ma tohin nüüd üle võtta, see on siin minu mees!” Tüüp pärast kodus ütles, et kuule mis värk oli, et kuidas Sa nii rahulikuks suutsid jääda, et kui mina oleks Sind niimoodi leidnud, siis ma oleks Sul näo täis sõimanud ja kutile peksa andnud. Aga vaadake, ma pean oluliseks oma väärikust ja kui tüüp tahab oma marki mingi harakaga hööritades täis teha, siis see on tema probleem, aga nii madalale ma elus ei lange, et hakkan keset tantsusaali kedagi sõimama või juustest kakkuma. Seda nimetatakse eneseväärikuseks ja enesekontrolliks. Jah, ma võin kodus omavahel küsida, et kuule ahv, millega sa hakkama said, aga ma iial ei hakka mingist tsirkust tegema, et mutid saaks hiljem linna peal lõugu lõksutada.

Ma olen avastanud enda jaoks uue huviala – paaride kommunikatsioon. Täna nt käisin ma lõunal tuttava paariga. Äärmiselt kosutav oli näha kaht inimest, kes ei ilatsenud nii, et mul oleks söögiisu ära läinud, kuid kõrvalt vaadates said aru, et inimeste vahel on siiras ja soe tunne ning lugupidamine. Naise käsi mehe põlvel, soojad pilgud teineteise suunas, üksteisele sõna andmine, keegi ei üritanud kedagi üle trumbata ja noormehe lahkudes andis ta neiule armsa musi laubale, mida peetakse üheks romantilisemaks ja aupalikumaks viisiks oma tundeid näidata. Ja kõige selle juures ei paistnud see grammigi võlts.

Muidugi mõista inimesi on erinevaid, nt minu sõbranna ütleb, et tema ei suuda avalikult suudelda v mehe kaisus istuda, et ta tunneb piinlikust, samas mina nt ei põe absoluutselt sellist asja ( ei ma ei ole ka sellist tüüpi, kes nüüd kelleralliga oksele ajab teisi), vaid ma annan alati märku, kes on minu partner, ei teki kahtlust, et huvitav kas need on niisama sõbrad v midagi enamat.

Tundub, et ma käitun oma sõpradega muidugi märksa soojemalt, kui mõni oma elukaaslasega. Igakord kellegagi kuhugi minnes kuulen ma jälle küsimusi või kommentaare. Nt oma parima sõbraga teatris käies sattusime endise pedagoogi kuulirahe alla:” Kas te olete nüüd koos?” Päris piinlik oli keset teatrit seletada, et ei me oleme kõigest sõbrad. Siis hiljuti teise sõbraga söömas käies, teatas teenindaja, et me oleme ikka nii armsad koos. Jällegi jäin ma lolli näoga nii sõpra kui teenindajat vaatama, mis mõttes armsad, sööme armsalt koos praadi? Kummaline on seegi, et igakord samas kohas einestades tuuakse kohe küünlad lauale ja pannakse romantiline plaat mängima ja lausa rõhutatakse, et loome teile romantikat. Okei, väga armas, ma tulin siiski seda praadi nautima, pole vaja nii palju pingutada – varsti saadetakse viiuldajad laua äärde ja pakutakse välja, et võiksime pulmalaua nende juures korraldada. Mul on muidugi hea meel, et ma kõigi meestega visuaalselt nii hästi kokku sobin.

Ma üldse ei saa aru, mida ma vallalise inimesena siis tegema pean. Emaga teatris ja spas ja shoppamas käima, no ei paku pinget, kui mul on oma kammraadidega hea, siis miks ma ei võiks nendega elu nautida. Nad on sõbrad ja minu jaoks on sõpruse ja suhte vahe väga väike – ma lihtsalt ei lasku nendega never füüsilisele tasandile.

Seksist rääkides, just ükspäev üritasin ühele kenale playboyle selgeks teha, mis värk siis sellega on, et ma ei võta tema soovitusi kuulda ja ei maga tema ega ka kellegi teisega. Ma olen seda 120 korda seletanud, et miks, aga mehed ikka ei saa aru. Seletan veel korra. Vaadake, Teie, mehed, te näete tutti ja isu tuleb ja tehakse ära ja keha saab mürkidest lahti ja tore oli. Aga mina naisena ( rõhutan, et see on individuaalne), ma nagu ei erutu lihtsalt riista peale. Sel suguorganil võiks olla ka huumorisoon ja suur süda ja 150 muud omadust. Ma ei naudi seksi, mis on üks paganama kuiv nühkimine, see on sama kui kodus harjavarrega jahmerdada. Mul käivad mõistus, süda ja suguorganid käsikäes. Kui mees suudab võita oma intelligentsiga minu tähelepanu, siis see viib selleni, et mul tekkivad tunded, kui mul on tunded, siis lähevad mul põlved nõrgaks ja üldse hakkab veri paremini liikuma. Mille tagajärjel hakkab mingi mees olend minu mõtetes ja peas figureerima ja selle tagajärjel suudabki ainult see mees ka mind niikaugele viia, et mul üldse isu tekiks. Üks mees – kõik 3 tasandit. Ja kui mul on see üks mees peas, siis ma ei kepi ju suvalise vennikesega, sest ma ei suuda küll seksida nii, et üks mees sees, teise südames. Saate nüüd aru? Kui mul pole tundeid, siis mu põlved pole nõrgad, siis te ei eruta mind ja siis ma ei seksi teiega? Kui raske on sellest aru saada? Meest peab ihaldama, kõik me oskame jalgu harki ajada, aga kui Sul on see kirefaktor sees, siis Sa oled metskass ja kui sa seda pole, siis surnud kiisu seksi pole küll kellelegi vaja. Ma olen rääkinud miljon ja 2 korda, et KLÕPS peab olema, okei, mõni mees suudab ka lihtsalt füüsilise tõmbega Su hulluks ajada, aga üldjuhul ja ma usun, et ma ei eksi kui ma arvan seda ka teiste naiste kohta, on nii, et kui on mees, kes on tõeline mees, siis oled Sa omadega igal tasandil sees ja see on kõige parem tunne ja ma ei hakka seda rikkuma juhufackiga, eriti tänapäeval kus see on ohtlik. Ma pigem suunan selle seksuaalenergia teistesse asjadesse, nt eneseharimisse, kiirustesse, muusikasse – kuhu iganes. Kvaliteet loeb.

Aga tules tagasi suhte põhitalade juurde ehk armastuse, austuse ja usalduse juurde, siis palun, palun, olge analüütilised, kui Sa ei usalda teist poolt, siis vaevalt see kunagi juhtuma hakkab, kui tema sind ei austa ja ei kohtle sind lugupidavalt, siis sel pole tulevikku ja küsi endalt otse, mis põhjustel koos ollakse, sest rutiin, harjumus, turvatunne need ei seostu mulle armastusega.

Üks mu tuttav, kõrgharidusega kaunitar on koos ühe tolgusega, kes ei käi tööl, elab ämma äia kulul, on pidevalt purjus ja paneb veel sajaga kõrvale ka – ja naisel on vaid üks vabandus –„Äkki ma jään üksikuks kui ma ta maha jätan”. Aga mina küsin, kas Sa sellist meest oma laste isaks soovid? Sa kardad üksi jääda, aga seda sa ei karda, et see mees käitub ka sinu lastega kunagi nii, kes siis süüa koju ostab, kui ämm ja äi ära kaovad, kes siis lapsi kasvatab, kui temal on järjekordne joomatuur?

Teate, kust kõik alguse saab? Austa ja pealugu iseendast, armasta iseennast ja siis tuleb ka kõik muu!

Klienditeeninduse ja ettevõtluse ilu ja valu

2009-12-08T12:13:00.000-08:00

Igapäev kliendina ringi rännates näen ma ikka igasugu asju. Ma olen selline tüütu klient, kes ei talu kui teenindaja niisama leti taga istub ja sõrme imeb, kui ta siia tööle on palgatud, siis heaga olgu pädev ja tehku veidi tööd ka. Ega iseteenindavad kassad ka on olemas, nii, et sellepärast pole neid tooli soojendajaid küll vaja hoida. Tähtis on ikka just see, et ma saan teenindaja poole pöörduda kui mul on abi tarvis.

Näiteks tooksingi kaks kohta, kus olen saanud tõeliselt meeldiva teeninduse osaliseks, üks neist on Denim Dream, kus ma pole veel kordagi märganud ebapädevat teenindajat, kes oma eraelu tusa minu peal välja valaks, tead mind ei huvita kui Su koer on surnud või su mees sulle keppi ei anna – oma kodused mured jäta ikka koduseinte vahele, Sinu töö ongi naeratada ja kui Sa seda ei suuda, siis tööotsijad ootavad järjekorras ukse taga. Teine väga meeldiv kogemus oli Ideaal kosmeetikas, kus teenindaja üksipulki mulle lahti seletas milline ripsmedušš on kõige ostetum, milline jätab panda silmad, milline peab ka saunas vastu. Isegi juhataja tuli kaasa rääkima, sest minu lemmiktoode oli turult järsku kadunud ja peale seda kui ma hirmkallis duššis pettusin, tahtsin ma 100% kindel olla, et nüüd oleks ost õnnestunud. Ja kui mulle ikka ei meeldi, et pole kummihari v pole see või teine asi, siis müüja vot jooksebki või nahast välja. Aga ma ostsin lisaks vajaminevale vidinale ka veel 2 lõhna ja seda kindlalt põhjusel, et teenindus oli tasemel, mu tuju oli hea ja ma olin valmis oma rahakoti rauad avama.

Te ei pruugi seda uskuda, aga hea teenindus vb minu puhul tuua kuni 1000 kroonise lisa, nagu juhtus minuga UK-s juuksuris, mulle pakuti kohvi, joosti ette taha ja ma lihtsalt otsin tonni eest juuksehooldus vahendeid, sest ma tundsin, et ma lausa võlgnen seda neile, sest nemad olid teinud kõik, et mina rahul oleks, mina tahtsin neile kasumit teha. Nii, et armsad klienditeenindajad südamlik siirus võib Teie müüginumbreid oluliselt suurendada.

Eriti hindan ma söögikohti kus teenindaja on vastutulev, nt minu lemmikrestoranis Entris teatasin ma kord, et ma sooviksin rooga, mida pakuti seal 3a tagasi ja mida enam menüüs pole, kööki anti tellimus ja ma sain selle. Samamoodi on nt joogikaartiga, kui ma tahan glögi, siis see mulle ka kokku keedetakse ja kui mulle tehakse ka alati märkimisväärset alet, siis loomulikult istun ma tunnikese kauem ja tellin veel midagi, loomulikult toon ma ka kõik oma tuttavad sinna sööma – kallis restorani pidaja, hea teenindus, loob Sulle väärtuslikud püsikliendid. Tartus võib olla märksa laiema menüü ja parema interjööriga kohti, aga ma lähen ikka sinna, kus minusse suhtutakse lugupidavalt.

Täna läksin ma Tartu kaubamajja sooviga osta endale viisakat lühikest seelikut, kuna mulle ei sobi üle põlve seelik ja samas pean ma olema esinduslik, siis seda ma ka teenindajale mainisin. Teenindus oli super, tädi jooksis kõik riiulivahed läbi, kuigi ütles, et tegelikult pole Tartu Kaubamajas iial olnud ega ole ka praegu lühikesi kontoriseelikuid. Siinkohal ma ütlen:” Kuidas kuradi pärast te julgete end nimetada esindus kaubanduskeskuseks?” Kes Teile kaupa tellib? Mis mõttes müüte ainult üle põlve seelikuid? Hallo, ma olen 23 aastane, lühikeste jalgadega, miks ma pean kandma pikka seelikut? Ma läksin nii närvi – see Eesti kaubandus on ikka ajast ja arust!

Mis aga söögikohtadesse puutub, siis ütlen ausalt, mina ikka igas kohas küll jootraha ei jäta. Sõbranna töötas Werneris ja hänkis, et inimesed ei taha jätta jotsi ja ma samasugune mats, no halloo, miks ma pean jotsi jätma, kui ise vinnan leti juurest kohvi kätevärinal lauda. Päris iga naeratuse eest ma ka maksta ei jaksa, võin ka vastu naeratada ja kohvi kannust kruusi valamise eest aitäh öelda, see on ju su töö. Aga samas nt Panges käsutasin ma teenindajat, et tahan lauda vahetada ja tema tõi kõik söögid ja kannud jms üle, loomulikult oli see temast üliarmas ja loomulik, et jätan ka jootraha. Restoranis on see nagu tavapärane, kus on ikka lauateenindus jne, aga igas kohvikus saiakesi serveerivale müüjannale ma ka nüüd kümpi ei hakka viskama, seda enam, et ma ei kanna peaaegu kunagi sularaha kaasas. Poemüüja ka poes lõikab mulle vorsti, annaks äkki talle ka 5 eeku?

Eriti jubedaks pean ma aga Elioni ja Emt klienditeenindust, kord oli olukord kus 2 teenindajat hakkasid minu seljataga omavahel kirjakesi vahetama, no ma tahtsin öelda, et äkki kannatate kuna ma poest välja jõuan. Ja no kord uut monitori ostes Elionis ei suutnud see tädi koradgi naeratadagi, krt, ma teen talle korraliku käibe see mäksa molo unustab elementaarse viisakuse. Siuke asi ajab ikka halvalt närvi küll.

Täna siis kui seelikuost oli untsu läinud, mõtlesin, et tellin hoopis UK-st kleidi endale. Kuna ma olen seal elanud, siis tean mis firma asjad mulle sobivad ja mis suurused jne. Ja siis selgus, et stuffi saab ainult Soome tellida, et Eestit seal listis polnud. Okei, no kuna mul on lähikondlasi ka Soomes, siis mõtlesin, et tellin sinna aadressile. Aga siis järgmine häda – makstava krediitkaardi aadress peab olema sama mis postiadre. Ok, sellega sain ühele poole, et delivery adre vb teine olla, aga siis kui hakkasin panema arve aadressit, siis ei lase ta panna riigiks Eestit. Oh teate lollide maa!

Küll ei ole piisavalt pikki seelikuid, küll on Eesti nii tundmatu maa, et siia ei tooda kaupagi kohale, ma hakkan nudistiks ja talvel lasen rebaseid, et sooja hoidmiseks karva saada!